1. Keskaegne linn Linnad hakkasid tekkima X – XII sajandil. Tekkisid kaubateede ristumispunktidesse, külade ja kloostrite ümbrusesse, antiikaegsete linnade kohale, feodaali valduste keskele. Linn moodustas omavalitsusliku kogukonna. Linnaelu juhtis raad (reguleeris käsitöö ja kaubanduse toimumist, hoolitses linna heakorra eest, mõistis kohut, tegeles rahandusega, usueluga, hariduseluga, oli ka linna omavalitsuseks). Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa korporatiivsetesse ühingutesse tsunftidesse (kaubandus) ja gildidesse (käsitöö; Mustpeade gild). Valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette privilegeeritud ühingu suurgildi. Linnaõigus > Lübecki õigus. 2. Keskaja perioodid Keskaeg kestis 395/476 – 1517. Keskaeg koosneb kolmest perioodist: varakeskaeg (5 – 10 saj.), kõrgkeskaeg (11 saj. – 14. saj.), hiliskeskaeg (14. saj – 15. saj.). Varakeskaeg – kujunes välja talupoegade sõltuvus rüütliseisuses maavaldajatest
Linnaelu areng. 13. sajandil tekkisid käsitöö- ja kaubanduslinnad, mille asukoha määras peamiselt soodne paiknemine. Tähtsamateks piirkondadeks olid Madalmaad ja Põhja-Itaalia. Suurimad keskused saja tuhande elanikuga olid Veneetsia, Firenze ja Pariis, kuid enamik linnu oli siiski 5000-10 000 inimest. Linna sisekorraldus ja valitsusviis. Linna eesotsas oli kogukond rikastest kaupmeestest e patriitsidest. Linnanõukogu ehk raad valis end ise. Ametite järgi jaotuti korporatiivsetesse ühingutesse gildidesse ja tsunftidesse. Korporatiivsetesse ühingutesse mittekuuluvad vaesed linnaelanikud jäid kodanike hulgast välja, sest kõikjal oli kodakondsus privileeg. Tüüpilises linnas valitsesid vähesed patriitsiperekonnad. Linn ja senjöör. Kogu maa kuulus maaisandatele, kes väljastasid linnas õigusi ja kohustusi, andes ka linnale linnaõiguse (seadustiku, mille alusel linn oma elu korraldas). Aasta linnas end peitnud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks
võimaluse omal maal end vaimselt edendada ning rahvusena säilitada ja omariikluseks ette valmistada. XIX sajandi teisel poolel loodi Eestis massiliselt inimeste erinevaid ühendusi ja seltse (muusikaseltsid, põllumeeste seltsid, karskusseltsid, näiteseltsid jne). Ka aastail 1920-1940 oli kodanikualgatuslike ühenduse sünd ja tegevus aktiivne. Pärast 1934. aasta riigipööret suruti poliitiline kodanikualgatus kodade süsteemi korporatiivsetesse raamidesse, kuid 1936. aastal loodud Ühistegevuskoja tegevuse tõttu olukord normaliseerus. 1940. aasta nõukogude okupatsioon lõpetas igasuguse organiseeritud kodanikualgatuse: suleti kõik kultuuri- ja haridusseltsid, noorsoo- ja üliõpilasühendused jne. Nõukogude võim lõi riiklike organisatsioonide võrgu, mis olid vaid näiliselt kodanikualgatuslikud. 1980. aastate lõpul sai kodanikualgatus uut indu: loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, Rahvarinne, Eesti Kodanike Komitee jpt.
sätestasid linnaelanike õigused ja kohustused senjööri vastu. Nad said õiguse kaubelda ja käsitööd teha ning vabanesid senjööri kohtumõistmise alt ning allusid linna kohtumõistmisele. Senjöörile jäi õigus nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse. Linn moodustas omavalitsuslik kogukonna. Selle eesotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid enamasti rikkad kaupmehed ehk patriisid. Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa korporatiivsetesse ühingutesse ja tsunfidesse, kusjuures valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette privilegeeritud ühingu suurgildi. Paljud linnaõigused sätestasid muu hulgas, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks. Hiljem on selle kohta hakatud ütlema, et "linnaõhk teeb vabaks". Kaubandus Euroopa kaugkaubanduses etendasid kõige olulisemat rolli Itaalia kaubalinnad, eriti Veneetsia ja Genua,kelle rikkus
kaubandus feodaalse killustatuse ajajärgul 9 ja 10 saj. Feodaalsed kodusõjad ja eriti viikingite ning ungarlaste rüüsteretked tegid lõpu paljudele asulatele ja halvasid majandussidemeid. Naturaalmajandus oli sellistes oludes möödapääsmatu. 4) Sotsiaalne struktuur linnas ja maaühiskonnas: Linnas · Linnaelanikud organiseerusid ametite korporatiivsetesse ühingutesse gildidesse ja tsunftidesse · Kolm kogukonna kihti a) Aadlikud, vaimulikud b) Kaupmehed, jõukamad käsitöölised kullasepad, pagarid, rätsepad jne c) Prostituudid, ketserid, kerjused, invaliidid, timukad Senjöörile jäi õigus nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse Maaühiskond Kolm seisust a) Vaimulikud b) Aadlikud c) Talupojad 5) Olmetingimused linnas:
Toscana ja Lombardia, kust meritsi toodud kaubad sisemaale toimetati. Tänapäeva suurlinnadega võrreldes polnud Lääne-Euroopa keskaegsed linnas siiski kuigi rahvarohked. Need jäid elanikkonna arvult alla ka toonasele Konstantinoopolile ning mitmele idamaa linnale. Majandamine-Linn moodustas omavalitsusliku kogukonna. Selle eesotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid enamasti rikkad kaupmehed e patriitsid. Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa korporatiivsetesse ühingutesse gildidesse ja tsunfidesse, kusjuures valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette privilegeeritud ühingu suurgildid. Gildid ja tsunftid toimisid omavalitsuslike erialaõhentusdena:need kontrollisid, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hindu ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud. Kõike seda reguleeris vastav põhikiri e skraa. Sageli olid tsunftidel ja gildidel oma kabelid ja kaitsepühakud.
sellid ja õpipoisid. Ka gildid võisid olla vaid ühe ametiala ühenduseks, seetõttu gildidel ja tsunftidel sisulist erinevust ei ole, erinev on ainult nimetamise traditsioon. Ametkondade ühendused kujunesid esmalt välja Itaalias, mis olid loodud ülevalt poolt, et käsitöölisi kontrollida ja maksustada. Gildi või tsunfti rajamiseks oli vaja saada maahärralt asutamisprivileeg. Paljudes linnades moodustasid tsunftide ja gildide liikmed linna kodanikkonna. Korporatiivsetesse ühingutesse mittekuuluvad vaesed linnaelanikud jäid aga sageli kodanike hulgast välja. Kodanikuks saamise reeglid olid eri linnades erinevad, kuid kõikjal oli kodakondsus privileeg millest äsja linnas saabunud vaesed inimesed ilma jäeti. Samal ajal ei tähendanud ka kodanikustaatus veelõigust osaleda linna valitsemises. Enamik tsunftide liikmeid tavaliselt linnanõukokku ei pääsenud. Tüüpiline linn oli selline kogukond, mida valitsesid vähesed eesõigustatud patriitsiperekonnad.
aasta otsa on elanud, saab ta vabaks. Linnad olid sellest huvitatud, sest vajati elanikkonna kasvu. Linna ja senjööri suhted Euroopa eri osades erinevad. Väikesed linnad jäid senjööri võimu ja kaitse alla, suurlinnade käekäik oli erinev. (Pariis ja London, mis olid kuninga ja õukonna residentsid, said pealinnadeks. Nad allusid kuninga kohtuvõimule, maksid makse, said pealinna staatusest majanduslikku kasu.) · Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa korporatiivsetesse ühingutesse, tsunftidesse ja gildidesse, nad kontrollisid tootmist, kehtestasid kvaliteedireeglid, määrasid hinnad. · Skraa on tsunfti põhikiri, mis määras ära linnasisesed tootmis- ning kaubandusreeglid. · Sell oli meistri alltööline, kellel olid omandatud vajalikud ametioskused, kuid puudus sobiv "tehnika." · Õpipoiss oli meistri õpilane, kelle eesmärgiks oli ametioskuste omandamine. Linna eesotsas linnanõukogu, kuhu kuulusid rikkad kaupmehed e. patriitsid.
sellid ja õpipoisid. Ka gildid võisid olla vaid ühe ametiala ühenduseks, seetõttu gildidel ja tsunftidel sisulist erinevust ei ole, erinev on ainult nimetamise traditsioon. Ametkondade ühendused kujunesid esmalt välja Itaalias, mis olid loodud ülevalt poolt, et käsitöölisi kontrollida ja maksustada. Gildi või tsunfti rajamiseks oli vaja saada maahärralt asutamisprivileeg. Paljudes linnades moodustasid tsunftide ja gildide liikmed linna kodanikkonna. Korporatiivsetesse ühingutesse mittekuuluvad vaesed linnaelanikud jäid aga sageli kodanike hulgast välja. Kodanikuks saamise reeglid olid eri linnades erinevad, kuid kõikjal oli kodakondsus privileeg millest äsja linnas saabunud vaesed inimesed ilma jäeti. Samal ajal ei tähendanud ka kodanikustaatus veelõigust osaleda linna valitsemises. Enamik tsunftide liikmeid tavaliselt linnanõukokku ei pääsenud. Tüüpiline linn oli selline kogukond, mida valitsesid vähesed eesõigustatud patriitsiperekonnad.
annaabi.ee 
