Kontserdi retsensioon (17)

Muusikaelamuse retsensioon muusikaõpetuses.
Käisin 17.novembril 2007 Tallinna Linnahallis Gaston Leroux` romaanil põhinevat „Ooperifantoomi” vaatamas. Peaosades olid Hanna -Liina Võsa, Chalice ja Tõnis Mägi. Tuntud nimedest osalesid veel Mikk Saar, Nele -Liis Vaiksoo , Andrus Vaarik , Kaire Vilgats, Egon Nuter, Meribel Müürsepp ja Tanja Mihhailova .
Õhkkond muusikali eel Linnahallis oli pidulik, väljapeetud ja inimesi oli kohale tulnud palju. Minu ootused muusikalile olid kõrged ning selle avamäng ainult suurendas seda. Loo sisu oli romantiline: Christine ( Hanna-Liina Võsa), imeilusa lauluhäälega tüdruk armastas laulda ning ooperimaja suursponsor krahv de Chandon (Mikk Saar) saatis ta enda sõbra, laulutunde võtma Gerard Garrieri (Tõnis Mägi) juurde, kes oli senini olnud ooperimaja direktor. Kuid Garrier vallandati ning ooperimaja said endale Charlotte ning tema tuhvlialusest mees Alain Cholet ( Andus Vaarik), kes tüdruku ainult abiliseks palkasid. Töötades ooperimajas, laulis tüdruk omaette ja seda kuulis eluaeg sealsamas keldris elanud Erik ehk ooperifantoom (Chalice), kes hakkas neiule laulmistunde andma ja ühtlasi armus temasse. Nende duett „ Sa oled Muusik ” oli lihtsalt nii hingematvalt kaunist, et mulle tekkis kananahk ihule. Midagi nii ilusat ja suurt pole ma kunagi varem kuulnud. Teine duett, mis mulle ääretult meeldis, oli Garriere ja Fantoomi „Oled mu õnn”. See ilmestas Fantoomi teada saamist, et Garriere on ta isa. Esitus oli tugev, võimas ning nende hääled sobisid imehästi kokku. Fantoom õpetas Christine`i laulma, õigemini täiustas seda professionaalselt ning bistroos laulis ta teistele „Le Bistro”. See laul võitis isegi enesekeskse, iseka ooperimaja perenaise Charlotta ( Kaire Vilgats) südame, ning too määras ta Titania `s peaosa laulma. Kuid ennem etendust mürgitas ta kadedusest Christine, kellel hääl ära läks. See vallandas etenduse vaatajates pahameele ning Fantoom viis Christine keldrisse. Keldris leidis aset terve muusikali kõige ilusam stseen. Garriere meenutas Fantoomi ema Florat (Nele-Liis Vaiksoo), kellel oli samuti olnud imekena hääl. Stseen rääkis, kuidas Garriere`l oli Eriku emaga olnud romaan, ning too oli lapseootele jäänud kuid teada saades , et Garriere on juba abielus, mürgitas ta end, mille tõttu oligi Eriku nägu moondunud. Kuigi sisu oli äärmiselt kurb, oli selle esitus hingeline ning sügav. Muusikali lõpetab Christine laul, Fantoomi surnukeha juures, keda tulistati, sest ta ründas krahv de Chandonit. Christini ja krahv de Chandoni duett „Kes võinuks sinust unistada ” meeldis mulle ka meeletult. Ainus lugu, mis mulle ei meeldinud ja pinget ei pakkunud oli La Carlotta esitatud „On see mu paik – repriis”. Lavadekoratsioonid olid suured ja ilusad, eriliselt jäi meelde bistroos olnud sisustus , selline õrn heleroheline ja tagasihoidlikult suursugune . Kokku kestis „Ooperifantoom” kaks ja pool tundi.
Olen muusikalide inimene, oopereid ja ballette ma eriti ei armasta. Olen varem näinud „Helisevat muusikat”, „Georg`i” ja „ Grease ´i”. „Ooperifantoom” oli ääretult hea, kuid sügavama tunde jättis siiski „Helisev muusika ”, mida paar aastat tagasi vaatamas sai käidud. Sellegipoolest, soovitaksin soojalt „Ooperifantoomi” vaatama minna.
Kairi Sepp , 10A.