1. “Wikmani poisid” ilmus 1988. aastal. Teose autor oli Jaan Kross. 2. Peategelane oli Jaak Sirkel, kelles oli autor kujutanud iseennast. Teised olulised tegelased olid Penno, Trull, Laasik, Virve, Aino, Pukspuu ning teised koolivennad. 3. Tegevus toimub teise maailmasõja eelses Wikmani gümnaasiumis Tallinnas. 4. “Wikmani poiste” tegevustik keerleb ümber Jaak Sirkli ja tema koolivendade elu Wikmani gümnaasiumis õppides, mis põhineb Jaan Krossi enda õpingutel Westholmi gümnaasiumis. Direktor Westholmi on kujutatud Wikmanina, ka õpetajate tegelaskujud põhinevad tõsielul. Nupuka, natuke krutskeid täis, kuid samas ka tundelise Jaak Sirkli ja tema klassi lugu algab 10. klassis kutsikatembuga - usuõpetaja tunnis pannakse prügikasti magneesiumit, mis sealt õpetajale näkku plahvatab, peale seda õpetaja keeldub nende klassile tunde andmast
J. D Salingeri romaan ,,Kuristik rukkis'' on lugu poisist, kes on kahe jalaga maapeal ja mõistab klassisdevahelist uhkustamist, pidades seda naeruväärseks ning omamoodi kurvaks. Holden Caulfield oli pärit üsnagi jõukast perest ning käis internaatkoolis, kus õppisid ainult kõige edukamate vanemate lapsed. Tänu sellele oli õhkkond kiuslik, edvistav. Mis ei meeldinud põrmugi peategelasele, kõik õpilased olid niivõrd ennast täis ning uhked. Südames ta tundis suurt viha oma koolivendade vastu, kuid kui ta sealt välja visati tundis ta suurt kergendust. ,,Panin pähe oma punase jahimütsi, keerasin noka kuklasse, nii nagu mulle meeldis, ja karjusin kõigest kõrist: ,,Head und, kretiinid!'' Vean kihla, et äratasin viimse kui värdja kogu korrusel. '' Tänapäeva probleem noorte seas on see, et ei julgeta olla sina ise. Liialt võetakse malli sõpradelt ning nö minnakse vooluga kaasa. Justkui kardetakse, et neid tõrjutakse välja kui nad
keeruline. Tema viletsat kandikohta pidav isa ootab punaväe tulekut nagu õnnistust, kuna loodab mõisamaade jagamist kehvikute vahel ning Ahase töölisest vanem vend on liitunud punaarmeega, et võidelda "vereimejate vastu. Oma otsustusvõimetuse tõttu ei astu Ahas koos klassivendadega vabatahtlikult rahvaväkke, vaid läheb hoopis oma isatallu Viljandimaal. Kodus olles kaalub ta kas olla valgete või punaste poolt. Lõpuks jõuavad Ahaseni kuuldused, et tema koolivendade polk on Viljandis ja ta otsustab lõpuks suurte kahtluste kiuste nendega liituda. Kuigi kahtlused vaevavad teda endiselt, sunnib relva kätte haarama häbi- ja kohusetunne oma klassivendade ees. Ajutine Valitsus on andnud lubaduse mõisamaad punaste vastu sõdivate eestlaste vahel ära jagada ja Ahas kasutab seda ettekäände ja eneseõigustusena oma kehvikust isa ees. Kahtlus on küll korraks sunnitud Ahase hingest taanduma, kuid Ahas pole oma seisukohas ikkagi veel kindel.
sel alal tuli ka tema elu esimene tähetund. Esimene suur läbisaamine oli muusikaeksam, mis toimus koolis esimese poolaasta lõpus. Laulis Händelit «Hõisake, lapsed...». Öeldi, et väga puhas esitus. Mõistagi sai ta siis ümmarguse viie. Ja hirmsa tahtmise muusikaga tegelda. Trääsateismelisena ehk siis 15aastasena õppis Rollingute ja J.K.M.E. fänn Jan ära kitarri tinistamise. Vanemate koolivendade abiga, kes bändi tegid. Ta käis nendega kaasas ja õppis laulmist ja tinistamist. Esimese kitarri jaoks küsis Jan oma ema käest raha. Kõige odavam oli 15rublane, aga Jan ostis veidi kallima, selle 30rublase Vene kitarri Elektrikitarrid, millega poisid bändi tegid, oli puhas Tsehhi kaup. Need olid kooli omad. Volk oli nendega omal ajal bändi teinud. Nii et bändi hakkasid Jan ja ta sõbrad tegema Volgi bändi pillidega.
kutsumusest luulest, luuletamisest. Juba 1. jaanuaril 1924. aastal saatis Talvik "Loomingu" toimetajale Tuglasele luuletuse kaaskirjaga: "Mullatöölise elu ei anna mahti süvenemiseks. Siiski ei suuda see lämmatada isiku sisemaid kalduvusi, püüdeid... Sellest varasest loomepuhangust on säilinud kaks suurekaustalist vihikut esimeses kaks peatükki poeemist "Ilmutus", luuletused "Leil", "Hilissygis" I ja II, "Hälbimus", "Sygiseleegia" ja väike sari epigramme koolivendade kohta. Trükki ei jõudnud neist midagi, seda vähemalt Talviku eluajal. Teises vihikus on kuus luuletust, mis kirjutatud 1924. aasta maist juulini. Kaks neist "Eel äikest" ja "Melankoolia" ilmusid 1925. aastal ajakirjas "Looming". Ülejäänud teise vihiku luuletused ilmusid alles Karl Muru koostatud valimikus 1988. aastal. Varaseimaist luulekatsetusist jõudsid trükki veel "Videvik", "Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin" ning "Tuut-tuut".
aasta 16. oktoobril kirjutab Talvik uue kirja, seekord juba Pärnust: ,,Käesoleval oktoobril saab aasta täis, kus terveni olen andunud luuletamisele, nimelt kalduvusele ohvriks tuvven pea kõik oma eraelulised huvid. Ja saan seda rõõmuga tegema ka tulevikun." Sellest varasest loomepuhangust on säilinud kaks suurekaustalist vihikut esimeses kaks peatükki poeemist ,,Ilmutus", luuletused ,,Leil", ,,Hilissygis" I ja II, ,,Hälbimus", ,,Sygiseleegia" ja väike sari epigramme koolivendade kohta. Talviku eluajal ei jõudnud neist midagi trükki. Teises vihikus on kuus luuletust, mis on kirjutatud 1924. aasta maist juulini. Kaks neist ,,Eel äikest" ja ,,Melankoolia" ilmusid 1925. aastal ajakirjas ,,Looming". Ülejäänud teise vihiku luuletused ilmusid alles 1988. aastal Karl Muru koostatud valimikus, kus ilmusid ka mõned üksikud esimese vihiku luuletused. Oma varasemates luuleproovides otsib Talvik veel terviklikku stiiliühtset kujundit; selle puudumisest
tunnistatuna 5 aastaks Siberisse. Talvik suri 18. juulil 1947. aastal haigestununa Tjumeni oblastis. Talviku abikaasa Betti Alver veetis aastakümneid nn sisepaguluses. 5 2. Peatükk 2.1. Heiti Talviku looming Varasest loomepuhangust on säilinud kaks suurekaustalist vihikut esimeses kaks peatükki poeemist ,,Ilmutus", luuletused ,,Leil", ,,Hilissügis" I ja II, ,,Hälbimus", ,,Sügiseleegia" ja väike sari epigramme koolivendade kohta. Trükki ei jõudnud neist midagi, seda vähemalt Talviku eluajal (,,Sügiseleegia", ,,Hälbimus", ,,Hilissügis" II on ilmunud Karl Muru koostatud valimikus 1988).Teises vihikus on kuus luuletust, mis kirjutatud 1924. aasta maist juulini. Kaks neist ,,Eel äikest" ja ,,Melankoolia" ilmusid 1925. aastal ajakirjas ,,Looming". Ülejäänud teise vihiku luuletused ilmusid alles Karl Muru koostatud eelpoolnimetatud valimikus 1988. aastal. Varaseimaist luulekatsetusist
teada, kuid 1924. aasta 16. oktoobril kirjutab Talvik uue kirja juba Pärnust: "Käesoleval oktoobril saab aasta täis, kus terveni olen andunud luuletamisele, nimelt kalduvusele ohvriks tuvven pea kõik oma eraelulised huvid. Ja saan seda rõõmuga tegema ka tulevikun." Sellest varasest loomepuhangust on säilinud kaks suurekaustalist vihikut esimeses kaks peatükki poeemist "Ilmutus", luuletused "Leil", "Hilissygis" I ja II, "Hälbimus", "Sygiseleegia" ja väike sari epigramme koolivendade kohta. Trükki ei jõudnud neist midagi, seda vähemalt Talviku eluajal ("Sygiseleegia, Hälbimus", Hilissygis" II on ilmunud Karl Muru koostatud valimikus 1988). Teises vihikus on kuus luuletust, mis kirjutatud 1924. aasta maist juulini. Kaks neist "Eel äikest" ja "Melankoolia" ("Loomingus" "Rändaja"; hiljem kogus "Palavik" pealkirja all "Simmanil") ilmusid 1925. aastal ajakirjas "Looming". Ülejäänud teise vihiku luuletused ilmusid alles Karl
Heiti hakkas luuletusi kirjutama alles gümnaasiumis õppides, tema esimesed luuletused on helgetoonilisemad ja romantilisemad kui hilisemad. Seda perioodi, kui ta alustas luule kirjutamist võik nimetada "Enne Palaviku" perioodiks. Varasest loomepuhangust on säilinud kaks suurekaustalist vihikut esimeses kaks peatükki poeemist "Ilmutus", luuletused "Leil", "Hilissügis" I ja II, "Hälbimus", "Sügiseleegia" ja väike sari epigramme koolivendade kohta. Trükki ei jõudnud neist midagi, seda vähemalt Talviku eluajal ("Sügiseleegia, Hälbimus", Hilissügis" II on ilmunud Karl Muru koostatud valimikus 1988). Teises vihikus on kuus luuletust, mis kirjutatud 1924. aasta maist juulini. Kaks neist "Eel äikest" ja "Melankoolia" ("Loomingus" "Rändaja"; hiljem kogus "Palavik" pealkirja all "Simmanil") ilmusid 1925. aastal ajakirjas "Looming". Ülejäänud teise vihiku luuletused ilmusid alles Karl
ning vähendasid kirikliku õpetuse mõju. Üheaegselt ajakirjandusliku tegevuse algusega hakkas Jakobson töötama koolikirjanduse alal. Juba varasemad aastad oli ta kogunud materjali eestikeelse kooliõpiku jaoks. 1866. aasta juunis pöörduti tema poole (arvatavasti J. V. Jannseni) tellimusega koostada õpik. Lugemiku koostamise käigus algas Jakobsoni tutvumine Fr. R. Kreutzwaldi, J. Hurda, L. Koidula ja mitmete teistega, samuti elustusid suhted koolivendade, kolleegide ja sõprade J. Kapi, H. Wühneri, G. Rosenbergi, J. Egloni ja J. Weitzenbergiga. C. R. Jakobson tundis koolis puudust väärtuslikust kooliraamatust ja emakeelsest lugemikust. Tema artiklid ,,Eesti Postimehes" käsitlesid koolide, kirjanduse ja õigekeelsuse küsimusi. Maikuus 1867 lõpetas ta oma ,,Koolide Lugemise raamatu" käsikirja koostamise ja juulis ilmus aabits "Uus Aabitsaraamat, kust viiekümne päävaga
parema. Tähendab, kõik on minuga ühes nõus. Tänan teid! Nii siis: tänasest päevast peale, meie enam lõpmatuse tundi ei ilmu, sest meie hakkame streikima. Koolidirektorite patronaadiõigus peab kaduma igaveseks ajaks! Räägin ma õieti? On mul õigus? Tähendab -- tehtud! Lõpmatus peab kaduma -- ühes oma nulliga! Ja pidage meeles: mul on teie sõna. Kes oma sõna ei pea, saab seda." Tigapuu sirutas kateedrilt koolivendade poole oma tugeva rusika, sest see oli tema patronaadiõiguse sanktsioon. Järgmisel päeval istus härra Kurlov kahes klassis üksinda. ,,Lõpmatus ootab nulli ja ühte," naersid poisid. Ka teise päeva tunnid istus õpetaja kannatlikult läbi ja kirjutas nime raamatusse, et oleks õigus tasu saada. Kolmandal päeval teatas ta asjast härra Maurusele. Nagu maruhoog tormas see järgmisel hommikul klassi, kui seal istus parajasti Kresku. ,,Millest te praegu rääkisite
annaabi.ee 
