kõik pilved pikka rongi. (Alver 1989: 346) Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks, vaid kaarnakrooks neil kajab hauasalmiks. (Jõesaar, Muru 1982: 170) Ja olgu öö kuitahes pikalt pime- sa otsaeest ei pühi oma nime. (Alver 1989: 483) Öötaevas on vaikne ja pilve alt kuu vaatab su näkku nii heledalt. (Alver 1989: 332) Pilvi all iga vares ju kraaksub aegade lõppu, kuid Eesti luuletares pole kuulda ei kippu- kõppu. (Jõesaar, Muru 1982: 172) Selles kirjus ilmas, taevas aita, võib nii kergelt leida, mida laita. (Alver 1989: 264) Lõppude lõpuks polegi vajalik olla keegi või miski- veena magedaks lahtub kõik asjalik, mõte on kangem kui viski. (Alver 1989: 269) Hirm ikka läbib nõelana mu rinda. (Alver 1989: 467)
meelde millest õpetaja hetk tagasi rääkis. Lohuots peab akna kõrvale seisma ja sealt õpetaja juttu jälgima. Kuid ka seal seistes see tal ei õnnestu, ta jääb hoopiski talveunest ärganud kärbest jälgima. Jalad hakkavad väsima ja talle meenub kus ta seisab. Ta jäetakse pärast tunde. Poiss mõtleb, et väljas on ju ometigi kevad, kuid neil käsitakse siin õppida. Pärast tunde hakkab ta raamatut lugema, olles natuke lugenud rändab ta pilk aknast välja..seal kraaksub vares ja kogu loodus kisendab,: "kevad, kevad!" Asuja. Oli kord vana mõisnik, tal oli mõisavalitseja kes ütles, et võiks mõisa ümbrusega midagi ette võtta, et see nii räämas jne, võtaks mõned puud maha ja saaks põllumaad. Kuid mõisnik ei olnud sellega päri, arvas, et las lapsed teevad. Jaak oli seda mõisa juba 25.a. orjanud. Tal oli üks ainus mõte, ta unistas oma kodust. Ta nägi seda oma vaimusilmas. Mida vaiksem ja töökam ta oli, seda rohkem raha kogunes sukasäärde
siirduvad. Hakk on varesest väiksem, üleni mustja, kõhu alt natuke heledama - musthalli -sulestikuga lind. Haki tunneb ära silma värvuse järgi, mis on helehall. Eestis on hakk levinud kõikjal. Hakid on suhteliselt lärmakad linnud. Üksiku haki häälitsuseks "kjakk-kjakk". Hakk toob inimesele kasu, hävitades suurel hulgal kahjurputukaid. Vares on tark lind. Sageli istub ta aiateiba otsas või katusel ja kraaksub. Käib teiste lindude pesades mune rüüstamas ja sööb kõike, mida kätte saab. Harakas on ereda must-valge sulestiku, pika saba ja kädistava häälega lind. Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis. Harakas tekitab mõningast kahju, rüüstates teiste lindude pesi- munavaras. Harakas on tuntud oma vargaloomuse poolest. (läikivad esemed:lusikad, võtmed!?) Värvuselt põhiliselt hallikas. Tuvitiivad on pealtpoolt hallid, altpoolt sageli heledad.
klass 2007/08 õppeaasta Miks linnud laulavad? Kõikidest loomadest toovad kuuldavale meloodilisi ja inimese kõrvale meeldivaid heliseid ainult linnud ja (nii imelik, kui see ka ei ole) mõningad konnad ja kärnkonnad. Paljud laululinnud võivad nii looduses kui ka vangistuses helised järele aimata. Selle suhtes tuleb eriti esile tõsta kuldnokka, kes teeb järele mitte ainult teiste lindude hääli--kraaksub, sädistab, siristab, rääksub, kaagutab vaid aimab järelekonnade krooksumist, kaevu kriginat, sae vingumist, varsa hirnumist, inimese vilet, auto signaali, aga teinekord teeb tundmatut halt, mis nähtavasti on meelde jäänud talvitumise ajal kaugel lõunas. Kuldnikad ja papagoid, keda peetakse vangistuses, võivad vilistada muusikalis meeloodiaid ja rääkida üksikuid sõnu. Helide selline järeleaimamise võime näitab lindude peaaju poolkerade kõrget arengut.
4. Varese sulge keelati maast võtta võtjal jäävat hambad haigeks. 5. Varese laskmist püssiga peeti kas head jahiõnne andvaks või jahiõnne kaotavaks. 6. Kui varesepesa ka lõhuti, siis poegi piinata ei olnud lubatud. Simunas öeldi, et siis sure- vad peres kanapojad. 7. Kui varest nokka pühkimas nähti, peeti seda nälja-aja endeks. 8. Otsustuste tegemisel jälgiti, kuhupoole lind lendab, kuhu näitab nokk, kas ta kraaksub paaris- või paarituarv kordi jms. Mõnel pool peeti tähenduslikuks varese kraaksumist või laulmist erilist meloodilist häälitsust. See võis tähendada midagi head või ka näiteks vallaslapse sündi. 9. Teekäijale vastusattumist on käsitatud sagedamini halva kui hea endena. 10. Varest laeva mastis, kui ta meloodilist ,,kluuk-kluuk" hüüab, on peetud hingelinnuks, kes hoiatab peremehe surma eest. Seda on peetud ka laevahuku ja (hea) kalasaagi endeks. 11
Nokk on musta värvi, pikk ja ots kaardus allapoole. Jalad on samuti musta värvi. (Vaata pilt 25,26) Vareslased on paigalinnud ja kõigesööjad. Leidub praktiliselt igal pool, nagu pargis, metsatukas, parkides ja kalmistutel. Kohtab teda varahommikust kuni hilisõhtuni. Ilmastik teda väga ei mõjuta, aga söögikogus küll väheneb. Isegi vihmasel ajal võib teda näha kuskil maapinna peal kõndimas. Tavaliselt uurib ümbrust, otsib ja varastab teistelt toitu ning kraaksub pidevalt. Pi Pilt 25. Hallvares (Corvus corone, (Autor: Kerli lt 26. Hallvares (Corvus corone), (Autor: Neljas), 2015 Valeri Štšerbatõh), 2007 2.4.8.2. Harakas (Pica pica) Enda läbiviidud vaatlustel tuginedes võib järeldada, et harakal on must-valge sulestik. Nokk on pikk ja paks ning musta värvi
See on alatu lugu. Aga mis meil sest! Teie Majesteeti ja meid, kel südametunnistus puhas, see ei puuduta. Tuleb LUCIANUS. OPHELIA: Mida see tähendab, prints? HAMLET: Kuulge, preili, see on ju hiiliv kurjus. See on keegi Lucianus, kuninga vennapoeg. OPHELIA: See stseen valgustab arvatavasti näidendi mõtet. HAMLET: Kohe saame näha. Hakka peale, mõrtsukas. Jäta oma neetud lõustad ja hakka peale. Vares kraaksub kättemaksu. LUCIANUS: Sünk mõte peas, teoks valmis käed, mürk segat. Hetk soodne, ühtki hinge, aeg ju tabat. Jälk segu keskööl korjat vängeilt taimilt, Kolm needust peal, kolm nõidust Hekatelt. Su nõidusvägi ja su halvav õud ju kohe neelab kõigilt elujõud. (Valab magaja kõrva mürki.) HAMLET: Ta mürgitab teda aias, tema seisuse pärast. Magaja nimi on
Ei kukuta nupumeest pisike patuke, küll aga lolli ja loidu." Selleks vaid siitilma õnnikud rahvariiki rajavad laia, et saada põllule sõnnikut 15 ja kohvi juurde saia. 9 Kas minna gangsteriks või vapsiks või seada kaela ümber nöör? On ammu vahetatud napsiks mu saapad, kuub ja padjapöör. Mu hingeõilsusega tülli on sööstnud nälg ja maokatarr. Kes luua nüüd veel võib idülli, naiivne pühak on või narr. 10 Pilvi all iga vares ju kraaksub aegade lõppu, kuid Eesti luuletares pole kuulda ei kippu-kõppu. Unerohtu vist keegi sääl jagab, mis leevendab iga krambi, sest kogu poeetkond magab ümber kustunud lambi. 11 Kui pühvlikari, kes ruttamas joomale - nii paiskub hulkade jõõr. Koomale tõmbub äikesepilvede sõõr. Piksevarrastada viimne kui maja! Sest igas pätis ja pükstepressijas võib äkki ärgata Lunastaja - Messias! 12 Hädalipp kas vinnata varda või alandlik selga küür? Ei! Kõhklejad kõik üle parda
annaabi.ee 
