Kontsertloengu retsensioon. (0)

Loeng Kontsert
Kitarrimuusika
15. novembril toimus Kose Gümnaasiumis kontsertloeng „Kitarrimuusika”, seda korraldasid Elmar Sepp ja Jaan Sööt. Peale üleüldise kitarriajaloo sai kuulda päris paljusi huvitavaid lugusi .
Kitarri sünnikohaks ütlesid nemad olevat Araabia (u 1200 a) ja Hispaanlastelt sai ta tänapäevase kuju, seda hakkasid levitama mustlased. Eriti populaarseks muutus see pill Venemaale, seda kasutati enamjaolt seal romansi mängimiseks. Peale seda hakkasid moodi rohkem tulema klaver ja svingpillid. 19. sajandi lõpus tekkis Mississipi delta juures bluus , sellest omakorda kasvas välja rokkmuusika . Sellest ajast pärineb ka legend Robert Johnsonist. Räägiti, et Robert ei oskanud laulda , aga ta tahtis seda väga teha. Ta müüs oma hinge kuradile ja sai vastu kitarrioskuse. Algas elektrikitarride võidukäik. Tavalisele kitarrile pandi helipead külge algul mängiti istudes . Rhythm ja bluus pluss tempo andsidki kokku rock’n’rolli. Sai alguse Vietnami sõda ja tekkisid sõjavastased hipid ja nende tunnuslause (make love, not war). Kõik see kulmineerus suure rokkfestivaliga. Tähtsamateks olid seal Bob Dylan ja Jim Hendrics ( heliefektid, hammastega mängimine, kitarride põletamine, improviseerimine). See oli teoreetiline pool kontsertloengust.
Loengu jooksul esitasid nad kümme lugu. Esimene oli klassikaline romanss, see sisaldas rohkeid kaunistusi, oli voolava meloodiaga, nukrameelne ja intensiivne. Teiseks oli pala nimega „ Cross roads”, mis oli mõnusa rütmiga. Järgmine oli ehtne kantrilugu, mis tehti väga huvitavaks mängides seda slide’ga (tekitas pika pinina noodi lõppu). Esitati veel klassikaline rock’n’roli lugu, see oli kerge ja tempokas. Lugu „Yesterdayd” mängiti elektrikitarri ja akustilise kitarriga, nende kooslus oli väga hea. Järgmisena püüti jäljendada Bob Dylanit, lugu sisaldas palju erinevaid efekte , pikki käike ja kõlas suhteliselt kaootiliselt. Kitarrisüntesaatoril mängisid nad ühte Jaan Sööda lugu, see oli rahulik, õhuline ja kerge, toimus kontrastseid tempomuutusi. Veel esitasid nad paar lugu, mis olid suhteliselt sama kõlaga tundelised ja rahulikud.
Minu jaoks oli see kontsertloeng suhteliselt keskpärane- ei olnud midagi eriliselt meeldejäävata, aga samas oli hariv. Jaan Sööt ja Elmar Sepp on siiski professionaalid ja nende esitatud lood olid väga hästi mängitud. Kui võrrelda Mihkel Mattiseni ja Indrek Sarrapi kontsertloenguga läheb noortele rohkem peale humoorikas esitus, sest see köidab nende tähelepanu ja äratab huvi. Kuid siiski mõlemal on oma head ja vead. Jäin rahule igatahes.