– eristab väärtust lisavad ja väärtust mittelisavad tegevused, – suurendab väärtust lisavaid tegevusi ja vähendab või elimineerib väärtust mittelisavad tegevused. B. Kuluarvutlus – Kulude mõõtmine (cost measurement) on kulude rahalise ja/või mitterahalise väärtuse kindlakstegemine. Kulude hindamine (cost estimation) on kulutuste ja kulude kindlakstegemise protsess, eesmärgiga defineerida kuluobjektid ning täpsustada kulukäiturite vahelised seosed. Kasutatakse kulude prognoosimisel ning eelarvestamisel.
– eristab väärtust lisavad ja väärtust mittelisavad tegevused, – suurendab väärtust lisavaid tegevusi ja vähendab või elimineerib väärtust mittelisavad tegevused. b.Kuluarvutlus – kulude mõõtmine ja hindamine Kulude mõõtmine (cost measurement) on kulude rahalise ja/või mitterahalise väärtuse kindlakstegemine. Kulude hindamine (cost estimation) on kulutuste ja kulude kindlakstegemise protsess, eesmärgiga defineerida kuluobjektid ning täpsustada kulukäiturite vahelised seosed. Kasutatakse kulude prognoosimisel ning eelarvestamisel.
kuluarvestuse eesmärkidest konkreetses ettevõttes. Kulukäitumise ja osakulude tähenduse mõistmine on nii raamatupidajate kui ka juhtide jaoks eluliselt oluline (Haldma, Karu, 1999, lk 91-92). Täiskuluarvestuse protsessi, milles kuluobjektide arvestamise eesmärgil paigutatakse, jaotatakse ja kogutakse kulud, võib jaotada üheksaks sammuks nagu näidatud järgneval joonisel. Joonis 1. Täiskuluarvestuse protsess (Karu, 2012, lk 6) valitakse kuluobjektid (tooted, projektid, teenused) pt 4, liigitatakse kulud otse- ja kaudkuludeks pt 8, paigutatakse otsekulud otse kuluobjektidele, liigitatakse kaudkulud tootmise üldkuludeks ja organisatsiooni üldkuludeks ning moodustatakse põhitegevuse (tootmise) kulukohad, tugiteenuste kulukohad ja organisatsiooni üldkulude kulukohad pt 7, valitakse kulukäiturid, paigutatakse ja jaotatakse kaudkulud põhitegevuse kulukohtadele ja tugiteenuste kulukohtadele pt 9,
projektide juurutamisel, on: Kuidas hindad meie ettevõtte/asutuse kulude arvetuse taset ehk on see tänapäeva nõuetele vastav? Kuigi kulude juhtimise ja arvestuse süsteemid muutuvad järjest rohkem organisatsiooni (ettevõtte, asutuse) spetsiifilisemaks ja kuluarvestuse süsteemide taseme hindamiseks on hulk erinevaid kriteeriume, on minu jaoks kuluarvestuse süsteemide arengutasemele hinnangu andmisel olulised kaks märksõna: väljund ehk väljundiks olevad kuluobjektid (kulukandjad) strateegia Mis on väljund? Väljund (tulemus, kuluobjekt, kulukandja) on toode, mida teeme või teenus, mida osutame või projekt, mida kliendile teeme selleks, et teenida kasumit (äriühingud, ettevõtted) või osutada avalikke teenuseid (riigiasutused, kohalikud omavalitsused) või osutada muid teenuseid (MTÜ-d). Miks väljund? Iga organisatsiooni põhiline eesmärk lihtsustatult on teha tooteid ja/või osutuda teenuseid
tegevused Organisatsioonipõhised * Tootmise üldjuhtimine * Töötajad (inimeste arv) tegevused * Raamatupidamine * Kannete arv * Personalijuhtimine * Töötajad (inimeste arv) ***Tegevuspõhise kuluarvestuse keskne küsimus “Kust kulud tulevad?” (Mis on kulukäiturid?). ***Traditsioonilise kuluarvestuse küsimus “Kuidas tuleks kulusid jaotada?” (Mis on kuluobjektid?). Tegevuspõhise kuluarvestuse filosoofiliseks aluskontseptsiooniks on tõdemus, et tegevused, mitte tooted, põhjustavad kulusid ja tooted tarbivad tegevusi. 6 TREPIMEETOD: Astmeline jaotusmeetod (trepimeetod): Nagu eelpool mainitud, ignoreerib otsejaotusmeetod tugiallüksuste vahelisi sidemeid (teenuste vastastikust osutamist)
otsekulud on võimalik kindlalt siduda konkreetse kuluobjektiga; on oluline teada konkreetse kuluobjekti kulusid. KULUDE NORMAALKALKULATSIOON on arvestus, mille puhul tooteühiku omahinda kantakse otsesed materjalikulud, otsesed tööjõukulud ja eelarvelised või normatiivsed tootmise üldkulud. Kulude protsessipõhise kalkuleerimise etapid: 1. Summeerida füüsilised ühikud 2. Kalkuleerida kuluobjektid (vastavates ühikutes) 3. Leida jaotatavad kulud 4. Kalkuleerida (vastavate ühikute) kulud 5. Jaotada kulud lõpetamata- ja valmistoodetele TEGEVUSED Tegevus on seotud tööde kogum, millele organisatsioon suudab määrata sisendid (kasutatud ressursid) ja väljundi. Nii tootmisprotsessid kui ka äriprotsessid koosnevad tegevustest. Tegevused aga töödest. Tegevused kasutavad ressursse
püsikulud, tootmis- ja mittetootmiskulud. 1.1 Kulude olemus ja liigitamine Kulu on majandusliku kasu vähenemine aruandeperioodi vara vähenemise, ammendumise või amortisatsioonina või kohustiste tekkimisena, mille tulemusena omakapital väheneb, välja arvatud omakapitali arvelt omanikele tehtud väljamaksed (RTJ1, § 25). Kulu tekib ressursi kasutamisel. Kuluarvestuse süsteemide taseme hindamiseks on olulised väljund ehk väljundiks olevad kuluobjektid ja strateegia. Väljund on toode, mida ettevõte toodab või teenus, mida ettevõte osutab või projekt, mida klientidele tehakse, et teenida kasumit. Seepärast on oluline teada, kui suured on toodete, teenuste, projektide kulud. Kulude juhtimise eesmärgiks on erinevate huvigruppide vajaliku infoga kindlustamine kuluobjektide kulude kohta.[ CITATION Kar12 l 1061 ] Traditsioonilises kulude arvestamises keskendutakse kuluobjektide, kulukohtade, kululiikide arvestusele
tingtoosid) · Kulukeskus, kulukoht · Allüksus, piirkond, asukoht, funktsioon, protsess, seadmete grupp, töötaja, mille kulud arvestatakse eraldi ja hiljem jaotatakse kuluobjektidele otse või läbi põhitegevuse kulukohtade. · Kasutatakse peamiselt siis kui ettevõttes rakendatakse vastutusarvestust. Struktuuriüksuse juht vastutab planeeritud ja tegelike kulude kontrolli eest. 33 Kuluobjektid Kulude piiritlemise seisukohast Tootmisprotsessi seisukohalt Üksikkuluobjektid Kuluobjektide rühm Protsess Osakuluobjektid id (detailid, koostud) Kaubad/tooted A, B, C Mittemüüdavad Lõppkulukandjad Valmistooted Praak
annaabi.ee 
