tüüdatud.Aga vaevalt oli laps seitsmeaastaseks saanud, kui täiskasvanud hakkasid talle koolijutte rääkima Kooliasjad Koolikott Koolikotti nimetati ranits Miks vana aja portfellerid kiiresti kulusid? Sest lapsed lasid potfelleritega talvel mäest alla Juuksed punuti kahte patsi, et valus oli, ja sidus valged siidilehvid otsa Koolivorm Koolitüdrukud hakkasid kandma sinist pihikseelikut või seelikut, poiste koolivormiks oli tume ülikond. Nii poisid kui ka tüdrukud kandsid argipäeviti rohekassinist koolipluusi, pidulikeks puhkudeks oli ette nähtud valge pluus, mis tüdrukutel oli rüüsidega. Põll kadus koolivormist, seda kandsid vaid mõne vene õppekeelega kooli õpilased. Vana vormi lubati edasi kanda, kuni see veel kandmiskõlblik oli. Vana aja koolikell Vana aja klassides oli 30-50 õpilast Esimsel koolipäeval said vana aja lapsed endale esimese õpetaja. Vana aja õpetajad
ja klassikaaslastele. Samuti peaks olema veel eraldi spordijalanõud. Ka pidulikemateks puhkudeks võiks kas siis olemasolevad jalanõud ära puhastada või võiks üldse olla eraldi kingad või muud pidulikumad jalanõud sellisteks puhkudeks. Mütsi kooli siseruumides meesterahvad kanda ei tohiks. See on üks kirjutamata reegleid ja kombeid. Erandiks on muidugi koolivormi juurde kuuluvad mütsid. Koolivormidest rääkides peaksin mainima, et meie koolis on koolivormiks roheline T-särk kooli logoga ja pidulikemateks puhkudeks ja niisama käimiseks valge polo kooli logoga, seda põhikoolis. Algkoolis ja gümnaasiumis värvid varieeruvad põhikooliga võrreldes. Õpetajatel on ka teistest erinevad särgid. Lõpetuseks tahaks öelda, et kõik riietuvad erinevalt ja, et kõigile ühesuguseid riideid selga panna peab olema ühtekuuluvust ja õpilastele peab rohkem koolivormi kasulikkusest rääkima ning koolivormid peaksid rohkem olema õpilaste enda tahte järgi
Koha sain ka ühiselamus,elasime kolmekesi toas.Mööbliks olid vanad päevinäinud kapid ja vooditeks olid kusetid, mõned olid reformvoodid Korda valvas kasvataja ja öösel komandant.Koolimajas olid kõrgete lagedega klassiruumid ,ei olnud hubasust ,koritorid olid pimedad ja kõledad. Söökla asus keldri korrusel. Kutsekas eriti meeldejäävaks sündmuseks olid igaaastased aktiivlaagrid,olime Otepääl ja veel mõnes teises kohas, üldse oli olukord KKK-s kuidagi lõdvem. Koolivormiks esimesel kursusel oli sama ,mis keskkooliski aga lõpuks käidi ikka sellise riietusega mis endale meeldis. KKK-s maksti stipendiumija veel praktika ja toidurahasid (vene aja lõpp),nii et oli oma raha ka natuke.Kutseka ajast meenub veel ,et kõige huvitavam tund oli ajalugu, sest õpetaja oli nii super,nime enam ei mäleta.Mäletan et koolis õppisid ka juuksurid ning päris tihti olime neile mannekeenideks . Selline siis oli minu nooruspõlv ja kooli aeg.
kampsunit koolivormile peale panna ei lubatud. • 1967. aastal lõpul võeti Eesti koolides kasutusele uus vorm. Kui varased koolivormid olid sarnanenud mujal Nõukogude Liidus kantutega, siis nüüd eristusid Eesti koolilapsed oma välimuselt selgelt teiste liiduvabariikide koolilastest. • Koolitüdrukud hakkasid kandma sinist pihikseelikut või seelikut, poiste koolivormiks oli tume ülikond. Nii poisid kui ka tüdrukud kandsid argipäeviti rohekassinist koolipluusi, pidulikeks puhkudeks oli ette nähtud valge pluus, mis tüdrukutel oli rüüsidega. Põll kadus koolivormist, seda kandsid vaid mõne vene õppekeelega kooli õpilased. Vana vormi lubati edasi kanda, kuni see veel kandmiskõlblik oli. • • • • • Aravete koolilaste pildil, mis on tehtud 1960
Sel ajal käidi koolis ka laupäeviti (vähemalt 70-ndatel). Koolikorraldus oli tänapäevasega väga sarnane, aga üht teist oli ka erinev. Üks erinevus oli see, et põhikool kestis kaheksa aastat praeguse üheksa asemel ja keskkool lõpetati seega ka kaheteistkümne aasta asemel üheteistkümnega. Üks õppeaasta lisandus kuskil 80-ndate aastate keskel, siis läksid lapsed vahepeal kooli juba 6-aastaselt. Koolis pidi käima koolivormiga: esimeseks koolivormiks algklassides oli tumesinise pihikseelik ja helesinine pluus, hiljem oli punase musta ruuduline seelik. Tavalisi riideid ei tohtinud koolis kanda. Mõnes mõttes oli koolivorm hea. Seetõttu polnud sellist asja, et lapsed norisid teisi nende riietuse ja rahakoti suuruse pärast. Klassid olid siis suured, umbes 30 õpilast klassis, vahel rohkemgi. Lapsi oli üldse rohkem. Eks õpilasi oli ka siis igasuguseid, aga koolivägivald ei olnud sel ajal eriline probleem
Seejuures kirjeldab ta värvikalt teoloogi, kelle märgib ära tähega L. Siinjuures ei saa aru, kas tegemist on välismaalase või baltisakslasega ning võib oletada, et kirjeldus käib üldistavalt kõigi tollaste tudengite kohta. Hinnas oli inimese sisemus, mistõttu auklik ja plekiline riietus näitas kohati boheemlaslikku elustiili, samuti esines ilmselt vähem eelarvamusi inimesest endast. Riietuse kirjelduse kohaselt võib tollast stiili pidada ka vabatahtlikult kohustuslikuks koolivormiks, mis ilmselt 1820ndate tudengitele ühtsuse tõi. Tänapäeval võib seesugust moodi võrrelda niinimetatud ,,hipsteritega", kelle stiil on vägagi sarnane ning keda koolist samuti leiab. Üliõpilastest on välja toodud erinevate iseloomuomaduste esindajaid, kusjuures 20ndaid nimetab ta 1 tundlikkuse ajajärguks, mil igas tudengis oli peidus riiuhimu. Teiste öeldust otsiti peaaegu et luubiga
Pikapäevarühm oli neile, kes käisid koolis bussiga ja internaadis ei olnud. Seal õpiti ja loeti raamatut. Õpetaja kontrollis, kas kõik kodused ülesanded on tehtud. Vahetunnis vahetasid õpilased marke, kleeppilte, ümbrike pilte, kinonäitlejate pilte. Vanaema jaoks olid kooli juures kõige paremad koolipeod, ning ka klassikaaslased olid toredad. Minu ema(sündinud 1967) koolitee algas 1974. aastal Palade kaheksaklassilises koolis. Koolivorm oli kohustuslik. Koolivormiks oli tumesinine pihikseelik, millel oli vöö peal ja helesinine pluus. Pidulikul puhul oli valge pluus. Seitsmendas- kaheksandas klassis tuli uus koolivorm, mis oli teksariidest. Koolivorm koosnes pikkade varrukatega jakist, seelikust ja teksapükstest. Pidulikul puhul oli pluus valge, nagu ennegi. Valge pluus oli siidiriidest. Õpilased pidid olema puhtad ja korralikult riides. Ema klassijuhataja ja matemaatikaõpetaja nõudis, et enne klassi ette minekut tuleb kuuenööbid kinni panna.
Üldjuhul siiski oskasid enamus meestest laudu , toole , voodeid ise teha . Kapid osteti poest . Mu vanaema rääkis , et tal ei olnud alguses kappi . Tema isa oli teinud nagi ning sinna peale oli pandud valge riie , et riided ära ei tolmuks . Kaubavalikut ei olnud põhimõtteliselt , sest linnas eriti ei käidud . Riietuses on muutunud see , et siis käisid naised ainult pikkades seelikutes . Koolis oli koolivormiks must kleit , valge krae ning valged mansetid . Mida aeg edasi , seda lühemaks hakkasid seelikud minema . Kõik riideid õmmeldi ise ning , kes ise ei osanud , need lasid teistel õmmelda . Kogu toit võeti omast käest piim , liha , leib , riie jms. . Poest osteti ainult sahariini , mis oli suhkru asendaja . Söömiskultuuris on muutunud see , et varem oli laua keskel suur kauss , kust igaüks oma puulusikaga sõi ja polnud mõtteski , et igaühel oma anum oleks
14 Vestlus isa Valev Lebrehtiga, 13. veebruar 2010 18 Foto 10. Võru I. Põhikool. 1 klassi õpilased ja õpetaja Mall Vilu 1976/77 õppeaastal. Valev Lebreht teises reas vasakult viies. Pildistatud kooli kõrval. Fotograaf teadmata. Foto pärineb Erna Lebrehti fotokogust. Esimeses klassis õppis 33 õpilast. Poisse oli 18 ja tüdrukuid oli 14. Kõigil õpilastel oli koolivorm kohustuslik. Algklassides oli pidulikuks koolivormiks poistel valge särk ja must pintsak või vest peal, viigipüksid jalas. Tüdrukutel olid ka valge pluus ja pihikseelik. Tüdrukud kandsid põlvikuid. Õppimine oli tal esimesed kolm klassi hea, aga järgmistes klassides kippusid kolmed sisse ronima. Käitumine oli tal ikkagi eeskujulik. Nüüd ta oli juba lõpetanud algkooli ja läks üle põhikooli. Põhikoolist on tal hea seik meeles. Üks kindel aine, mis oli tal terve põhikooli vältel olnud viis oli muusika. Muusikaõpetaja oli
annaabi.ee 
