Ordoviitsiumi alguses, umbes 488 miljonit aastat tagasi, paiknes Baltika manner lõunapoolkera parasvöötmes. Silur Silurile vastab ajavahemik 444–416 miljonit aastat tagasi. Siluri ladestu moodustab olulise osa Eesti aluspõhja kivimitest. Siluri ladestu kivimid määravad Kesk-Eesti, Saaremaa, Muhu ja suures osas Hiiumaa geoloogilise ilme. Devon Devonile vastab ajavahemik 416–359 miljonit aastat tagasi. Leidub ka kopskalade ja kiiruimsete kivistisi ning Pärnu lademest. Kvaternaar Eesti ala korduvalt katnud liustik kulutas aluspõhja pinda umbes 30–70 meetrit vähemaks.
Nende eellastest arenesid erinevaid kiiremaid ja osavamaid luukalu, praeguste kalade eellasi. Samal ajal kui meres arenes elu, oli maismaa tühi ja paljas. Suureks muutuseks loomariigi arengusse olid esimesed maismaataimed. Nad eraldasid õhku järjest rohkem hapnikku, mis tegi võimalikuks loomade maismaale elama asumise. Esimesteks loomadeks maismaal olid selgrootud (hulkjalgsed, ämblikulaadsed ja putukad). Peale neid asusid maismaale tänapäeva kopskalade taolised kalad, kes olid võimelised mõnda aega hingama õhuhapnikku. Neile järgnesid kahepaiksete eellased, kes võisid pikemat aega viibida väljaspool veekeskkonda ja võisid vajadusel vette minna. Arenesid esimesed roomajad, kes võisid juba pideval elada maismaal, sest neid kaitses kuivamise eest soomuste kiht. Keskaegkonnas muutusid maismaal valitsevaks roomajad. Selleks ajaks oli kliima muutunud ühtlaselt niiskeks ja soojaks, mis oli sobiv kõigusoojastele roomajatele. Maad
Esimesed hulkraksed loomad (käsnad ja ainuõõssed) tekkisid aguaegkonna lõpus vees. Nende järel hakkasid kujunema teised selgrootute rühmad, näiteks ussid ja limused. Esimesed selgroogsed olid kalad, kelle keha kattis kaitsvatest kilpidest rüü, mistõttu olid nad väga kohmakad. Sel ajal oli maismaa veel paljas ja tühi. Esimeste maismaataimede abil asusid maismaale elama esimesed loomad, kelleks olid väiksed selgrootud :hulkjalgsed, ämblikulaadsed, putukad. Aeg-ajalt käisid maismaal kopskalade laadsed kalad ((olid mõnda aega võimelised hingama õhuhapnikku), kellele järgnesid tänapäeva kahepaiksete eellased. Sõnajalgtaimede ajal arenesid kahepaiksetest esimesed roomajad, hilisemate sauruste eellased. Nad elasid pidevalt maismaal, sarvsoomustega kaetud nahk kaitses neid kuivamise eest. AEGKONNAD Ürgaegkonnas (4500-2500 mln a. tagasi) : · tekkis Maa (4500 miljonit a. tagasi), · tekkis elu (3500 mln a. tagasi) esimesed elusolendid, kelleks
Nendega ühistest eellastest arenesid kiiremad ja osavamad luukalad, praeguste kalade eellased. Sel ajal, kui meres arenes rikas elu, oli maismaa veel paljas tühi. Suure muudatuse loomariigi arengusse tõid esimesed maismaataimed. Nad eraldasid õhku järjest rohkem hapnikku, nii et sai võimalikuks loomadele elama asuda maismaale. Esimesed loomad kes taimede järel maismaale suundusid, olid väiksed selgrootud: hulkjalgsed, ämblikulaadsed ja putukad. Seejärel asusid maismaale tänapäeva kopskalade taolised kalad, kes olid võimelised mõnda aega hindama õhuhapnikku. Neile järgnesid tänapäeva kahepaiksete eellased, kes võisid pikemat aega viibida väljaspool veekeskkonda ning vajaduse korral vette tagasi minna. Sel ajal, kui sõnajalgtaimed moodustasid hiiglaslikke metsi, arenesid kahepaiksetest esimesed roomajad. Roomajad võisid juba elada pidevalt maismaal, sest soomustega kaetud nahk kaitses neid kuivamise eest. Ka nende sigimine ei olnud enam veega seotud. Munaraku ümber
Kesk- devonis ulatus meri Pärnu ja Peipsi põhjakalda jooneni ja hakkas siis kagusuunaliselt taanduma. Devoni ladestu kogupaksus on Kagu-E (kuna sealtpoolt toimus mere pealetund) kuni 450 m. Ülemdevoni merelistes setetes on kivistisi vähe säilinud dolomiidistumise tõttu, kuid terrigeensestes setendites on olulisel kohal lõuatud kalad, rüükalad ja vihtuimsed kalad või nende soomused. Harvem võib leida kiiruimsete ja kopskalade jäänuseid. TÄHTSUS: Gauja lademe klaasiliiv (Piusa maardla) ja Burtnieki lademe rasksulav savi (Joosu maardla), mis sobib telliste valmistamiseks. Lisaks on devoni ladestu oluline Lõuna-Eesti inimeste põhjaveega varustamise kohalt. Aluspõhja pealispinna reljeef – juba Devoni ajastu lõpul olid olemas nõod praeguse Soome lahe, Peipsi ja Võrtsjärve kohal ning kõrgemad alad praeguste kõrgustike piirkonnas
· Füsostoomsetel ehk avapõielistel kaladel pääseb õhk neelust ujupõide s.t kala saab hingata ujupõie abil. Valdavalt on need primitiivsed kalad (hulkuim, vaaphaug jne); · Füsoklistsetel ehk sulupõielistel kaladel on õhujuha suletud ja ujupõis toimib vaid hüdrostaatilise elundina. Gaasivahetus toimub läbi vre imevõrk ehk punakehad (gaasinäärmed) ja ovaal. Nahk- veresoonterikas soole sein, angrejas ja vingerjas. Kopsud kopskalade kopsud on arenendu primitiivsete kalade ujupõiest. Kalade hingamsist mõjutavad keskkonna tegurid: · Vee hapnikusisaldus sõltub temperatuurist; · Hapnikudefitsiit (suvine ja talvine); · Teised lahustunud gaasid CO2, H2S, NH4, N2. Soolad ja valkude elutegevuses tekkinud lämmastikuühendid on vaja orgasnismist kõrvaldada. Eritamine toimub osaliseslt lõpuste (kloriidrakud) kaudu, kuid peamiselt neerude kaudu. Toimivaks organiks on siin neerukehaksed ehk nefronid.
Devoni haid olid primitiivsed ja vaevu ühe meetri pikkused. Devonis ilmusid ka kiiruimsed kalad. Sel perioodil nad erilist edu ei saavutanud, kuid domineerisid Mesosoikumi ja Kainosoikumi meredes. Sellesse gruppi kuuluvad tänapäeva kaladest: forell, ahven, heeringas, tuunikala jpt. Nimetus kiiruimsed viitab sellele, et nende kalade uimesid toestasid peenikesed luud, mida võis palja silmaga selgelt näha. Kiiruimsete kalade tekkel oli suur tähtsus, kuna sellega on seotud kopskalade ja vihtuimsete kalade areng. Vanimad Kesk- Devoni kiiruimsed kalad nagu Cheirolopis erinesid praegustest oma ebasümmeetilise saba ja teemandi kujuliste mittekattuvate soomuste poolest. Cheirolopist ja paljusid teisi megevee kalu on leitud Vana Punase Liivakivi mandri ümbrustest lademetest. See iidne manner hõlmas osa Põhja-Ameerikast, Gröönimaast ja Lääne Euroopast. Devoni ajastu oli kõige edukam kopskaladele. Tänapäeval on neist säilinud ainult
meridionaalne horisontaalne vertikaalne mõtle ka mis moodi tekivad vegetatiivse poole peale makromeerid ja animaalse poole peale mikromeerid osadel loomadel; Paljudel loomadel on totaalsel lõigustumisel blastomeerid märgata- valt erineva suurusega (totaal-inekvaalne lõigustumine). Sellisel juhul nimetatakse muna animaalse poole rakke mikromeerideks ja vegeta- tiivse poole rakke makromeerideks. Totaal-inekvaalselt lõigustuvad kammloomade, mõne rõngussi, enamiku limuste, vaap- ja kopskalade, enamiku kahepaiksete munarakud. ja mida tähendab animaalne vs vegetatiivne poolus Mõisted: täielik e. holoblastiline ja osaline e. meroblastiline lõigustumine ning nende alatüübid (radiaalne, bilateraalne, spiraalne, rotatsiooniline, diskoidaalne, superfitsiaalne), oska tuua näiteid loomariigist. TÄIELIKUD LÕIGUSTUMISED: - Radiaalne (kahepaiksed - konnad, okasnahksed) - lõigustumise lihtsaim vorm, tulemuseks tsöloblastula; Sellises embrüos on enam-
l. saab hingata ujupõie abil. Valdavalt on need primitiivsed kalad (hulkuim, vaaphaug m. jne); · Füsoklistsetel ehk sulupõielistel kaladel on õhujuha suletud ja ujupõis toimib vaid n. hüdrostaatilise elundina. Gaasivahetus toimub läbi vre imevõrk ehk punakehad o. (gaasinäärmed) ja ovaal. p. Nahk- veresoonterikas soole sein, angrejas ja vingerjas. q. Kopsud kopskalade kopsud on arenendu primitiivsete kalade ujupõiest. r. Kalade hingamsist mõjutavad keskkonna tegurid: · Vee hapnikusisaldus sõltub temperatuurist; · Hapnikudefitsiit (suvine ja talvine); · Teised lahustunud gaasid CO2, H2S, NH4, N2. 32. Kalade seedeelundkond ja kalade toitumine. a. Hambad. Sõltuvad toiduobjektist. Lisaks neeluhambad karplastel. b
annaabi.ee 
