Korvpalli positsioonid (0)

Edukas mängus osalemine nõuab kõikidelt korvpalluritelt tänapäeval palju erinevaid oskusi nii ründe- kui ka kaitsemängus. Efektiivseim võimalus korvpalli tehnikaelementide täiustamiseks seisneb nende pidevalt õiges ja puhtas sooritamises. Puhas tehnikaelemendi sooritamine on korvpalli alus.
Puhas tehnikavõtete täitmine on hädavajalik iga taseme programmides. Ainult pidevalt korrates ja täiustades põhilisi võtteid, on mängijatel võimalik saavutada meisterlikkus individuaalsetes tegevustes ja nimelt nendel baseerub võistkondlik tegevus.
 
Korvpall on unikaalne mäng selles mõttes, et vaatamata mängijate jagamisele ampluaa järgi, peavad nad kõik valdama laia mänguvõtete arsenali. Erinevalt teistest võistkondlikest sportmängudest peavad korvpallurid olema teatud tasemel universaalid. Vaatamata sellele, et võistkonna liikmed võivad eriti tugevad olla ühes või teises mänguaspektis (nt kolme punkti visked , lauavõitlus jne), peavad nad kõik valdama erinevaid mänguvõtteid.
Iga korvpallur peab oskama -
püüda ja sööta
üle minna rünnakust kaitsesse ja vastupidi
osalema tagalauavõitluses nii rünnakul kui ka kaitses olenevalt oma mängupositsioonist
hästi mängima kaitses
teha edukalt koostööd ülejäänud nelja kaaslasega väljakul.
Treener ei saa loota , et kõik mängijad mängivad hästi kõikidel positsioonidel. Tegelikult peab ta arvestama iga mängija omapära ja sellele tuginedes formeerima võistkonna nii, et kõikidel mängijatel oleks võimalus demonstreerida oma tugevaid külgi asudes nendel positsioonidel, kus tegevus on kõige efektiivsem.
Mängu üldiste võtete kõrval peab iga väljakul olev mängija valdama mõningaid täiendavaid spetsiifilise iseloomuga võtteid, mis on hädavajalikud ja iseloomulikud konkreetsele positsioonile. Ründemängus saame eristada viit positsiooni -
1 - mängujuht
2 - viskav tagamängija
3 - väike äär
4 - jõuline ja pikk äär
5 - keskmängija.
Mängujuhti (1) kasutatakse suurimal osal rünnakusüsteemidest. Sageli kutsutakse teda ka võstkonna ajuks või treeneri käepikenduseks väljakul. Tavaliselt ta valdab võistkonnas kõige paremini palli, on osav söötja ja põrgataja ning suudab mängida edukalt pressingu vastu, algatada kiirrünnakuid ja alustada positsioonist rünnakut. Tihti on nad lühemakasvulised mängijad ja suurepärases füüsilises ja psüühilises vormis. Mängujuht ei pea tingimata olema hea snaiper, kuid ta peab olema sedavõrd hea viskaja, et tema arvelt ei saa kaitsjad korvialusesse tsooni sisse tõmmata. Sellel positsioonil olevale mängijale on oluline osata hästi sööta ja teravalt läbimurdeid sooritada , et toimetada pall õigel ajal õigesse kohta ja õigele mängijale. Vajadusel, võimalusel ja olukorra tekkides peab ta looma ohtlikke olukordi korvile murdes. Ta peab hästi kaitsemängu „lugema" ja sellest lähtudes organiseerima oma võistkonna rünnakut.

Viskav tagamängija (2) on tavaliselt pikem ja hea viskekäega. Ta on võistkonna üks paremaid kesk- ja kaugpositsioonilt viskajaid. Ta peab käsitsema hästi palli ja sooritama läbimurdeid. Mängujuhi kõrval on ta teine mängija, kes suudab vajadusel juhtida ja organiseerida rünnakut, loob oma individuaalse teravusega kaasmängijatele olukordi ja annab resultatiivseid sööte. Pikema tagamängijana osaleb ta ründelauavõitluses.
Väike äär (3) on pikem kui tagamängijad, kuid samas peab ta hästi palli valdama, tabavaid pealeviskeid tegema kaugpositsioonilt ja sooritama läbimurdeid. Ta peab hästi söötma, sest pikk kasv annab talle selles osas eelised võrreldes tagamängijatega. Eriti tähtis on, et mängija 3 oskaks teha koostööd mängijatega 4 ja 5 - söötma palli nende alumistele ja ülemistele positsioomidele. Sageli kutsutakse teda ka universaalseks mängijaks, kuna hea perimeetrimängijana tegutseb ta hästi ka vastase korvi lähedal ja osaleb ründelaua võitluses.
Jõuline ja pikk äär/teine keskmängija (4) on reeglina üks pikemaid ja tugevamaid mängijaid võistkonnas heade füüsiliste, eriti jõu, omadustega Üks tema tegutsemise põhifunktsioonidest on lauavõitluses osalemine nii rünnakul kui ka kaitses. Tema tegutsemise piirkond on kolme sekundi alas või selle ümbruses. Nii nagu kõik teised mängijad väljakul peab ta hästi palli valdama, olema täpne söötja ja murdma korvile nii nägu kui ka selg ees.
Keskmängija (5) on võistkonna süda - ta juhib võistkondlikku kaitsetegevust ja on rünnakul tõeline tugisammas . Ta on pikim mängija ja nii nagu mängija 4, peab olema tugev lauavõitluses. Enamiku oma punktidest toob ta korvi lähedalt ja alt. Keskmängijal peavad olema head oskused mängida selg korvi. Treenerid peavad enamus aega pühendama visete õppimisele 1-1,5 meetri kauguselt korvist. Kuna lähivisete sooritamsel tehakse talle palju vigu, on väga oluline, et ta tabaks hästi vabaviskeid.
Tänapäeva korvpalli iseloomustavad mitmekülgsete oskustega mängijad, kes on suutelised rünnakul mängima korvist kaugemal nägu ees ja korvile lähemal selg ees. Johtuvalt sellest, on paljud treenerid loobunud tavapärasest eespool kirjeldatud mängijate nummeratsioonist ja kasutavad lihtsalt mängijate jagunemist väljas- (1,2,3) ja seesmängijateks (4,5). Kõik kolm välismängijat peavad olema head pallikäsitsejad, väljast viskajad ja läbimurdjad. Seesmängijad aga osavad ja tugevad korvi lähedal ja all.