päevast. Näiteks pilt, kus on naine ja taustaks aia/ põllu moodi maastik. Käes on tal lilled ja seljas kleit. Kulmud peaaegu kokku kasvanud. Nägu peaaegu emotsioonitu. Nagu ütlesin, just nagu lihtsalt üks tavaline klõps fotokaga, nagu tänapäeval. Peas on naisel punane barett, turbani moodi asi. Ilm on hallikas, tundub, et kisub vihmale. Kuna taustal olevate puude lehed on kollakad siis järeldan, et tegemist võib olla sügisega. Arvatavasti on naise keha korsetiga kõhnemaks tehtud, sest keha kuju ei ole väga loomulik. Mulle isiklikult tundub, nagu naise kael oleks ühekorra keeratud, kuna tema pildil olev keha esiosa oleks nagu selg. Mida tead: Ilja Repin on vene kunstnik, kes on üks mõjukamaid kriitilise realismi, ehk ühiskonda arvustava realismi esidajaid. Teatud on ta rohkem vanemale põlvkonnale. Enamik teoseid on tehtud õlivärvidega, mõned ka joonistatud, õpipoisina teinud altarimaale ja ikoone.
brokaat. Mustritest enamlevinud heledates toonides väikeseõieline lillemuster aga ka 10 triibulised, ruudulised ja ühevärvilised kangad. 1820-ndatel tuli moodi ruuduline kangas, sellest tehti peamiselt jalutuskleite. Siluett väga naiselik. Vöökoht loomulikul kohal ja väga sale, seelik lai, õlad laiad. Kleidi pihaosa väga liibuv ja tõi rinnapartii hästi esile. Vöökoht korsetiga hästi saledaks tõmmatud, kanti laia vööd. Selleks, et piht tunduks saledam, rõhutati väga suurte varrukatega õlgade laiust. Alguses varrukas lai õlast kuni küünarnukini, hiljem aga kuni randmeni ( nim. lambakintsud või sinkvarrukad). 1830. a saavutasid varrukad enneolematu laiuse (nim elevandid), vormi hoidmiseks sees vaalaluust sõrestik või polster. Dekoltee väga lai, ulatus kuni varruka-õmblusteni (vene-kaelus). Ümber palja kaela ja õlgade mähiti karusnahast boa
peal pealisrõivast ehk keepi, see oli eest lahtikäiv rõivanõeltega kinnitatav. Põhja- ja kesk- Euroopa kliimas pidi kandma keha ligi hoidvat riietust, et oleks soe. Lihtrahva seas oli populaarne kapuutsiga peleriin. Aadlikunaised kandsid uhkeid pikki kleite. Mõned naised murdsid või lasid ära opereerida alumised ribid, et näha heam peenike välja. Et saavutada sale figuur, kasutati selleks erionevaid kehamäärdevahendeid või looberilehtedest, kivimündist valmistatud tõmmist. Korsetiga tõmmati vöökoht kokku mis tekitas raske hingamise ja naiste minestamine oli tavaline juhus. Vöö oli rõivaste kooshoidmiseks ja ka ehteks. Vööle riputati lõhnavate taimede kimp, mis oli lõnaõli eest, seal olid ka kamm ja peegel. Perenaistel olid veel käärid ja nuga. Naistel olid valdavalt pikad, keskelt lahti kammitud lehvivad juuksed. Kuna kinnitamata soeng segas, hakati soengut paeltega kinni siduma. Millest hiljem sündisid patsid, patsid on keskajale traditsioonilised
saj. stiiliga. Selle ajastu mood oli ülinaiselik, siluett oli lopsakas, ideaaliks küps naine. 1900 aastate alguses oli S-figuur populaarsuse tipul, 1908 tutvustas Poiret aga uut ampiirmoodi ning tasapisi saadeti figuuri moonutav korsett viimsele teekonnale. Sel ajal pandi isegi lapsed korsettidesse, sest see pidi tulema neile kasuks. Need tervisekorsetid olid eelkäijaks vabama joonega pihikule, millest sai uus lastealuspesu ese ning millele järgnes taljepihik. Poret sõnade järgi nägi korsetiga naine välja nagu koormavedaja. Poiret 1904.aastal juba oma nime all loodud rõivasiluett oli lihtne ja sirge. Kuna korsett oleks kõik ära rikkunud , valis Poiret rinnahoidja. Kleidi seelikuosa lühendas ta pärast põhjalikku kaalumist pahkkluuni . 1911. aasta moeuudiseks oli puusa kohal kottis, põlvest pahkluuni aga väga kitsas seelik ning põlvpüksid ehk külotid, mis mõlemad said publikult nii kiitust kui laitust. Poiret tõi välja ka veidi meheliku joonega
laaberdama. Külmetavad selle lapse surnuks. Teine, millele talupoegade juures tähelepanu pöörab on rahaahnus. Küüned enda poole ja pole üldse sellise lahke iseloomuga inimesed. ,,Värdjate ema" seal on juttu ühest Prantsuse talunaisest, kellel on hästi korras väike talu, puhtad kardinad on akende ees ja süüa võib või põrandal. Kui see naine oli noorem, ootas ta last, kuid tahtis seda varjata ning sidus korsetiga ennast kinni, sünnitas ebardlapse ja müüs selle ära. Avastas, et see oli hea äriidee, nööris ennast keskelt kinni ja müüs lapsi raha eest. Järgmine teema, on armastuse teema. Ja seal on jälle selline nukker varjund, kus üsna tihti kirjutas ta luhtaläinud elu saatusest. Mingil x põhjusel läheb inimestel järsku halvasti. Siin on kummalised juhtumid ja inimese elu läheb hoopiski teiseks. ,,Kaelakee", ,,Onu Jules","Miss Harriet"
aga hakkavad jooma ja laaberdama. Külmetavad selle lapse surnuks. Suhtumine umbes niimodi, et tundevaesus. Teine, millele talupoegade juures tähelepanu pöörab on rahaahnus. Küüned enda poole, pole üldse sellise lahke iseloomuga inimene. ,,Värdjate ema" seal juttu ühest Prantsuse talunaisest, tal on hästi korras selline väike talu, puhtad kardinad on akenda ees, söö või põrandal. See naine, kui oli noorem, ootas last, tahtis seda varjata, sidus korsetiga ennast kinni, sünnitas ebardlapse ja müüs selle ära. Avastas, et see oli hea äriidee, nööris ennast keskelt kinni ja müüs lapsi raha eest. Järgmine teema, on armastuse teema. Ja seal on jälle selline nukker varjund, üsna tihti kirjutab luhtaläinud elu saatusest. Mingil x põhjusel läheb inimestel järsku halvasti. Siin on kummalised juhtumid ja inimese elu läheb hoopiski teiseks. ,,Kaelakee", ,,Onu Jules","Miss Harriet". ,,Kaelakee" tegelasteks noor abielupaar, mees on
Tolleaegsel vestil olid taskud ja pikad varrukad, kuld, hõbe, või emailnööbid ning lilli, loomi ja maastikke kujutav maitsekas tikand. Nööpidest pandi kinni ainult mõned, et jääks nähtavale peen särk, mille pitskaelus ehk zaboo seoti kaela nagu sall. Põlvpüksid ulatusid veidi allapoole põlvi, sääri katsid valged paeltega siidsukad. Kraeta kuub ehk justacorps liibus ülaosas tihedalt ümber piha, mida mehed mõnikord korsetiga saledamaks tõmbasid. Puusadel laienes kuub poolringiks, seljal oli vöökohast allääreni ulatuv lõhik; kuuesabasid tugevdas vaalaluust kõvendi. Kuuevooder oli pealismaterjaliga sobivas värvitoonis siidist. Peaaegu kogu sajandi domineeris Inglise stiil. Inglased pidasid pitse ja lehve kerglasteks ja asendasid pitszaboo musta kaelasidemega, selle aga omakorda valge musliinsalliga
Tolleaegsel vestil olid taskud ja pikad varrukad, kuld, hõbe, või emailnööbid ning lilli, loomi ja maastikke kujutav maitsekas tikand. Nööpidest pandi kinni ainult mõned, et jääks nähtavale peen särk, mille pitskaelus ehk zaboo seoti kaela nagu sall. Põlvpüksid ulatusid veidi allapoole põlvi, sääri katsid valged paeltega siidsukad. Kraeta kuub ehk justacorps liibus ülaosas tihedalt ümber piha, mida mehed mõnikord korsetiga saledamaks tõmbasid. Puusadel laienes kuub poolringiks, seljal oli vöökohast allääreni ulatuv lõhik; kuuesabasid tugevdas vaalaluust kõvendi. Kuuevooder oli pealismaterjaliga sobivas värvitoonis siidist. Peaaegu kogu sajandi domineeris Inglise stiil. Inglased pidasid pitse ja lehve kerglasteks ja asendasid pitszaboo musta kaelasidemega, selle aga omakorda valge musliinsalliga
annaabi.ee 
