Modernse kirjanduse eripära võrreldes varasemaga Modernistliku kirjandusteose maailm Modernlistlikes teostes kujutatud keskkond ja tegelased mõjuvad sageli kummastavalt. Subjektiivne aja- ja ruumitaju on üks modernistlike kirjanike keskseid huviobjekte. Modernlistlikud tegelased võivad mõjuda samuti nihestatult ja segadusse ajavalt. Modernistid huvitusid üha vähem sündmustest nende traditsioonilises tähenduses. Modernistlikus jutustavas proosas pöörati tähelepanu vaatepunkti ning jutustajapositsiooni kominatsioonide mitmekesistamisele. Eelkõige eksperimenteerisid kirjanikud piiratud vaatepunktiga. Modernistliku kirjandusteose maailm
Traditsiooniline e. klassikaline arusaam (enne 20. sajandit) on, et nt. luuletus on eriline (kujundite kaudu) maailma tajumise viis. 20. sajandil pööratakse rohkem tähelepanu vormile, kirjanduslikele võtetele (20. saj. modernismi algus) Näiteks 20. saj. algul tegutses vene vormikoolkond (Viktor Shklovski). Formuleeritakse, et kunst on kujunditega mõtlemine. Kunstivõtted" raskendavad", ,,pikendavad" asjade tajumist. Kunsti ülesanne on KUMMASTAVALT mingit objekti tajuda. Seepärast on ka suhteliselt raske suuremat osa 20. sajandi kirjandusest lugeda.Kummastuse puhul on harjumuspärane vaatepunkt nihutatud nt.inimese teadvusest looma tasemele ja see paneb asju märkama ja mõtestama teisiti, uudselt. Harjumuslik ,,rebitakse" lahti tavapärasest kontekstist, vaadeldakse teistel tasanditel. Eesmärgiks on tekitada eripärane taju, mitte et asju lihtsalt ära tunda (see on määrdunud sulalumi kohevad hanged on müdaseks tõmbunud)
Kujundid räiged ja toon ajuti tige, kuid mitte inimesi mõnitav. Lootus. Otsija-kuju, kes igatseb südames toetaja häält kuulda. Salaihalev lootus silmitsi lootusetusega. Lihtsad külapildid, argiaskeldused madalmaalise maasiku ja taluelu foonil.Tema detailid ei püsi ranges jadas ja arenduses ega suju sageli omavahel semantiliseltki; tema kujundid pole püüdliku sõnaotsingu vili, nad on pigem alateadvusest välja tulistatud ja tihenevad sümboleiks, mis ergastavad kummastavalt värvikaid kujutluspilte. Naturalistlik realist. Temaatiliselt teofüüsiliste ja sotsiaalsete probleemide esitaja. Teda huvitab teiste inimeste traagika, mitte nende elu. Sündmustikud põhiliselt minevikus. Temast maha jäänud, et oleks võimalik nende üle kohut mõista. Positsioonimuutused ajavormide muutustega. Üldiselt 3. isikus. Vahel ka muud. Rohkelt sõnu. Kõnekujundid. Tarduv rusutav. Esemete alavääristav kirjeldamine põlguse ja mõnituseni. Iroonia. Emased ja isased
kõrvuti tõsielurealismiga, värsked ja ootamatud lavakujundid, veenvad rollisooritused. Näitlejatena on Šapiro Tšehhovilavastustes end teatrilukku mänginud Mikk Mikiver (Lopahhin ja Veršinin), Ants Eskola (Gajev ja Kulõgin), Jüri Järvet (Firss ja Tšebutõkin), Velda Otsus (Šarlotta), Linda Rummo (Ranevskaja), Ita Ever (Maša), Mari Lill (Anja ja Irina), Juhan Viiding (Tusenbach) jt. Retooriliselt on küsitud, kas ei alanud Šapiroga uus, „ebakindla, enesest ja maailmast kummastavalt distantseeruva inimese hingeelu peentöötluse etapp” eesti teatris (Vellerand 2003: 245). Peenetundeliste Tšehhovi-rollide loojatena kerkisid esile eeskätt Ants Eskola ja Jüri Järvet; Eskolalt lisandus eelmainituile veel „Ivanovi” nimiosa Maria Knebeli külalislavastuses (1971 Draamateatris). 1977. aastal lavastas Adolf Šapiro Pärnu teatris Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?”, kus sündisid Linda Rummo ja Aarne Üksküla tipprollid Martha ja George; 1980.
erakoolides ja õpib seal üsna hästi. Kui aga pöördutake tagasi Ameerikasse, siis hakkab ta õppima Virginia ülikoolis, ja need õpingud enam nii hästi ei õnnestu. Mitte sellepärast, et tal poleks andeid, vaid ta ei suuda kohaneda. Kummaline noormees, sest ta ei saanud mitte kunagi oma teismelise puberteedi east üle. Õudusjuttudes sellised teismelise poisi väljamõtlemisi. Lemmikmotiive oli see elusalt mahamatmine. Kummastavalt varaküps, sest elu esimene hästi suur armastus oli 11-12 poiss ja ta kirjutas sellele armastatule, kes oli ta koolivenna ema, kauneid värsse ja ilusaid luuletusi. Virginia ülikoolis juhtub see, et kihlub salaja oma kasuisa äripartneri tütrega, 16-aastased, vanemad ajasid noored lahku. Ülikoolis õpib seda, mis talle parasjagu meeldib. Tegeleb hästi palju kaaardimänguga ja aksuisa keeldub neid võlgu maksmast. 1827. Aastal avaldatakse Bostonis tema esimene raamat,
kollid. Kõrvaltegelased täidavad poisteraamatus olulist sõpradekamba rolli, kellega koos vaenlasele vastu astuda. Raamatus ,,Kapiukse kollid jälle platsis" täidavad sama rolli ehitusplatsil magavad töömehed, keda töödejuhatajast peategelane üles ajab ja appi kutsub. Need tegelased pakuvad veelgi vähem samastumisvõimalust kui onu Peeter ise. Täiskasvanud peategelase käitumise kirjeldamise mõjub kummastavalt, et ta kihutab oma mehi kapiukse kollide vastu üles ja need usuvadki koheselt seda juttu ja hakkavad tegutsema. Olgugi et tegevus toimub uute reeglitega fantaasiamaailmas, ei mõju täiskasvanute toimetamised selles kõige veenvamalt. Pigem sümboliseerib onu Peeter suureks kasvanud poissi, kes ei võtnud lapsepõlves toimunud õppetunnist õppust ja keda kollid seetõttu uuesti kiusama tulevad. 37 3.4
Euroopasse, alustab kooliteed Inglismaa kallites erakoolides ja õpib seal üsna hästi. Kui aga pöördutake tagasi Ameerikasse, siis hakkab ta õppima Virginia ülikoolis, ja need õpingud enam nii hästi ei õnnestu. Mitte sellepärast, et tal poleks andeid, vaid ta ei suuda kohaneda. Kummaline noormees, sest ta ei saanud mitte kunagi oma teismelise puberteedi east üle. Õudusjuttudes sellised teismelise poisi väljamõtlemisi. Lemmikmotiive oli see elusalt mahamatmine. Kummastavalt varaküps, sest elu esimene hästi suur armastus oli 11-12 poiss ja ta kirjutas sellele armastatule, kes oli ta koolivenna ema, kauneid värsse ja ilusaid luuletusi. Virginia ülikoolis juhtub see, et kihlub salaja oma kasuisa äripartneri tütrega, 16-aastased, vanemad ajasid noored lahku. Ülikoolis õpib seda, mis talle parasjagu meeldib. Tegeleb hästi palju kaaardimänguga ja aksuisa keeldub neid võlgu maksmast. 1827. Aastal avaldatakse
annaabi.ee 
