võõrliik. Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonn viibib peamiselt vees, ta püüab toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Saagiks langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nad on väga ettevaatlikud loomad. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist. Sel ajal on isasloomad veepinnal suurte seltsingutena.
..16 päeva. Vastsete areng 5 päeva moondeni on pikk, kestes 80... 90 päeva. Kui vee temperatuur langeb 5...6 °C-ni, siis kulleste areng peatub. Enne moonet on kullesed ...9 cm pikkused, äsjamoondunud noored konnad on 1,5...2,5 cm pikkused, talvituma minnes on nad 2...3 cm pikkused. Järvekonn saab suguküpseks 3. eluaastal, kui kehapikkus isastel on 8...9, emastel 9...10 cm. Looduses elab 6...7 aastat vanaks. Koht ökosüsteemis Kullestest toituvad nastikud, kured, pardid, kajakad; täiskasvanud loomadele on vaenlasteks konnakotkad, rebased, saarmad, kured, kaladest säga ja koha. Ohustatus ja kaitse Ohustavalt mõjub elupaikade hävimine veekogude reostumise tõttu väetiste ja taimekaitsevahenditega. Vee kvaliteedi halvenemise tõttu kulleste arvukus langeb. Võivad hukkuda ka talvel, kui veekogud põhjani läbi külmuvad. Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Pildid
tavaliselt väike ning seda tuleb aktsepteerida kui looduse loomulikku osa. Väikesed asurkonnad, mille hulka kuuluvad kõik eesti kõreasurkonnad, on enam ohustatud kui suured ja elujõulised. Rannaniidul on tihti palju linde, kes võivad ohustada kulleste ja moonde läbinud kõrede ellujäämist. Niitude võsastumise korral suureneb ka nastikute. Rannaniitudel aset leidvate üleujutuste tõttu võivad sattuda sigimislompidesse kalad, kes toituvad kudust ja kullestest. Sellest toituvad ka püsivates veekogudes olevad mitmed selgrootud. Kolmandaks teguriks on konkurents. Kõre on suhteliselt kitsalt kohastunud liik, kes erinevates arengustaadiumites (eriti kullesestaadiumis) on väga tundlik konkurentsi suhtes teiste kahepaiksetega. Elu- ja kudemispaikade võsastumisel ning roostumisel tekivad soodsad tingimused teiste kahepaiksete (nt. harilik kärnkonn, rohukonn) elutegevuseks, kelle
1. Olelusvõitlusest Olelusvõitlus on organismide ellujäämise ja paljunemise sõltuvust neid takistavatest asjaoludest Olelusvõitluse põhjuseks on organismide paljunemine. Too näiteid paljunemise intensiivsusest a. taimedel : võilillel on palju seemneid, seda just sellepärast, et ainult vähestest seemnetest läheb kasvama uus taim, paljud seemned hävivad lihtsalt. b. loomadel: Konna kudu koosneb paljudest munadest, kuna paljudest ei arene kulleseid ja paljudest kullestest ei saa ka konnad. Kudu ja kullesed võivad keskkonnas hävida ja toiduks sattuda, seetõttu peabki olema neid palju. Konnasid areneb neist suhteliselt vähe Olelusvõitluse vormid: a. liigisisene näit: võideldakse tihti just toidu ja elukohtade pärast(hundikari- tugevamad saavad kõhu täis nõrgemad tõrjutakse karjast välja) b. erinevate liikide vaheline näit: Talvel näeme erinevat liiki linde, kes
Ahvena toiduks on peamiselt kalad (nt särjed), sageli väiksemad ahvenad. Kaldavees ujuvad mitut liiki konnad. Rohelised konnad elavad vees kogu elu, maismaal käivad nad ainult putukajahil. Tavalisemad on maismaal elavad rohukonnad, kes aeg-ajalt vette sulpsavad. Igal kevadel tulevad nad vette kudema. Madal kiiresti soojenev kaldavesi sobib selleks hästi. Kudust koorunud konnakullesed leiavad toitu veetaimede pinnalt. Suur osa kullestest langeb saagiks ujuritele ja suurte kiilide vastsetele. Peipsi järvest leiavad ka toitu mõned imetajad. Järve ääres võib näha kopraid, mügrisid ehk vesirotte, kes kuuluvad näriliste hulka. Nad toituvad järvetaimede mahlastest osadest, neile sobivad pilliroog, hundinui, järvkaisel, tarnad jt. Kobras sööb ka lehtpuude ja põõsaste oksi ning koort. Saarmas hangib oma toidu samuti veekogudest. Ta on väga hea sukelduja ning veepinnale tõusmata võib ta ujuda kuni 100 meetrit
· Elupaik ja -viis Talvituvad maismaal, enda kaevatud urus. · Toitumine Toitu püüab peamiselt maismaal. Toituvad peamiselt putukatest - mardikatest ja kahetiivalistest. Tiigikonn Rana lessonae Camerano · Sigimine Täpsed andmed puuduvad, kuid üldjoontes on sigimine ja areng tiigikonnal ja veekonnal sarnased. · Areng Andmed tiigikonna arengu kohta on lünklikud, üldiselt sarnaneb see veekonna arengule. · Koht ökosüsteemis Kullestest toituvad nastikud, kured, pardid, kajakad; täiskasvanud loomadele on vaenlasteks konnakotkad, rebased, saarmad, kured, kaladest säga ja koha. · Ohustatus ja kaitse Ohustab sobivate elupaikade vähenemine või nende reostumine inimtegevuse tõttu. Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Järvekonn Rana ridibunda Pallas Järvekonn Rana ridibunda Pallas · Kehamõõtmed Kehapikkus isastel kuni 12 cm, emastel kuni 14 cm.
Järvekonna elu on tihedalt seotud veega. Seal veedab ta kogu oma elu, väljudes kaugemale maismaale vaid niiskete ja soojade ilmadega. Elupaikadeks on järvekonnadele suuremad taimestikurikkad järved või vaiksed jõekäärud. Ehkki järvekonn viibib peamiselt vees, püüab ta toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Saagiks langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nimelt on tegu väga ettevaatliku loomaga, kes volksab vee alla peitu juba kaugelt inimese samme kuuldes. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad
endal esineks mingi etalon, millega teiste isendite markereid võrrelda. Vaatame järgnevalt, milliseid markereid ja etalone loomadel teatakse olevat. Sugulaste markerid Väga levinud on looduses mitmesugused keemilised markerid, näiteks lõhnamärgid. On leitud, et näiteks kaldapääsukestel tunnevad vanemad ja järglased üksteist lõhna järgi; ka konnakullesed eristavad oma õdesid-vendi võõrastest kullestest keemiliste signaalide alusel. Sipelgad eristavad oma pesa liikmeid (st oma õdesid) teiste pesade sipelgaist samuti lõhna järgi. Keemiliste markerite eeliseks on see, et nad on potentsiaalselt informatsioonirikkad ja samal ajal odavad toota (sageli kasutatakse lõhnamärkidena pesa või tarbitava toidu lõhna või ainevahetuse jääkprodukte). On ju inimestelgi igal perel oma iseloomulik lõhn. Markerid võivad elu jooksul muutuda. On näidatud, et kärnkonnakullesed, selleks, et hoiduda
Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka (kõrvitsatriinu, kartulitriinu). Lepatriinud võtavad mõnikord ette hulgirändeid. Teel üle mere võivad putukad väsida ja merre kukkuda. Kiililised keha ja tiibade mõõtmetelt suurimad putukad Eestis. Röövtoidulised, söövad nii vastsekui valmikustaadiumis teisi putukaid, sh meeleldi verdimevaid putukaid (sääsed, parmud jne). Suured vastsed saavad jagu isegi kullestest ja maimudest. Liblikalised - imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu. Enamus liike söövad taimset materjali, kuid mõnede liikide röövikud ka näiteks nahka, villa (koid!) jne. Valmikud mõnedel liikidel ei toitugi, samas leidub üksikuid vereimejaid. Nektaritoidulised liblikad on olulised tolmeldajad, osa spetsialiseerunud ööelanikeks, vastavad taimed ka siis lõhnavad rohkem öösel, enamasti on neil suured valged õied.
annaabi.ee 
