aastaselt koolipoisi staatusest välja astuda. Selleks ajaks oskas Jaan tallinna murdega saksa keelt, luges jämedat trükki ja mõistis vigadega kirjutada. Ei leidnud noormees omale ka mitte mingisugust tööd, nii jäigi Jaan pingsalt ootama oma kuulsuse tähelendu. Tatikal oli küll väga palju põnevaid mõtteid, kuid ta ei suutnud ühtki nendest ellu viia. Peagi surid poisi vanemad ja Jaan jäi koerakese Pontuga kahekesi maija, mille kõik kolm kambrikest kubisesid kõiksugustest torudest, vedrudest, ratastest ja kraanidest, aga harva leidus seal söögipoolist. Tema esimese leiutise katsetamine oleks talle äärepealt elu maksnud. Tatika riietumisstiil oli lihtne, kentsakas ja algupärane. Välimuselt oli Jaan väikese kasvuga ja peenike. Mis puutub Vesipruuli, siis tema tahtis olla suur luulepoeet. Kuid kui mehe esimene luuletus ,,Leekiv armastus" kohe üldse valmida ei tahtunud, seletas Vesipruul seda sellega, et tema
varjata oli kõigi põhiline naerualune. Hera oli komöödia põhitegelane, tüüpiline armukade abikaasa, kelle leidlikus abikaasa paljastamisel ja rivaalide karistamisel pakkus kreekalstele ohtralt nalja ja lahutas nende meelt. See ongi kreeka mütoloogia ime- humaanne maailm, kus inimene on vabastatud halvavast hirmust kõikvõimsa teadmatuse ees. Hirmuäratavad salapärasused, mida kummardati kõikjal mujal , ja kohutavad vaimud , kellest kubisesid maa, õhk ja veed , olid Kreekast välja kihutatud. Inimesed kes lõid müüte, ei sallinud irratsionaalsust ja armastasid fakte, see on tõsi, olgu mõned neist lugudest nii pööraselt fantastilised kui tahes. Herakles , kelle elu kujutas endast pikka võitlust pööraste koletistega , on kõikide lugude järgi Teeba linnast. Paika, kus Aphrodite merevahust sündis, võis külastada iga antiikaja turist. Tuntud paigad andsid kõigile müütilistele olevustele reaalsuse rüü.
ei olnud meil kasutusel kleeplinti, 1951. polnud veel laste sukkpükse, 1986. sai eesti rahvas ametlikult Tsernobõli katastroofist teada enne maipühi, mitte kümme päeva hiljem. Autor toob meieni kõik, mis on seotud nõukogude ajaga, väga negatiivses valguses. Näiteks NKVD-mehed (venekeelne lühend; NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat) olid vägistajad, karjatalitajate välimus oli kasimatu, parteilaste lapsed tahtsid saada lapsi Leninilt, suitsuvorstid lettidel kubisesid ussidest jm. Veel oli teoses välja toodud see, et hambaarste peaaegu ei leidunud tollel ajal (Aliide hambaarst sama mees kes ta keldrisse pani) ning velenastel oli komme viinale peale nuusutada käist või hammustada leiba. Teos ei seleta Eesti ajalugu (vaid on pigem näide sellest, kuidas sünnib müügiedu). Nooremale lugejale ja Euroopa lugejale jääb mulje eestlastest kui närusest ja oma rahvuskaaslaste ning kas või sugulaste vastu kergesti värvatavast rahvatõusust.
Joan Miro (18931983), kataloonlane, sürrealist 1924, a. Vabastas oma teostes automatismiga joone ja värvi. Tema isiklikus kujutlusmaailmas võib näha biomorfseid olendeid ja suuri erksavärvilisi pindu. Salvador Dali (19041989), kataloonlane, tutvus nooruses Freudi teooriatega ning liitus 1929. a sürrealistidega. TA maalis akadeemilises laadis `unenäo värvides ja kolmes mõõtmes pilte'. Väitis, et maalib ainult oma unenägusid poolhallutsinatoorses seisundis. Maalid kubisesid freudistlikest kujunditest ja sümbolitest. Oma kunsti nimetas `kriitiliseks paranoiaks'. Töötas koos L.Bunueliga filmimaailmas (Andaluusia koer, 1928). Visati välja sürrealistide hulgast Lenini kujutamise ja skandaalide ning allumatuse tõttu. Hiljem ütles, et tema erinevus sürrealisteidest on see, et tema on sürrealist. 12. SOTSREALISM TAUST: 1930. aastate alguseks väljakujunenud ametlikult soositud kunst. TUNNUSJOONED: 1
Peale Orava Päevakeste oli ühe suve Räpina ja Võõpsu vahel kaugete sugulaste Kisandite (vanaperenaine Kisandi Liisa oli vist tema vanaisa Jaani sõtsetütar) talus. Seal ei olnud tal mängukaaslasi, puutus kokku aga Peipsiääre inimeste, nii eestlaste kui venelaste eluga, milles oli palju arhailist ja mida nõukogude korra tulek oli vähem vapustanud. See talu köök oli täis prussakaid, kellest kubisesid kõik varjulisemad kohad. Talus oli vaid tosin raamatut, mida hoolega ta luges. Lutsu "Tagahoovis", veel enam aga Vahitorni piibliseltsi poolt välja antud ja levitatud raamatukesi, kus piiblilugusid püüti omal kombel teaduslikult ära seletada.Vahitornlaste poolt pakutud teooria sellest, et maad oli enne veeuputust ümbritsend atmosfääri kohal asuv vee sfäär, jättis talle sügava mulje. Selles oli midagi
mes, kirjeldas tundeid nägemusi ajast, milles ta viibis. Sõjaaed, asjatu surm, mõttetus. Visnapuu elu oli kaunis raske ja vaene. Ta pingutas aastaid, et saada lõpetada gümnaasium. 1917 läks Tartu Ülikooli õppima Klassikalist filoloogiat. Ei lõpetanud! Pühendus kirjutamisele. Visnapuu oli samuti kontrastide mees. Gailitil oli proosa, Visnapuul luule. Enda sõnul ei kirjutanud mitte luuletusi vaid poeese - midagi luule ja laulu vahepealset. Kõlapilt Visnapuule väga oluline. Luuletused kubisesid onomatopoeetilistest loodusehäältest. ,,Jumalaga Ene" - täis kõlataotlusi. Selgelt pingutab üle onomatopoeetikaga. Püüab matkida linnulaulu. Ajaluule - taustaks Saksa ekspressionism. Tähendas ajaluule seda, et pöörduti kirjanduses tegeliku aja poole, mis meid ümbritses. Vahetult sellele ajale reageerimine. Vahetus kriitiline reageerimine ajale, se eoli sünge, pessimistlik, ekspressionistlik. Kui rääkida Visnapuust, 1920 ilmus tal lausa kolm kogu:
hulgused oma lõbustus-paigaks teinud. All saalis asus kõrts, kõik muu ülemistel korrustel. See torn oli sulikonna kõige kihavam, teistele seega kõige vastikum pesa. See oli nagu koletu mesipuu, mis ööd kui päeva sumises. Öösiti, kui enamik kerjuskonda magas, kui platsiäärsetel räpastel fassaadidel enam ühtki valgustatud akent polnud, kui enam ühtki häält kuulda polnud neist arvutuist majalobudikest, mis kubisesid varastest, lõbütüdrukuist, varastatud või vallaslastest, tunti lõbutsev torn ikkagi ära ta lakkamatust lärmist, punasest valgusest, mida luukidest, akendest, müürilõhedest ja piludest nagu pooridest immitses. Alumisel korrusel, keldris, asus niisiis kõrts. Sinna mindi madalast uksest ja järsust trepist, mis oli jäik nagu klassikaline aleksandriin. Ukse kohal sildi asemel oli mingi plätserdis, mis kujutas vastsete müntide kuhja ja tapetud kanapoegi ja kus seisis naljatav kiri:
kõiki patenteeritud arstimeid ja uusi paranemis- ning ravimeetodeid. Ta oli põline katsetaja neis asjus. Kui sel alal ilmus midagi 80 uut, siis oli ta otsekohe õhinal seda proovimas; mitte iseenda kallal, sest ta ei olnud kunagi haige, vaid mõne teise juures, ke.s juhtus käepärast olema. Ta oli kõigi «Tervise» nime all ilmuvate perioodiliste trükitoodete ja frenoloogiliste pettuste tellija, ja see pühalik võhiklus, millest, need ajakirjad kubisesid, oli vesi tema veskile. Kõik see loba, mida nad sisaldasid õhupuhastuse kohta ja kuidas magama minna ja kuidas tõusta, mida süüa ja mida juua, kui. palju liikuda, . millises meeleolus end hoida ja millist riietust kända, oli tema jaoks evangeelium, ja ta ei märganud kunagi, et tema käesoleva kuu terviseajakirjad tavaliselt kõ'ik eelnenud kuu nõuanded ümber lükkasid. Ta oli lihtsameelne ning aus ja seepärast oli teda kerge petta. Ta korjas kokku
annaabi.ee 
