ning seega alustati kohe ateljeede tasemel. Tegutsesid Konrad Mägi ning Ado Vabbe maaliateljeed. Skulptuuriateljeedega töötas Anton Starkopf, joonistusõpetajana lisandus Voldemar Mellik. Aastatel 19211924 korraldati õppetöö ümber. Avati ettevalmistusklass ja üldklass, alles nende läbimise järel sai liituda ateljeega. Lisandus ka graafikaateljee. Töötanud kolm aastat ateljees, jõudis õpilane edukuse korral meistriateljeesse, mis lõpetas koolikursuse. 1921. aastal alustas kooli juures tööd joonistusõpetajate ettevalmistuskursus, mida hakkas rahaliselt toetama ka Haridusministeerium. Õpetajaskonnaga liitusid tuntud kunstnikud Nikolai Triik, Villem Ormisson, Jaan Vahtra ning hiljem ka Peet Aren ning Rudolf Paris. Kunstiajaloo loenguid hakkas pidama Voldemar Vaga. 16. jaanuaril 1923 kinnitatud põhikirja järgi oli kunstikool Pallas kõrgem kool, kooli sisseastujatelt nõuti keskkooliharidust. 3. novembril 1924 registreeriti Pallas
Pandi välja üldhinded, mis allkirja vastu tehti teatavaks ka lapsevanematele. Üldhinnete alusel koostati pingerida ning õpilased seati klassi istuma edukuse ja hoolsuse järgi. Klassi parim õpilane priimus istus alati esimeses pingis. Tema ülesanndeks oli päeva raamatusse hilinejate ja puudujate märkimine ning korra järele valvamine. Hooletute ja laiskade jaoks oli nn paranduspink. Seal istumist loeti eriti häbistavaks. Avalikud eksamid koolikursuse lõpetamiseks toimusid Tallinna Kubermangugümnaasiumis kuni 1844. Aastani juunis, hiljem detsembris. Tartus aga nii juunis kui ka detsembris. Lõputunnistusele kantud seitmse eksamiaine hinded määrasid tunnistuse üldnumbri ning sellega kaasnevad õigused. Tunnistus 1 eeldas ülekaalukalt väga häid hindeid, number 2. Puhul võis olla väga heade hinnete kõrval ka rahuldavaid kuid mitte vene keeles. Tunnistused 1 ja 2 lubasid astuda edasi ülikooli ilma eksamiteta.
Brienne'i sõjakoolis jäi Napoleon süngeks ja kinnise iseloomuga poisiks. Ta ärritu kergestija pidas viha, ei lähenenud kellelegi, suhtus kõigisse lugupidamatult, poolehoiuta ja kaastundeta ning hoolimata oma väikesest kasvust ja noorusest oli ta väga enesekindel. Tema kallal noriti ja teda narriti tema korsika pärase häälduse pärast. Ta õppis suurepäraselt. Eriti Kreeka ja Rooma ajalugu. Talle meeldis palju lugeda. 1784. aastal lõpetas viieteistkümneaastasena edukalt koolikursuse ja läks Pariisi sõjakooli, mille lõpetajad võeti armeesse. Tema siinsed õppejõud olid esmajärgulised. Näiteks kuulus matemaatik Monge ja astronoom Laplace.Napoleon kuulas ahnelt loenguid ja luges palju. Siin leidus, mida ja kellelt õppida. Isa surm 1785. aasta veebruaris suri tema isa Carlo Buonaparte samasse haigusesse millese ka Napoleon hiljem suri- maovähki. Perekond sattus puudustesse ja tema vanema venna
1878-1881 õppisid poisid Rakvere kreisikoolis ja elasid kalmistu lähedal Kondivalu kandis odaval kostil. 1879. aastal tabas perekonda raske kaotus: isa haigestus ja suri. Poiste edasine elu kulges ema ja emapoolse onu Magnus Treubluti hooldamisel, kes oli lugupeetud ja haridust hindav mees. Edasi astus Paul Raud Tartu reaalkooli. Tartu reaalkoolis õppides oli Paul tugev ajaloos ja matemaatilistes ainetes, ühtlasi oli ta kogu koolikursuse jooksul parim joonistaja klassis. Joonistamist õpetas Peteruris vastava ettevalmistuse saanud pedagoog Peter Barth. Kuigi Barth oleks pidanud olema oma pedagoogilise hariduse poolest eeldusterohke õppejõud, märgib Paul Raud ometi, et ,,...selles aines ergutus oli kasin". Paul Raud lõpetas reaalkooli 1886. aasta. kevadel. Sügisel jäi ta Tartusse, kus vabakuulajana kuulas professor G. Teichmülleri loenguid kunstiajaloost. Järgmisel aastal
Uus etapp matemaatikaõpetuse moderniseerimisel algas seoses sellega, et NSVL Pedagoogika Teaduste Akadeemias valmis uus matemaatikaprogrammi projekt. Selles arvestati rahvusvahelise koolimatemaatika reformi soovitusi, eeskätt ühtse tervikliku matemaatikakursuse loomist lähtuvalt hulga mõistest. Kuna Eestis oli 5 mitmeid ideid sellest juba rakendatud, peeti otstarbekaks alustatud uuendusi jätkata. Koolikursuse üheks keskseks mõisteks tõusis hulga mõiste ja selle rakendused. Asuti koostama uusi õpikuid, mis oleksid kooskõlas uue üleliidulise programmiga. See üleminek ümbertöötatud õpikutele algas 1967/68. õ-a ja jõudis lõpule 1973/74. õ-a. Õpikute autoriteks olid E. Etverk, A. Vihman (need kaks olid ka eelmise sarja autoriteks), O. Prinits, K. Velsker, A. Telgmaa, E. Nurk ja A. Undusk. Kõige ulatuslikumalt tõi muudatusi materjali käsitlusse K. Ariva
Seal on kirja pandud ka Vilde esimesed jutud. Vilde isa oli Jüri Vilde, kes oli kohusetruu ja sõnaaher töömees. Ema Leena oli seevastu temperamentne, seltskondlik, elava kujutusvõimega jutuvestja ja rahvalaulude mäletaja. Eduard pidas end ema iseloomu pärijaks. Kodus sai Vilde algõpetuse, siis jätkas õpinguid Tallinnas saksa elementaar- ja kreiskoolis. Kreiskoolist (praegune VHK) pidi 1882. aasta kevadel enne koolikursuse lõppu lahkuma, kuna oli välja tulnud poiste salanõu pageda laevaga Ameerikasse. Koolist sai Vilde kaasa saksa keele oskuse ja klassikalise kirjanduse tundmise. Eesti keeles kirjutamist pidi ta iseseisvalt õppima. Koolipäevil sai alguse Vilde kiindumus teatri vastu, ta käis tihti Tallinna saksa Linnateatris. Noorena tegi Vilde isegi ebaõnnestunud katse saada näitlejaks. Hea teatritundmine tuli kasuks arvustuste ja hiljem ka näidendite kirjutamisel.
Keskooli kohustuslikeks õppeaineteks olid emakeel, matemaatika, loodusteadus koos tervishoiuga, maateadus koos kosmograafiaga, ajalugu, kodaniku-ja majandusteadus, mõtteteaduse eelkursus ühes hingeteaduse ja eetikaga, kaks võõrkeelt, joonistamine ja joonestamine, käsitöö, laulmine, võimlemine. Keskoolide lõpetajail tuli teha kooli lõpus kaks kirjatööd. Eelviimase klassi õpilased pidid tegemaühe kontrolltöö.1934.a. teostati koolireform. Klassi- ja koolikursuse lõpetamise korda täpsustati aastal 1929. uus määrus lubas anda lõputunnistuse ka neile, kele teadmised tunnistati nõrgaks ühes aines( v.a. emakeel, matemaatika, ja I võõrkeel). Keskoolist võis eksamite alusel pääseda gümnaasiumisse.1934. aastal kehtestati keskkoolidele ja gümnaasiumile piirmäärad. 1936.a. muudeti keskkooliseadust ja saksa keele asemel hakati esimese võõrkeelena õpetama inglise keelt. 1937.a