ainuvõimu kindlustamisel : Taanis võttis ristiusu vastu ja lasi oma rahva ristida kuningas Harald Sinihammas 960.a paiku. Norras kinnistus ristiusk kuningas Olav Püha valitsemisajal (1016 1028). Rootsis liitis maa ühtseks riigiks Olav Sülekuningas (valitses 995 1022), kes lasi ennast ka ristida. Kindlamalt juurdus ristiusk Rootsis alles 12.saj. Samal ajal alustasid Rootsi kuningad ka Soome allutamist ning kristianiseerimist. c) 9.saj lõpul kujunenud Vana-Vene (e Kiievi-Vene) riik suhtles tihedalt õigeuskliku Bütsantsiga: kaubanduslikud kontaktid ja ühised vaenlased Musta mere stepialadel elavate rändrahvaste näol lähendasid neid ka usuküsimustes. Bütsantsi riik nägi õigeusu levitamises Vene aladele võimalust tugevdada oma mõju Vana-Vene riigi üle. Kiievi suurvürst Vladimir Püha (valitsemisaeg 980 1015) lasi ennast 988.a koos kaaskonnaga ristida ja
Tsitertslased- Nende vahendusel jõudis maarahvani nii mõnigi uus põlluharimisviis ja nemad püstitasid esimesed vesiveskid. Paiknesid Padisel ja Tartu lähistel Kärtnas. Kerjusmunga ordud- Jagunesid kaheks: Dominiiklased ja Frantsisklased, paiknesid linnades. Nende eesmärk oli jutustada ja rahva vaimuelu harida. Ja nemad oma kloostritele ehitasid võimalikult suured linnad, et võimalikult palju inimesi kirikut külastaks. Iseloomusta eestlaste kristianiseerimist. Kuna MVV's eestlased kaotasid ristiusu jumalale, siis kõigepealt loobusid nad oma Taarast ja selle asemel hakkasid uskuma kristlaste jumalat, samas, aga väikseid jumalusi ja haldjaid austati veel pikka aega. Samamoodi austati veel hiisi, puid, allikaid ja muid loodusobjekte. Samal ajal toodi ohvreid kirikutesse ja ka kabelitesse.
Nii leiti siit pikliku ida-lääne-suunalise puitehitise fragmente, mille lääneküljel paiknesid matused. Ehitis pärineb 12. sajandi teisest poolest või hiljemalt 13. sajandi algusest. Väga nappide säilmete põhjal on raske öelda midagi rajatise üldkuju kohta. Siiski on tõenäone, et tegemist on kirikuga. Sel juhul on aga see esimene ja praegu ainus kindel märk kristlikust kirikuhoonest Eestis enne 13. sajandi vallutust ja suurt kristianiseerimist. Kivikinku püstitamist on alustatud kooriosast. See oli praeguse altariruumiga samalaiune, ent sirge lõpmikuga. Ulatuslik ehitusperiood algas nähtavasti 13. sajandi lõpul. Nüüd mindi üle ka uuele vundeerimistehnikale. Tartu all-linn paikneb soisel pinnasel ning alusmüüride suuremat stabiilsust saavutamaks rajati need puidust parvalustele. Ilmselt alustati torni ja sellega seotud lääneseina kui kõige massiivsema osaga, kavandades ühtlasi ka pikihoone
olulisus, teiste oma jälle väheneb (keskajal nt vaha väga oluline). Kaubanduse spetsialiseerumine suureneb rauaajal oluliselt, ka Rooma riigi lagunemise järel olulist tagasi-langust ei järgne. Esile kerkib rahamajandus Usuline korraldus – võimatu on anda ammendavat ülevaadet, kuid alates ajaarvamise vahetusest tõuseb pidevalt kristliku usundi olulisus, mis keskaja algul on ka institutsionaliseeritud. Kirik kujuneb kinnisvaravaldajaks. Põhja-Euroopas käsitletakse kristianiseerimist keskaja alguspunktina. Asustus – rauaajal algab Vahemere piirkonnas linnade õitseng, Rooma võimu ajal rajatakse need ka provintsidesse (Britannia, Saksa, Rumeenia alad jne). Põhja-Euroopas kujunevad linnad viikingiajal kaubakeskustena (Hedeby). Ka Saksa idakoloni-satsiooni aladel toimub linnade rajamine võimu ja kaupmeeste koostöös. Põhja-Euroopas kujuneb külaühiskond.
Ristisõdija sõdib veidi ja pöördub tagasi, siin aga mitte. Kristianiseerimine – tol ajal ei vaadatud kristlaseks olemist veendumustega seotult. Oli oluline vaid kuulumine kirikusse ja ristimine. Inimesed haarati süsteemi; ei nähtud liiga vajalik olevat veendumusi sisendada. Pagan on keskaegne mõiste, millega vastandatakse endid. Selles kontekstis vägivaldne misjon õigustatud ja normaalne. Vastandatakse piiskop Meinhardi rahumeelset kristianiseerimist. Õigustatud sõda kuradi välja ajamiseks, olgugi, et inimesed ristitud. Alates 19saj nähtud vallutuses kolonialismi. Saksa koloonia siiski ei olnud. Aga selles mõttes küll, et institutsioonid toodi mujalt. Nii aga oli pea kogu Euros ju: Iirimaa, Šotimaa, Ida-Saksa. 1158/9 Aufsegelung – Liivimaale seilamine/üles leidmine. 16saj tekkinud idee. Samas tõenäoline, et kaupmeestel kontaktid enne Meinhardi juba. Meinhard ise tuli niisama Liivimaale uurima koos kaupmeestega.
HIIED JA PÄRIMUSPUUD Hiied ja pärimuspuud ajaloo erinevatel etappidel Hiite kohta leidub vanimaid kirjalike andmeid 13. sajandist pärit Hendriku kroonikas. Seal kirjeldatud püha mets, mille mungad maha raiunud, asus ajaloolaste oletust mööda Ebavere mäel Lääne-Virumaal. Tol ajal oli meie esivanemate valitsevaks usuks loodususk ning hiisi ja pühapuid pidi olema kõigi suuremate asulate ja keskuste ümbruses. Pärast Eesti ametlikku kristianiseerimist jäi endine usund suurelt jaolt kristlusega segunenult püsima veel paljudeks sajanditeks. Kristluse sügavam jõudmine rahva hulka toimus seoses vennastekoguduse liikumisega 18. sajandil. Ometi saadi veel järgmisel, 19. sajandil tehtud ulatusliku rahvaluule kogumise käigus veel hulgaliselt andmeid hiite ja pühapuude kohta Eestis. Väga põgusate kokkuvõtete järgi on Kirjandusmuuseumi folkloori kogudes andmeid hiitest vähemalt 800-st eri paigast
jõhkardid.) Las Casas ütles, et indiaanlased on täisväärtuslikud inimesed ja Hispaania kuningas peaks neid kohtlema samamoodi nagu oma alamaid Kastiilias sellega tunnustas ta juriidilist argumenti. Las Casas ütles, et kuna seda ei ole tehtud, hispaanlased on indiaanlaste õigusi rikkunud, on indiaanlastel põhjus õiglaseks sõjaks. Kokkuvõttes Las Casas pooldas rahumeelset kolonisatsiooni, kauplemist indiaanlastega ja nende järkjärgulist kristianiseerimist. Teist poolt esindas humanistlik Sepulveda. Ta astus Las Casase vastu välja ja nimetas teda hereetikuks. Kirjutas traktaadi indiaanlaste vastu sõdimise õigustamiseks. Seal väitis, et indiaanlased pole täisväärtuslikud inimesed, nad on inimese ja looma vahepealsed. Neil puudub arusaam seadustest, loomupärastest reeglitest (inimohverdus, kannibalism). Nad on loomu poolest orjad, hispaanlased loomu poolest isandad ning hispaanlased peavad nad alistama, et neile head teha.