Kuivnõel (0)

Relika Viilas
TA-08
15.02.2010

Kuivnõel

Kuivnõelast üldiselt

Kuivnõel on sügavtrükitehnika, mille puhul kujutis kraabitakse trükiplaati kasutades nõela. Traditsiooniliselt olid graveeritavad plaadid vasest , nüüd aga atsetaadist, tsingist või pleksiklaasist. Nagu ofortigi on kunstnikul, kes on õppinud joonistama, kuivnõela meetodit lihtsam omastada kui gravüüri, kuna kuivnõel meenutab rohkem pliiatsi kasutamist kui gravüüri uurits.

Ajaloost

Arvatakse, et selle tehnika leiutas üks XV saj Lõuna-Saksamaa kunstnik Hausebook Master, kuna kõik ta maalid on ainult kuivnõela tehnikas. Kuulsamatest kasutajatest Albrecht Dürer tegi kolm pilti, enne kui kuivnõela tehnika kõrvale lükkas; Rembrandt kasutas seda põgusalt, kuid enamasti konjunktsioonis oforti ja gravüüriga. Kuna kõigi kolme tehnika puhul on tegu süvatrükiga, siis võis neid kasutada samal plaadil. Alex Katz tegi kuivnõela tehnikas mitmei oma kuulsaimad pildid nagu näiteks „ Sunny “ ja „The Swimmer“. Kanada kunstnik David Brown Milne on kirja pandud kui esimene kunstnik, kes tegi värvilisi kuivnõela pilte, tehes iga värvi jaoks eraldi plaadi.

Töövahendid

Teoreetiliselt sobib kuivnõela tegemiseks mistahes terav objekt, nii kaua kuni sellega saab uuristada jooni metalli. Hambaarsti tööriistad, naelad ja metall viilid – kõiki neid saab kasutada. Kuigi eelistatakse kindlat tüüpi spetsiaalselt tehtud nõelu:
Teemant -otsaga nõelad on kallid, kuid graveerivad imelihtsalt igasugusele metallile ega vaja teritamist.
Karbiid -otsaga terasnõelad on odavamad kui teemant-otsaga nõelad, kuid vajavad sageli teritamist, terasnõelu kasutatakse traditsiooniliselt.

Trükiprotsess

Trükkimine on põhimõtteliselt sama nagu teistel süvatrüki tehnikate puhul, erinevusena pööratske erilist tähelepanu freeside säilitamisele. Peale seda kui kujutis on valmis või vähemalt piisavalt, et proofi teha, kannab kunstnik svammiga plaadile trükivärvi. Liigne surve selle käigus surub freesid siledaks/alla ja rikub pildi ära. Kui plaat ja pilt on üleni õhukese värvi kihiga kaetud, kasutatakse tarlataan lappi üleliigse värvi ära pühkimiseks, tihti kasutatakse ka paberit ( näiteks vana telefoniraamatu lehti ) viimase lihvi andmiseks pildi heledamatel aladel. Mõned kunstnikud kasutavad oma käsi selleks. Kui teos on valmis lastakse see läbi oforti pressi koos tüki niisutatud paberiga, et trükist peale kanda.