Ta tõstis eesti kirjanduse uuele tasemele. Ta tõi eesti kirjandusse täiesti uue huumori. Tema esimesed lood ilmusid kirjanike leksikoni andmetel 1984.aastal Ta on tuntud eestikirjanik,nii täiskasvanute,kui ka laste seas. Ta on lavastanud näidendeid ja olnud senarist filmis Lepatriinude jõulud. Elulised situatsioonid segunevad tema näidendeis viidetega fantaasiamaailma ning muutuvad seeläbi ilmnenud äärmuslikus igapäevarealismis üdini koomilisteks ja lausa sürreaalseteks, kuid jäävad seejuures vaatajale inimlikult lähedasteks. Oma uuemates näidendites kasutab Kivirähk rohkem biograafilist materjali nii Eesti kui ka Euroopa kultuuriloost. Sürrealistide Dali, Breton, Duschamp, Tzara, Bunuel jt elulugudest lähtub näidend "Sürrealistid", Eesti teatri saja- aastast ajalugu läbi huumoriprisma vaatab "Teatriparadiis" ning kohaliku teatriajaloo suurmehe ja teatrikooli asutaja Voldemar
unistustele. Taoliste kontrastsete ümberlülitustega tuli Saatpalu suurepäraselt toime. Kehakeel ja miimika olid üsna professionaalselt vanapoisist lavatöötaja rolli sätitud. Alguses valitses suhteline abitus, tagasihoidlikkus ja kinnised õlad, hiljem muutus näitleja raevukaks ning äkiliseks toreadooriks või graatsiliseks baleriiniks. Oma pisut koguka kehaga laval ringi karates suutis Saatpalu oma tantsud väga koomilisteks muuta. Sageli esines erinevatel kirjeldamistel palju kätega vehkimist ja kandvaid pause. Kuna Lauri Saatpalu on ka hea laulja, suutis ta suurepäraselt esitada väga erineva kaliibriga palasid: Eduard Khilist ja Jaan Tättest Rigoletto ning Carmenini välja. Samas säilitas ta lavamehe kohmakuse jäljenduse ja esitused olid vägagi tragikoomilised. Oma mahlaka baritoniga suutis pikaaegne laulumees publikut nii lummata kui ka lõbustada.
Antiikkirjanduseks nimetatakse Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ühuskonnas kujunenud kirjandust, mille algust tähistavad Homerose eeposed ''Illias'' ja ''Odüsseia'' 8.-7. sajand eKr ning, mis sirutub välja hilisantiiki 4.-6. sajand pKr. Vanakreeka kirjandus on Euroopa vanim ja ainus täiesti iseseisvalt arenenud kirjandus. Vanimad vanakreeka kirjanduslikud mälestised pärinevad 8.-7. sajandist eKr. Vanakreeka kirjandus ei tugine teiste kirjanduste kogemusele. Vanakreeka kirjanduse tähtsaimad autorid on Homeros, eleegia viljelejad,Tyrtaios, Solon, meelika zanri esindajad Alkaios ja Sappho ning antiiktragöödia meistrid Aischylos, Sophokles ja Euripides. Vanarooma kirjandus hakkas arenema 3. sajandil eKr. Vanarooma kirjandus on suuresti mõjutatud vanakreeka kirjandusest. Siiski ei ole vanarooma kirjandus puhtlt koopia vanakreeka originaalist, vaid tal on ka omad eripärad ja spetsiifilised jooned. Oluliseimad kirjanikud on Plautus, Tereintus, Seneca...
Kirjanik elustab vaimud ja väed ja annab rahvale oskused ja vilumuse nendega ümber käia ja neid ära kasutada enda huvides. Kasutamine on muidugi suhteliselt piiratud, lausa kitsas, piirdutakse üksteiselt toidu ja asjade varastamisega, vahel salajaste aaretega. Tegevus käib ,,oma ämblikuniidi otsas kõlkuva elu" hoidmise nimel. Kirjanikul on hämmastav oskus vaadata asjadele ootamatust küljest, esmapilgul üsna elulised ja reaalsed situatsioonid muutuvad absurdseteks ja koomilisteks. Kivirähk ise on maininud, et tal ei olnud muidugi plaanis uut eepost kirjutada (keegi kuskil olla virisenud, et Kalevipojas pidi vähe rahvapärimust olema), küll aga ühte sellist toredat raamatut, kus kõik eestlaste kratid ja libahundid, lendvad ja katkud kenasti koos oleksid. See on tal suurepäraselt välja tulnud. Tegelaskond on ääretult mitmekesine ja kirju-mirju. On suuremad vargad ja
laulupärimus. Tänapäevase käsitluse järgi pole võimalik mingit üldkehtivat eeposte sünni- ja arenemisteooriat esitada. Täpsemaks liigutuseks tuleb lugeda Lauri Honko oma: 1) suulised eeposed; 2) pärimusele orienteeritud eeposed ehk pärimuseeposed; 3) kunsteeposed. Peale sünniviisi erinevad eeposed üksteisest ka sisu ja vormi poolest. Sisu alusel on neid liigitatud näiteks sangarieeposteks, ajaloolisteks, usundlikeks, idüllilisteks ja koomilisteks eeposteks, hõimu- ja loomaeeposteks jne. Oma vormilt erinevad kirjalikud ja suulised eeposed märgatavalt. Kirjalikud eeposed on kinnistunud teatud vormi, kuid suulised on jätkuvalt muutuvad. Eepilist loomingut on olnud peaaegu kõigil maailma rahvastel, aga vaid vähestel nende hulgast on leidunud kirja valdav laulik/poeet või toimetaja, kes oleks kogunud suulises 5
vaimulaadi kokkupõrge Juudit-Olovernes. Piibli apokriivalise teksti järgi. 1936 Kuningal on külm filosoofiline komöödia. Piibli ainesel. Aino Kallas ajalooline. Psühholoogiline. "Mare ja ta poeg". Hella Wuolijoki Artur Adson Juhan Sütiste Karl August Hindrey Evald Tammlaan "valge lagendik". Melodramaatiline. Priit Põldroos Andres Särev Hugo Raudsepp (1883 - 1952) Fikseerib ajavaimulisi nähtusi ja teravdab neid koomilisteks. Hugo Raudsepa kannatustee (1973, Viiu Raudsepp-Tulk) 1923 Demobiliseeritud perekonnaisa 1926 Ameerika Kristus ajakriitiline komöödia. 1927 Sinimandria ajakriitiline allegooria ja groteskne müüt. Joodiku seiklused surmajärgses maailmas. 1929 Mikumärdi 1932 Vedelvorst 1933 Salongis ja kongis uusrealismi ja eluläheduse suund. 1934 Roosad prillid 1941 Viimne eurooplane 1942 Vaheliku vapustused 1930ndatel linnaainelised komöödiad
just visuaalsus. Märgatavalt olulisem on siin sõnadega mingite piltide loomine. See on see kunstniku maailmatunnetus. Ta mõtleb piltide jada kaudu ja pilt on talle oluline. Kui mõelda seksuaalsusele, surmale ja vägivallale, siis võib arvata, et need on traagilised lood. Kuid pigem võiks öelda, et need on tragikoomilised lood. See huumor sünnib siin sõnamängude kaudu, sürrealstliku vaate kaudu maailmale. Need tegelased on loodud sellise liialdusastme kaudu, et nad muutuvad kuidagi koomilisteks, naljakateks, veidrateks. Sanaseid jooni Eesti gootika tekstidega võib leida ka ,,Väikeses palveraamatus" ja raamatus ,,Surmaminejad lasevad tervitada". Üks on seondu kristliku veidra maailmakujutlusega ja teine sisaldab enesetapjate kirju. Väike palveraamat tegeleb taaskord väga intensiivselt kristluse teemaga, aga siin näidatakse selle äärmust, tänapäeva usuvooludega seotud isikuid ja
kirjutatud luuleteost. Värsseeposi on üldiselt liigitatud rahvaeeposteks ja kunsteeposteks. Tänapäevase käsitluse järgi pole võimalik mingit üldkehtivat eeposte sünni- ja arenemisteooriat esitada. Täpsemaks liigutuseks tuleb lugeda Lauri Honko oma: 1) suulised eeposed; 2) pärimusele orienteeritud eeposed ehk pärimuseeposed; 3) kunsteeposed. Sisu alusel on neid liigitatud näiteks sangarieeposteks, ajaloolisteks, usundlikeks, idüllilisteks ja koomilisteks eeposteks, hõimu- ja loomaeeposteks jne. Eeposi "Gilgameš" (akkadi/sumeri) "Mahābhārata" (india) "Rāmādžana" (india) "Ilias" (Vana-Kreeka) "Odüsseia" (Vana-Kreeka) "Aeneis" (Vana-Rooma) Eepos – pikk jutustav teos. Üldjuhul värsivormiline, põhineb rahvalauludel, müütidel ja muistenditel. Eeposeid on paljudel rahvastel. Eeposed võivad olla nii rahvapärimuslikud kui ka kunsteeposed st kellegi poolt välja mõeldud nt Homerose „Ilias“
annaabi.ee 
