Kristiina Ehini luulekogu ,,Emapuhkus’’ analüüs (0)

Kristiina Ehini  luulekogu  ,,Emapuhkus’’ analüüs
Luulekogu  kätte võttes ning seda esimese hooga sirvides, jättis see mulle meeldiva
mulje.   Esikaanelt   vaatab   vastu    joonistus    naisest   õunaga   ning   raamatu   tagakaanel   on   pilt
luulekogu autorist Ehinist, kes kannab tumedat  kleiti , millele on  tikitud  tema esivanemate
nimed koos aastaarvudega. Samuti võib tagakaanelt lugeda lühikest luulekogu tutvustust, mis
annab teada, et luulekogu on Kristiina Ehini viiendana ilmunud luulekogu (2009.a), kirjutatud
kahe aasta jooksul väikese lapse kõrvalt ning, et luuletusi  saadavad  katkendid perepärimusest.
Luulekogu seest on jagatud nelja suuremasse  peatükki , mida siis illustreerivad Kristiina Ehini
esivanemate mälestused koos piltidega. 
Minu kokkupuude teose autoriga on olnud varasemalt aga üürike, kui käisin tema
loengut   kuulamas,   kus   ta   rääkis   enda   teostest   ja   enda   elust   lühidalt.   Ta   jättis   mulle
tagasihoidliku ja väga maalähedase ning  folkloori  armastava inimese mulje, kes on suuresti
kiindunud eesti keelde, eesti traditsioonidesse ning kõike pärimuslikku. Võib-olla isegi veidi
boheemlasliku muljel! Samuti oli ta veidi kohmetu ning mitte väga jutukas. Ootused, mis mul
loomingu suhtes olid, toetusidki minu ettekujutusele temast.
Luulekogu pealkiri ,,Emapuhkus’’ on minu arvates valitud sümboolsuse tõttu, kuna
kirjutamise ajal  viibis  luuletaja ka ise lapsega kodus ehk oli emapuhkusel. Sellest tulenevalt
aga  seostuvad  ka  peamised  teemad  eelkõige  emadusega  ja  naiseks   olemisega.   Luuletuses
,, Ootan  sind seiklejat rännuhullu’’ kirjeldab  Ehin  enda lapse ootust näiteks nii ,,Ootan sind
seiklejat rännuhullu/ keeran krepppaberist kollaseid roose/ ümber vasktraadi/ kütan kaminat/
selle armutult külma/ veebruaripäeva auks/ Tunnen su liigutusi/ tasast tugevat tulemist/ minu
poole/ minu maailma poole/ läbi  tuisu ’’. Selles luulekogus on otsustanud autor mitte nii väga
otsida vastuseid küsimustele, kui lihtsalt kirjeldada oma tundeid, ootusi, soove ja igapäeva
toimetusi.   Näiteks   luuletuses   ,,Laps   turnib   aknalaual’’  alustab   luuletaja   enda   hommiku
kirjeldamisega ,,Laps turnib aknalaual/ Ühe käega  hoian  teda kukkumast/ Hommik on käima
läinud/ tee joodud ja puder söödud ’’. 
Teoses valdav meeleolu on minu jaoks veidi vastandlik, kuid siiski  suuremalt  jaolt
positiivne. Ehin on suutnud suurepärast anda edasi seda õnnelikku ja  ilusat  tunnet, mida peaks
tundma üks noor naine ja ema.  Teisest küljest vaadatuna tunneb ta aga igatsust armastuse ja
hoole  järele ning näeb ka enda ümber  olevas  ühiskonnas valitsevat süngust ning lisab sellele
ka enda poolt veidi kriitikat. 
Luuletuses   ,,Juba   kaheselt’’  kirjeldabki   ta   juhust,   kuidas   ta   lapsega   telekast   lastesaateid
otsides , satub telekanalile, kus just näidatakse surma ja tapmisi – ta kirjeldab enda muret, et
tema nii   väike laps peab juba surma ja vägivallaga kokku puutuma. Luuletusest ,,Lapsed
ehitavad’’ kirjeldab aga Ehin seigast, kuidas ta lapsega käis mänguväljakul. Seal mängisid aga
nii eesti lapsed kui ka vene lapsed.  Mängides  tekkisid erirahvusest lastel tüli torni ehituse
kohta ning emad tõttasid kohe lastele appi ning selgitasid lastele, teada olevas emakeeles, et
mängida tuleb ilusti, võttes seega omakorda ka ära lastelt võimaluse ise suhelda ja n-ö ühine
keel leida. 
Luulekogu    lugedes ,   oli   mul   veidi   raske   ennast   samastada   luuletajaga,   kuna
emaksolemine on mulle veel võõras  valdkond  ning samuti ei tunne ma nii suurte lähedust
enda päritolu või juurtega. Sellest hoolimata meeldisid mulle aga väga raamatu alguses olnud
kaks   luuletust   ,,Selle   suve   esimesel   päeval’’ ja   ,,Mu   sõbra   esivanemate   talu’’.   Mõlemas
luuletuses said vana talumaja omaniku endale midagi kallist esivanematelt.  Mulle meeldisid
need   mõlemad, kuna nende peamõte või tarkustera seisneski sellest, kuidas juhuslikult või
siis  saatuse  soovil saad sa endale midagi, mida sa isegi ei lootnud või oodanud saada. Lisaks
leidsin ka enda jaoks mõningaid huvitavaid või varem kuulmata väljendeid nagu palavad
paavstimaad,   patud   päevitavad,   musta   Eeva   äkitselt   valge   võsu,   sinirohelised    lehmad ,
tunnetesüsine  lõke , vulkaanipragulised huuled. 
Nüüd,   kui   mul   luulekogu   läbi   on   loetud   ja   ma   meenutan,   mis   mind   kõige   enam
mõtlema pani seda lugedes, siis kõige olulisemaks kujunes vist see, kui palju ühist võib olla
tänapäeva naisel tõesti oma esiemadega – aeg on küll teine, kuid tundmused ja tegevused, mis
ongi seotud naiseks olemise ja emadusega on endiselt samaks jäänud.