on ikkagi seotud teatud kindla ühiskonnaga, teatud poliitilise situatsiooniga, teatud ideoloogiatega. Marksistlik ja neomarksistlik kriitika kultuuriuurimises ongi juhtinud tähelepanu sellele, et ükski ühiskond pole kultuuriliselt homogeenne ei ühel ajastul ega ka ühel ajahetkel (nt mingi sündmus). Kultuuriuurimises on kasutusel nt sellised mõisted nagu subkultuur või kontrakultuur, rõhutamaks erinevate kultuurigruppide olemasolu ühiskonnas. Erinevad traditsioonid kultuuriteoorias, milles ühte huvitab rohkem sotsiaalne teist rohkem kultuuriline pool: kultuurisotsioloogia ja kultuuriantropoloogia, kultuuriuuringud ja kultuurisemiootika. 4. KULTUUR JA ÜKSIKINDIVIID See on üks kultuuriuurimise paradokse kuigi kultuur avaldub üksikisikute tegevuses on ta samas siiski teatud mõttes indiviidideülene. Vaidlusalune küsimus mil määral on üksikisik võimeline kultuuri looma ja mil määral kultuur kujundab teda. (Nt kultuuri etendamine vs kultuuristsenaariumid
on ikkagi seotud teatud kindla ühiskonnaga, teatud poliitilise situatsiooniga, teatud ideoloogiatega. Marksistlik ja neomarksistlik kriitika kultuuriuurimises ongi juhtinud tähelepanu sellele, et ükski ühiskond pole kultuuriliselt homogeenne ei ühel ajastul ega ka ühel ajahetkel (nt mingi sündmus). Kultuuriuurimises on kasutusel nt sellised mõisted nagu subkultuur või kontrakultuur, rõhutamaks erinevate kultuurigruppide olemasolu ühiskonnas. Erinevad traditsioonid kultuuriteoorias, milles ühte huvitab rohkem sotsiaalne teist rohkem kultuuriline pool: kultuurisotsioloogia ja kultuuriantropoloogia, kultuuriuuringud ja kultuurisemiootika. 4. KULTUUR JA ÜKSIKINDIVIID See on üks kultuuriuurimise paradokse kuigi kultuur avaldub üksikisikute tegevuses on ta samas siiski teatud mõttes indiviidideülene. Vaidlusalune küsimus mil määral on üksikisik võimeline kultuuri looma ja mil määral kultuur kujundab teda. (Nt kultuuri etendamine vs kultuuristsenaariumid
käitumismallide süsteem. Habituse kandjaks on inimene kui sotsiaalne olend (sotsiaalne "agent" ehk toimija) Väli sotsiaalne ruum, kus käib pidev võitlus sümboolse kapitali eest erinevate sotsiaalsete toimijate (agentide) vahel, mis mõjutab toimijaid sõltuvalt nende asendist sellel väljal. Heteronoomsuse/autonoomsuse alge (massitoodang/ elitaarne toodang) "Mängu" ja "draama" metafoorid kultuuriteoorias ja -sotsioloogias Johan Huizinga. Homo ludens (1938): võistlus, agn (nt potlats) mäng on kultuuri alus Erving Goffman. The Presentation of Self in Everyday Life (1959): performance, front (face) võrdleb igapäevaseid suhteid, tegevusi etendusega, milel eesmärgiks on vaataja mõjutamine Esikülg- sotsiaalselt aktsepteeritud omadused, mis soodustavad etenduse muutumatut osa, mille abil varjavad soovimatut osa Victor Turner
Gramsci. Gramsci- tema keskne huvi ole hegemoonia- riigi ja valitseva klassi suutlikus reguleerida uskumusi ühiskonnas. Ühiskonnas käib võitlus hegemoonia pärast. Võitlus teritooriumi pärast. Tsiviilühiskond- kogu hegemoonia toimub seal. Ta kirjeldab seda kahe mõistega manöövrisõda- on relvastatud ehk otsene võimuvõtmine, positsioonisõda on hegemoonia. Hegemoonia ei saa olla täielgi, peab saavutama nö kriitilise piiri. Kultuuriteoorias toimub sama asi- väitlused võimu pärast. Kaks mõistet: Resitentsus ja inkorporatsioon. Mõiste mida kasutasid Laculau ja Mouffe on Diskursus- asjadest rääkimise viis, maailmast rääkimise viis. Kontekst milles me võime mingisuguseid olukordi kirjeldada. Artikulatsioon – meie ümber nähtava maailma asetamine diskursustesse. 11.03.2015 Resistentsus- osutab vastupanulisusele
· Arnoldil oli idee tugevast riigist: o Kui aristokaadia oli taandumas, siis riik pidi hakkama kontrollima. o Riik pidi vaatama madalama klassi käitumise üle seni, kuniks alamklass on võimeline ise ennast kontrollima. Arnold ise oli liige kultuurilisest eliidist. Isa oli tuntud erakooli direktor. Suguvõsas olid kõik austatud. Arnoldid ei huvtanud, mida lihtrahvas tegelikult oma kultuuriga teeb. · Arnoldi idee, mis oli kaua briti kultuuriteoorias, tõstab pead ka praegu aegajalt: o Anarhial oli oma päritolumaa, selleks oli Ameerika Ühendriigid. Ta kartis ameerika negatiivset eeskuju. USA oli välisvanelane. Suurbritania ei tohi teda kindlasti jälgida. Ameerika jäi kõiges, mida on võimalik seondada kultuuriga, Suurbritanniale alla. Teda ei huvtanud, mida ameerika oma kultuuriga teeb. 1869
algselt viitas see sõna põllumajandusele, alles hiljem hakkas puudutama inimese arengut üks kehtinud terminoloogiline eristus tsivilisatsioon kui midagi materiaalset, maist ja madalat kultuur kui midagi kõrgemat, kasvõi termin kaunid kunstid seda on ka otse vastupidiselt tõlgendatud kultuuri võib käsitleda kui mingit vaimse arengu protsessi mis on omane teatud ühiskonnagruppidele. inimkonnale üldise omadusena käsitlemine oli rohkem alustav lähenemine kultuuriteoorias ka williams viitab, et kultuuri sõna viitab kultuurseks muutmisele, taltsutamisele. põllumajandus : kus mingi territoorium taltsustatakse ära oma teadmiste ja oskuste kaudu, kultiveerid midagi umbes sama rolli on täitnud ka kunstid ja kultuurinähtused euroopa kultuuris on väärtustatud kunst, mis maskeerib füüsilist naudingut kultuur ei pea tooma mõnutunnet, ta peab korrastama selle saamist kultuur harib inimest samamoodi nagu maaharimine haris maad
[1] Arhitektid Thomas Gordon Smith Aldo Rossi Michael Graves Postmodernism kui arhitektuuristiil, mis väljendus ennekõike pöördumises ajalooliste viidete ja klassikaliste detailide poole ning mida nii mõnedki kultuuriteoreetikud tõlgendasid uue ajastu sümptomina, kaotas oma ühiskondliku aktuaalsuse õige ruttu. Historitsistliku tsiteerimise ja pastisiga samaaegselt kerkis esile teine postmodernismi suund, mis haakus kirjanduses ja kultuuriteoorias tuntuga ja mida iseloomustati selliste mõistetega nagu fragmenteeritus, detsentreeritus, tähenduse läbipaistmatus, skisofreenia, ning mis kuulutas arhitektuuri autonoomsust, sõltumatust tellijast või kasutajast, arhitektuuri arhitektuuri pärast. Selle suuna tuntuimaks näiteks oli seltskond, kes püüdis seostada dekonstruktivismi arhitektuuripraktikaga (kaasates ühel juhul projekteerimisprotsessi ka Jacques Derrida) ja