Kultuuri põhijooni uusajal. (0)

Kultuuri põhijooni uusajal.
Uusaega nimetatakse modernse Euroopa tekkeks. Uusajal tekkis palju muudatusi nii ühiskonnas kui ka maailmas. Tekkisid uued suunad ja voolud .
Üheks põhijooneks uusajal oli linnastumine ehk urbaniseerumine . Inimesed kolisid maalt linna, et saada paremaid töökohti. Selle põhjuseks oli kindlasti masinatööstuse areng, sest üha rohkem hakkasid masinad asendama inimesi ja nii tekkis ka maal töö puudus. Linnaühiskond mõjutas oluliselt palju inimeste suhteid. Järjest tähtsamat osa hakkas edendama vabrikukollektiiv.
Seega, senisega võrreldes kahanes tunduvalt perekonna, kiriku ja traditsioonide roll, eriti noorte seas. Ka tänapäeval on paljud inimesed kolinud linna elama ja maal elab vähem inimesi, just sellepärast, et saada paremaid töökohti.
Teiseks võiks välja tuua perekonnamudeli, mis koosnes isast, emast ja lapsest. Tekkis uus leibkond , see tähendab, et ühise elukohas elavad isikud, kes kasutavad ühist raha- või toiduressursse ja kelle liikmed ka ise tunnistavad end üheks leibkonnaks olevat. Ka tänapäeval kehtib perekonnamudel . Järelikult on muutnud ka mõned uusaja põhijooned tänapäeva elulaadi.
Kolmandaks põhijooneks oleks, et ühiskonnas tekkis ümberkihistumine. Olulise osa arenenud maade rahvastikust moodustasid vabrikutöölised ehk proletariaadid. Lisaks hakkas uusaja tööstustööline saama palka vabrikus tehtud töö eest. Industriaalühiskonna teise poole aga moodustasid kesklass ehk kodanlus , sealhulgas ka haritlased. Järeldus, et uute töökohtade teke, aitas kaasa tööliskihi tekkimisele, kuid seoses sellega vähenes maarahvastik.
Neljandaks, võiks välja tuua arhitektuuri, kus ehitiste projekteerimisel püüti võimalikult täpselt lähtuda antiikarhitektuuri reeglitest. Nendeks olid tagasihoidlikus, lihtsus, sümmeetria, kaunistusdetailide vähesus ja tasakaalukas paigutus, kuid samas ka monumentaalne üldmulje. Näiteks ruumide kaunistamisel hakati naturalistlike taimemotiivide asemel kasutama antiikornamentikat. Püstitati ka võiduväravaid ja triumfisambaid.
Viiendaks, kuna antiiksed maalid olid juba kõik peaaegu hävinenud, siis tuli maalikunstnikel eeskuju võtta skulptuurist, eriti reljeefist. Maalikunst oli plastiline, rõhutas ilusat joont ja siluetti ja puhast vormi. Koloriit väljendusvahendina jäi tagaplaanile, samuti loobuti ka valgusefektidest. Pildi ülesehituses jälgiti sümmeetriat, kogu komposisatsioonist õhkas rahu, tasakaalu ja suursugust. Maalikunsti üheks tähtsamaks hindamiskriteeriumiks sai õige, revolutsioonile vajalik sisu. Kunstile anti ülesandeks kutsuda rahvast üles võitlusele isamaa eest, samuti olema aus ja töökas. Teemad võeti antiikajaloost ja - mütoloogiast.
Tänapäeval on aga maalid muutunud, maalitakse kõike seda, mida nähtaks, kuigi oluline on ka kompositsioon ja valgus.
Seega muutus uusajal väga palju. Vanad korrad , muutusid, või lisati neile uut juurde. Arhitektuuris toimiti antiikarhitektuuri reeglite järgi ning maalikunstis rõhutati plastilisust ja puhast joont.