haljastuses. Samuti antakse ülevaade antud liigi võra- ja käbi kujudest, koore- ning okaste värvusest. Referaadi koostamiseks oli vaja tutvuda erineva kirjandusega ning uurida liigikirjeldusi ka internetist. 3 MUST MÄND (Pinus nigra) Must mänd on Lõuna-Euroopas lõuna- hispaanias ja Püreneedest kuni Krimmini ning ka Väike-Aasias) katkendlikult (pms mägedes) kasvav ning morfoloogiliste tunnuste ja kõrguse poolest (15-45m) varieeruv 2-okkaline männiliik. Tüve koor on hallikas kuni tumehallikaspruun, vanemas eas on korp laiade pikkiribide ja -lõhedega ning tüve diameeter on 0,7-1,5m. Võra on pikkade okstega ja koonusjas, vanemas eas muutub laiuvaks kuni vihmavarjukujuliseks. Võra on kompaksem ja tänu suurtele okastele tumedam kui harilikul mänil.
XVI. sajandi vene kartograafia tipuks oli "Suur joonis kogu Moskva riigile", mis oli koostatud, ilmselt, umbes 1600. aastal (1598?) Teenistusprikaasis juhtivusasutuses, mis juhtis riigi sõjavägi. 1627. aastal ,,Suur Joonis" oli uuesti tehtud, sest aktiivse kasutamise tõttu esimene oli juba kehvas seisukorras. Sellel aastal ,,Suure Joonise" lisaks oli koostatud, arvatavasti sõjalistel kaalutustel, ,,Joonis Moskvast Perekopiani" teede kaart Moskvast Krimmini. Nendele mõlematele joonistele oli juurde kirjutatud ,,Raamat Suurele Joonisele" tuumakas Vene riigi geograafiline kirjeldus, mis rahuldas selle aja inimeste praktilised vajadused. Üksikasjalikult oli kirjeldatud jõgede võrgustik, asulad ja ,,sljahhid" (s.o. suured maanteed), sisaldas ka mõned andmed maavarade ja rahvaste asetumise kohta. See kirjeldus äratab tänapäevani imestust andmete täielikkuse ja täpsusega, näiteks, Jäämerisse suubuvate jõgede kohta.
Kõige tormikindlam puuliik Eestis. Võib saada kuni 1500 a. Puit on kõrgelt hinnatud, on raske kõva, elastne, heade tugevuspmadustega, vees muutub mustaks. Väga hinnatud mööblit ja tarbekunstis, kasut ka siseviimistlusel, laevaehitusel. Harilik saar kõrgus 25-35 m, tüvi sirge ja hästi laasuv. Koor on noores eas sile ja rohekas. Lehed kuni 40 cm pikad, pungad süsimustad. Õitseb kevadel enne lehtede puhkemist. Vilja valmivad sügisel. Kasvab Norrast kuni Krimmini. Puhtpuistuid esineb harva. Eestis on vähelevinud, bonittet on II. Keskmine juurdekasv aastas on 4 tm/ha/a. Noored puud taluvad varju, vana on valgusnõudlikud. Kasvab lodus ja paepealsetel muldadel. On tormikindel liik. Max vanus 150-250 a. Puit on rõngassõõneline ja lülipuiduga. Puitu kasut siseviimistlusel ja mööbli valmistamiseks, laialdaselt ka pargipuuna. Harilik pärn kuni 30 m kõrge, laia võraga puu. Koor on oores eas sile ja tumehall. Lehed 4-6 cm pikad
kemikaalidega, mille tagajärjel kasvavad kinni kudemispaigad. Kuulub kaitstavate liikide II kategooriasse. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti · Kehamõõtmed Kehapikkus on 7...8 cm. · Levik Eestis ja maailmas On levinud Kesk-Euroopast (Loode-Prantsusmaast ja Belgiast) Lääne-Siberi lõunaosani ja Araali mereni. Levila põhjapiir ulatub Peterburini, lõunapiir Krimmini. Ei leidu Inglismaal ja Iirimaal. Eestis asub oma levila põhjapiiril, elab peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis: Setu-, Võru- ja Valgamaal, Lõuna-Tartumaal ja Viljandi maakonnas. Mõned reliktsed asurkonnad on ka Ida- Virumaal. · Arvukus On vähearvukas ja haruldane. · Ohustatus ja kaitse Arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus - tänapäeval on väikeste tiikide arvukus maastikul langenud. Hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. Kuulub kaitstavate
levila kattub hariliku siili omaga vähe. Mõnes Lõuna-Eesti paigas, nagu Võiste, Väheru, Vastseliina ja Värska, võib näha mõlemat liiki kõrvuti jooksmas need asulad paiknevad kahe siililiigi levila piiril. Teadlaste DNA-analüüs näitas, et kokkupuutealadel annavad kaks siililiiki hübriidseid järglasi, üks selline leiti Värskas. Lõuna-Eesti on lõunasiili levila põhjapiiriks, tema asurkondade põhilevila jääb aga meist lõuna poole ning ulatub kui Itaalia, Kreeka ja Krimmini välja. 3 Harilik siil ja lõunasiil (kaelussiil) Siili meie aedades elutsevat kassipoja suurust okaskera tunneb igaüks. Seljapool ja küljed on kaetud umbes 6000 (väidetavalt mitte 16000 nagu varem kirjutatud??!!) püstuva okkaga. Need on 2--3 cm pikad ja tipust tumepruunid. Kõhupoolt ja pead katab jämedakarvaline hõre kate
Vahtramahla ei ole mõistlik koguda mitte tüvesse auku puurides, vaid oksast: lõigake ära mõni sõrmejämedune vahtraoks võra päikesepoolsel küljel ning kinnitage nööriga selle otsa plast- või klaaspudel. Päikesepaistelise ilmaga võib sellisest oksast tilkuda kuni liiter magusat vahtranestet päevas. 4.8. Mets-õunapuu (Malus sylvestris) on looduskaitse alune tugevakasvuline puu. Mets-õunapuu on looduslikult levinud Euroopas, ulatudes Skandinaavia maadeni põhjas ja kuni Krimmini lõunas. Eestis leidub teda vähesel määral peamiselt Saare-, Muhu- ja Hiiumaal ning mandri lääneosas PärnuTallinna jooneni. Mujal Eestis kasvavad taimed on pigem kultuurist metsistunud. Inimtegevusest ohustatud liigina on ta Eestis looduskaitse all kolmanda kaitsekategooria liigina. 16 Mets-õunapuu kasvab 312 meetri kõrguse tihedavõralise puuna, kuid võib olla ka põõsakujuline, ainult kahe meetri kõrgune
ebatsuuga, hall-lepp, must-lepp, tamm, kuusk (noorena); vara: lehis ühekojaline lepp, lehis kahekojaline kadakas (vahel ka ühe-), haab, mage sõstar mullastiku suhtes vähenõudlik mänd, kadakas, vitspaju, mage sõstar, paakspuu, hall-lepp, arukask suure areaaliga pihlakas (Euroopast Krimmini); vaher, tamm (Põhja-Euroopast Kaukaasiani); haab (Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas); hall-lepp (Euroopas, Aasias, Kaukaasias); sanglepp (Põhja-Euroopast Põhja-Aafrikani + Kaukaasia jne); arukask, ebatsuuga; kadakas (Ameerikas 37 lk alates + Euraasia
annaabi.ee 
