Viimased 15 minutit käisime paljude laudade juures ja maitsesime erinevaid hõrgutisi. Tolleks päevaks olidki kahjuks tunnid läbi, kuid kõige magusama pala- vahetundide juurde ma alles jõuan. Need olid veel ideaalsemad kui kõik tunnid kokku. Iga vahetund kestis täpselt 20 minutit. Tegevust leidis selleks ajaks küll ja küll. Mitte keegi ei istunud niisama. Terve esimese vahetunni ujusin ma fuajee juures olevas helesinise veega, sente täis, soojas basseinis, mille kohale kummardusid hiigelsuured kummipuud ja kõrvalt viisid trepid kõrgematele korrustele, kust kuuldus klaverimängu ja laulu. Teisel vahetunnil käisime klassi tüdrukutega keldrikorruse ööklubis, kus tantsisime ja naersime nii, et mu lihased valutasid veel pärastki tükk aega. Kolmas vahetund tegime lõbusõitu liftiga, mis ei viinud mitte ainult üles ja alla vaid tegi erinevaid keerutusi ja spriaale- just nagu lõbustuspargis. Lõpuks sõitsimegi liftiga pööningule , kus oli kokandusetund.
tingimusel.", vastas Elizabeth. "Las ma arvan. Sa tahad, et me isaga jutustaks sulle lugu ,,Printsess Selenast,,?", küsis ema. "Jah.", vastas Elizabeth ja tegi armsad silmad pähe. "No olgu, ainult kui sinu silmakeste pärast.", ütles ema ja nad hakkasid jutustama... ...Kaunil kevadhommikul tuli Taeva võluriigis ilmale üks lapsuke. Talle pandi nimeks Selena. Tal olid imeilusad silmad, neile oli kohe võimatu vastu panna. Kõik haldjad ja inglid tulid ja kummardusid tüdrukese hälli kohale. Iga haldjas ja ingel kinkis lapsele midagi: üks ilu, teine armastuse, kolmas arukuse. Kuid äkitselt seisis hälli kõrval kuri saatan Lucifer, keda polnud kutsutud. Lucifer lausus: "Kui printsess saab 18 peab ta minuga abielluma!" "Mitte iialgi sa vastik saatan!", lausus kuninganna. Luciferi vihastas see väga. Ta ütles: "Kui printsess ei saa minuomaks, ei saa ka kellegi teise omaks!"
viikingeid tõstma purjed ning lahkuma oma kodudest tänapäeva Norras, Taanis ja Rootsis. Nende ootamatud ja julmad rüüsteretked olid legendaarsed; kristlikud mungad kirjeldasid õudusega rikaste kloostrite ja linnade rüüstamisi ning hävingut.1 Skandinaavia varasel keskajal Skandinaavia maad Rootsi, Norra ja Taani moodustasid keskajal kultuuripiirkonna, kus valitsesid ühesugused tavad ja tõekspidamised ning räägiti peaaegu sama keelt. Kuni umbes 1000. aastani kummardusid skandinaavlased omi jumalaid Odinit, Thori, Freyri ja paljusid teisi -, see eristas neid kristlikest Lääne-Euroopa elanikest. 2 1 Mägi, M. (2011). Käsmu Meremuuseum. [13.mai 2012] http://www.kasmu.ee/kesolidviikingid%3F 2 Põltsam-Jürjo, I. (2012). Keskaeg. Ajalooõpik 7. klassile. II osa, lk 26. Tollased lääneeurooplased tundsid skandinaavlasi kui põhjast pärit julmi sõdalasi, keda nimetati kas normannideks või viikingiteks. Sageli kasutatakse nimetust viiking
Poisid tegid seal lõket ja valvasid risti. Hommikul kui koitis, lõikasid nad risti küljest 2 laastu, lasid laastuotstel söestuda ning siis pidid vastastikku joonistama otsa ette nõiaviisnurga. Kui see oli tehtud, läksid nad tagasi veskisse. Seal oli Meister kinnitanud majaukse kohale härjaikke. Poisid pidid selle alt läbi pugema ja ütlema, et kummarduvad salavennaskonna ikke alla. Eeskojas andis Meister kõigile poistele ka kõrvakiilud kummalegi põsele. Siis kummardusid poisid Meistri ees 3x ja lubasid kõiges Meistrile kuuletuda. Kui kõik poisid olid tagasi jõudnud, siis hakkas veski mürisema ja poisid kupatati tööle. Poisid tegid tööd, nii et nahk seljas oli märg ja higi tilkus. Tasapisi muutusid viisnurgad poiste otsaees ähmasemaks ja kustusid. Korraga aga Krabat tundis, et tal on jõudu ka kõige raskemaid kotte tõsta. Siis nad lõpetasid töö ja läksid pidutsema. Peale seda oli poistel töö tegemine kerge, kui nad tegid seda päeval. 6
maailma eest võitlemise algus. Kõik Kreeta jumalikud olendid tõttasid kohale, et olla toeks lapsukesele, kes nägi päevavalgust koopas Dikte mäel. Miski oleks neile nagu öelnud, et tema käed on need, mis vabastavad maailma ahelaist. Nümfid ja metsade drüaadid hellitasid vastsündinud jumalat erilise õrnusega. Nad panid lapsukese kuldsesse hälli ja äiutasid ta hellalt magama. Ja kui ta ärkas, kummardusid nad hälli kohale ning laulsid kauneid laule. Karta tuli ainult üht et Kronos võib kuulda lapse nuttu. Seepärast alati, kui pisike nutma hakkas, lõid ühed sõdalased, kureeedid, oma mõõku vastu kilpe ja tegid nii palju kolinat, et see mattis enda alla lapsukese nutuhääle ega lasknud südametul Kronosel seda kuulda. Ka metsaasukad armastasid väikest jumalat ja olid talle kõikvõimalikul kombel abiks
moodustasid nende valiku paganausulised uskumused meie ja hauataguse maailmade vahelisest struktuurist ning ristiusk. 6.3.1. Puu Süvenedes minevikku, oli paljude aegade jooksul mets nii eestlastele kui ka venelastele salapärane paik. See võis eksitada, panna needuseid, haigusi, kuid ka kaitsta ohtude eest. Puust tehti tööriistu ja lõket. Vanad eestlased, nagu ka kõik teised soome-ugri hõimud, kummardusid puude poole ja omistasid neile suurt tähtsust: ,,Eestlased niisama kui soomlased on pühaks pidanud metsi ja metsaaluseid, ka üksikuid puid, nõnda, et keegi ei tohtinud neist lehtegi võtta", paljud talupojad matavad mõisnike keeldudele ja ettemääratud karistusele vaatamata salaja hiitesse oma surnuid, kirjutas Läti Henrik, kirjeldades 1220.aasta sündmusi Virumaa kohta (Eisen 1996: 44-46). Puu vastutas ka konkreetse inimese tervise ja elu eest. Oma puu asukohta hoiti saladuses ning
rahule, kui sa lased ta aga minu poolele tulla, siis pead sina ta rahule jätma seni, kui ma suudan takistada teda üle minemast.» «Hea küll, las käia. Pane ta liikuma.» Puuk pääses varsti Tomi käest ja ületas ekvaatori. Joe kimbutas teda veidi aega, siis pääses ta minema ja läks tagasi üle joone. Operatsioonibaas vaheldus sageli. Sellal kui üks poiss vaevas puuki sügava huviga, vaatas teine niisama suure huviga pealt; kaks pead kummardusid koos tahvli kohale ja kaks hinge olid tuimad kõige muu vastu. Puuk proovis üht, teist ja kolmandat suunda ja oli niisama erutatud ning irevil nagu poisid ise, kuid mitu korda, kui tal võit oli juba nii-öelda käega katsutav ja Tomi sõrmed kihelesid tegevuse järele, juhtis Joe nööpnõel putuka osavalt kõrvale ja hoidis ta oma valduses. Viimaks ei suutnud Tom seda enam taluda. Kiusatus oli liiga suur. Ta sirutas käe ja aitas oma nõelaga kaasa. Joe vihastas kõhe. Ta ütles:
Aga mahedad neiusilmad valvasid lahkesti haige üle, pehmed virgad käed kohendasid kõvaks läinud aset, kastsid kuivanud suud magusa märjaga, meelitasid põgenevat eluvaimu rohtudega tagasi. Ja kondine tont sängi ees peitis nurisedes vikati selja taha, astus iga päev ukse poole, kuni viimaks üle läve õue ja sealt oma koledasse kodusse põgenes. Ühel kenal hommikul lõi paraneja silmad lahti ja nägi otsekohe kaht ilusat silma, mis armsa naeratusega tema üle kummardusid ja kohe ehmudes jälle kadusid. «Ara põgene, ingel!» sosistasid haige huuled. «Oled sa minu Helene?» Ilusad silmad jäid kadunuks. Paraneva rüütli noorusjõud aga hakkas häbenema, sirutas ja raputas end, sasis haigusest kinni ja heitis ta välja. Paari päeva pärast tõusis noormees tervena haigesängist ja võis jumalat ning oma heldeid hoolitsejaid südamest tänada. Siis võttis ta reisi-kepi ja läks, tubli maarahva õnnesoovide saatel, kerge südamega teele
päeval ega öösel. Siis olete kadu nud. Teid tapetakse ära ja minagi sureksin.» Liigutatult tõstis tütarlaps pea, et vastata. Quasimodo oli kadunud. Tütarlaps oli üksi ja hakkas järel mõtlema, mida see õudne olend talle lausus, ja oli löödud ta häälekõlast, mis oli nii kare ja ometi nii mahe. Siis uuris ta kongi. See oli jalga kuus pikk ja lai väikese aknaava ja uksega, mis viis kergelt längus olevale õhukestest kiviplaatidest katusele. Mitu looma lõustaga vihmaveetoru kummardusid igast küljest tema poole ja ajasid oma kaelad õieli, et teda läbi akna ava silmitseda. Katuseräästa taga nägi ta tuhandei korstnaotsi, mis kõigist Pariisi kolletest suitsu välja ajasid. Kurb väljavaade vaesele mustlastüdrukute, leidlapsele, 356 surmamõistetule, õnnetule olendile, kel polnud isamaad, vanemaid ega kodukollet. Kui ta nii ülinukralt oma üksinduse peale mõtles, tundis ta oma käte alla ja põlvedele libisevat karvast ja habemikku pead