Nimed marmortahvlil (0)

Nimed marmortahvlil

Kokkuvõte

Romaan "Nimed marmortahvlil" peamine tegelane on seitsmenda klassi poiss Henn Ahas . Romaan jutustab õpilaste osalemist Eesti Vabadussõjas. Romaan on kirjutatud kolmes osas.
Romaani esimene osa räägib kuidas Ahas võitleb oma hinge näriva kahtlusega. Ahase klassivennad on juba oma maailmavaadetes kindlad ja oskavad ka uues 1918. aasata detsembris tekkinud olukorras poolt valida. Ahase jaoks on valik punase ja valge maailmavaate vahel hirmus keeruline. Tema viletsat kandikohta pidav isa ootab punaväe tulekut nagu õnnistust, kuna loodab mõisamaade jagamist kehvikute vahel ning Ahase töölisest vanem vend on liitunud punaarmeega, et võidelda "vereimejate vastu. Oma otsustusvõimetuse tõttu ei astu Ahas koos klassivendadega vabatahtlikult rahvaväkke, vaid läheb hoopis oma isatallu Viljandimaal. Kodus olles kaalub ta kas olla valgete või punaste poolt. Lõpuks jõuavad Ahaseni kuuldused, et tema koolivendade polk on Viljandis ja ta otsustab lõpuks suurte kahtluste kiuste nendega liituda. Kuigi kahtlused vaevavad teda endiselt, sunnib relva kätte haarama häbi- ja kohusetunne oma klassivendade ees. Ajutine Valitsus on andnud lubaduse mõisamaad punaste vastu sõdivate eestlaste vahel ära jagada ja Ahas kasutab seda ettekäände ja eneseõigustusena oma kehvikust isa ees. Kahtlus on küll korraks sunnitud Ahase hingest taanduma, kuid Ahas pole oma seisukohas ikkagi veel kindel.
Romaani teises osas võitlevad koolipoistest sõdurpoisid surmahirmuga. Alguses poisse vallanud patriootlik meeleolu ja sõjavaimustus kaob esimestes lahingutes. Poisid taganevad paanikas juba enne vaenlasega lahingukontakti asumist ning hirmu tuntakse isegi põllul nähtud sõnnikuhunnikutest, mis pimeduses tunduvad kui "punaste ahelikud". Surmahirm vaevab Ahast pidevalt ning esimestel nädalatel ei julge ta isegi öösiti uinuda kartes vastaste öist pealetungi.Iga järjekordne paaniline põgenemine lahingust tekitab poiste ja rühmaülema Käsperi vahel tõsise konflikti ning algab vastastikku süüdistuste pildumine. Lõpuks aitab surmahirmu vastu võidelda ainult häbitunne, mida jooksikud tunnevad oma rühma- ja rindekaaslaste ees.
Romaani kolmandas osas surmahirm asendub vaikselt surmapõlgusega. Järjepanu tabab poisse lausa enesehävituslik soov tungida vastastega võitlusesse ning tõestada nõnda enesele ja teistele oma mehisust (Konsap ründab näiteks üksinda punaste mehitatud valveposti). Samuti on nad tasapisi muutumas lahingus tuimalt ja mehaaniliselt toimivateks tapariistadeks.
Ebainimlikkuse pealetungi näiteks on Kohlapuu muutumine hullunud inimesetapjaks. Kohlapuu keeldub romaani alguses põhimõtteliselt inimese pihta laskmast, kuid lahingute käigus saab temast oma rühmast esimene vaenlase tapja ning vabatahtlik sõjavangide hukkaja. Erilist viha ja põlgust tunneb ta hiinlaste vastu, kes on saadetud siia eestlastega sõdima ja nõnda kommunistlikule maailmarevolutsioonile teed sillutama.
Ahas mõistab oma lahingutee lõppedes, et tegelik sõda ei käigi punase ja valge maailmavaate vahel, vaid enda inimliku näo säilitamise eest ning see sõda kestab edasi ka peale relvade vaikimist.