Nõges ravimtaimena Kirjeldus Taime vars on keskmiselt 30-100 cm kõrgune. Vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline, kaetud liht- ja kõrvekarvadega. Lehed on kitsasmunajad, südaja kuni ümardunud aluse ja terava tipuga. Leheservad on saagjad. Õied on väikesed ja rohelised, pöörisjates tipmistes ja kaenlasisestes õisikutes. Emasõisikud on hiljem rippuvad. Viljaks on munajas pähklike. Korjamine Nõgest korjatakse juuli lõpus kummikinnaste ja kääridega. Kuivatamine Tehakse kimp ja pannakse kuiva kohta rippuma. Pannakse ka pliidikohale rippuma. Vahel punutakse need ka kokku. Kasutamine Kõrvenõges on kõrge toiteväärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, C-vitamiini, oblikhapet jm. Juurtest ja lehtedest saadavat rohelist värvainet kasutatakse kui ohutut värvi ravimi- ja toiduainetööstuses. Noori võsusid ja lehti kasutatakse toiduks salatina. Kõrvenõgesel on suur toiteväärtus ja
N:Elavhõbe 12) Miks on kastepiisad mõne taime lehtedel kerakujulised, mõne taime lehtedel aga ühtlase kihina? Sest osadel taimedel on peal kaitsev kiht, mis sisaldab rasvast ainet ja seal pinnal ei teki täielikku märgamist teistel toimub. 13) Miks ei saa rasvasele paberile tindiga kirjutada? Sest rasv ja tint ei segune omavahel. 14) Miks on märgi kindaid raske käest võtta? Sest märja kinda ja käe vahel tekkib side ning hõõrdumine. Eriti efektiivne on see kummikinnaste puhul. 15)Too näiteid difusioonist gaasides Kui ühes toa otsas hakkab midagi lõhnama levib lõhn ikkagi teise toa otsa, levib ka siis kui õhk seal toas ei liigu. See on osaliselt tingitud ka õhu ringlemisest:soojem õhk liigub üles poole kõlmem alla poole... 16) Miks ei suuda mõned väikesed putukad, kes on vee alla sattunud, sealt enam välja rabeleda? Sest nad ei suuda läbi tungida veepinnal olevast kihist (midagi pindpinevuse taolist)
Suukaudsed vitamiinid, oligoelemendid (raud, tsink, seleenium, vask, magneesium jt.) ja aminohapped võivad aidata küüsi tugevdada. Küüned peaksid olema niisutatud regulaarselt. Sõrmeküünte murdumise vältimiseks on hea hoida käed eemale kuumast veest, kuivatavatest seepidest, keemilistest puhastusvahendistest. Kanda majapidamistööde tegemisel veekindlaid kindaid, soovitavalt puuvillase voodriga või muretseda spetsiaalne paar puuvillaseid kindaid, mida panna kummikinnaste alla. Tänapäeval on saadaval ka spetsiaalsed kindad allergilistele inimestele, kes on lateksi suhtes tundlikud. Need kindad on valmistatud nitriilist, mis peab vastu pleegitajatele ja kodukeemiale. Haprate küünte ravimisega on hakanud aktiivselt tegelema ka kosmeetikatööstus. Saadaval on mitmeid tooteid, mis lubavad küüsi tugevdada. Küünetugevdajad koosnevad peamiselt küünelaki ja erinevate lahustite segust ning erinevates kontsentratsioonides vaigust. Juurde on
Kahjustada saab ka küüneplaat, mis võib muutuda kollakaks, rohekaks või hapraks. Peale paranemist võivad küünemuutused kaduda alles kuni aasta jooksul. Küünevallipõletik on põhjustatud erinevatest mikroorganismidest, sageli pärmseente ja bakterite segust. RAVI/SOOVITUS küünenahkade õrn hooldus, spetsiaalsed küünenahakreemid ja õlid, SPA hooldused kätele. Küünenahkasid tuleb kreemitada ja õlitada vähemalt 2x päevas, kummikinnaste kasutamine kodustel töödel, vältida veega kokkupuudet, käte korralik kuivatamine on väga tähtis, kinnaste kasutamine külmadel ja niisketel aegadel. KAS ON NAKKAV? Küünevalli põletik ei ole nakkav, kuid kui inimene põeb kroonilist küünevalli põletikku, siis võib see levida haige teistele sõrmedele. Erütrasma
mistõttu ei tohi teda paljaste kätega puudutada. Abistamisel tulebki kõigepealt kannatanu lahutada vooluringist. Selleks on vaja vool kiiresti välja lülitada, pistik välja tõmmata, korgid välja lülitada või keerata, juhtmed kannatanust puust kepi või teibaga eemale lükata. Kui elektrivoolu katkestamine ei ole võimalik, siis peab kannatanu vooluringist eraldama, s.t. ära tõmbama. Ta on pinge all ja abistajal tuleb ennast kaitsta kummikinnaste või -jalatsitega, hädakorral võib käe ümber keerata kuiva riideeseme, jalgade alla panna kummist jalamati, kuiva lauatüki või paksu ajalehekihi. Kõne alla tuleb ka õnnetuse ohvri vooluallikast eemale tõukamine kuiva puust teiba või lati abil. Kui kannatanu on teadvusel, siis tagatakse talle rahu, pannakse lamama, vajaduse ja võimaluse korral antakse valuvaigisteid. Nahakahjustused kaetakse puhta sidemega, millele asetatakse külm kott.
vaja haiglas ,,hoida puhtust" Joseph Lister võtab kasutusele karboolhappe haavade desinfitseerimiseks Ernst v. Bergmann (Tartu ülikooli lõpetanud 1860, 1871-1878 Tartus kirurgiaprofessor) hakkab kasutama instrumentide keetmist Zoege von Manteuffel võib pidada üheks kummikinnaste kasutuselevõtjaks (vastav soovitus 1897, alates 1904. a see Tartus juba rutiin). (1890. a olevat juba W. Halstead USA-s võtnud kummikindad kasutusele, kuid põhimõtteliselt teistsugustel alustel selleks et kaitsta arsti, assistendi käsi, mitte patsienti silmas pidades...)
ÜHEKORDNE TBK KAITSEÜLIKOND Lahingpaarilise abil pannkase selga ühekordne TBK kaitseülikond. · Võtke rakmetest ühekordne TBK kaitseülikond, harutage pakendist lahti, · Pange jalga püksid ja traksid üle õla, (Pilt 4.8) Pilt 4.8 Pilt 4.9 · Lahingpaariline seob sukapaelad kinni (Pilt 4.9) Pilt 4.10 Pilt 4.11 148 · Pange selga kaitseülikonna ülemine osa (NB! Kummikinnaste olemasolul pange need kätte enne kaitseülikonna ülemise osa selga panemist) (Pilt 4.10) · Lahingpaariline venitab kaitseülikonna näoosa ümber gaasimaski (NB! Gaasimask peab selleks etapiks juba peas olema) (Pilt 4.11) · Asetage kummid ümber randmete. · Asetage ka relvale kaitsev kileümbris Sõdur ühekordses TBK kaitseülikonnas (Pilt 12) Pilt 4.12 TBK kaitseülikond võetakse seljast lahingpaarilise
karboolhappega ja selle õhku pritsimine. Aseptika tekkis, kuna karboolhape oli mürgine ka nii patsendile ja arstile. Aseptika ajaloos on oma koht Ernst v. Bergmannil (Tartu ülikooli lõpetanud 1860, 1871-1878 Tartus kirurgiaprofessor), kes hakkas kasutama instrumentide keetmist (Berliinis kuhu oli 1886. a siiirdunud). Haavamädanike vastases võitluses on oma koht ka teisel tartlasel Maximilian Zoege von Manteuffelil, keda võib pidada üheks kummikinnaste kasutuselevõtjaks (vastav soovitus 1897, alates 1904. a see Tartus juba rutiin). (1890. a olevat juba küll ka W. Halstead USA-s kasutusele võtnud kummikindad, kuid põhimõtteliselt teistsugustel alustel selleks et kaitsta arsti / assistenti, mitte patsienti...) Theodor Billroth (1829-1894) on arst, keda võib meeles pidada, kui järgmise sümboolse sammu astujat kirurga arengus. 1881. a opereeris ta edukalt maolukuti 38
annaabi.ee 
