on see maali kadumine kontseptsiooni nimel. Kontseptsiooni saab määratleda ,,kunsti taandumisena puhasteks ideedeks, millesse ei sekku enam mitte mingi ,,kunstiline" stiil" (Robert Atkins). Popkunstis, eriti minimalismis ja postminimalismis olid kunstniku kavatsus ja selle meeleline teostus üha enam eraldunud ning kunstniku kui teostaja roll vähenenud, mõnel juhul täiesti kadunud. Siit jõutakse teose tegemisest loobumiseni ja ainult teostusideega esinemiseni. Parimaks allikaks kontseptualismile on Marcel Duchamp'i loomingu tõlgendamine. Mõjukaim kontseptualist JOSEPH KOSUTH jagab kunstiajaloo Duchamp'i eelseks ja järgseks: kõik tõeliselt avangardistlikud kunstiteosed (kunstnikud) on laiendanud kunsti piire, s.o. nad on kunsti uuesti ja uutmoodi defineerinud. Kunsti olemus - see on kunsti defineerimine. M. Duchamp oli esimene, kes kunsti piire laiendas ainult oma deklaratsioonidega (muutmata vabrikutooted). DONALD JUDD ,,Kui keegi ütleb, et miski on kunst, siis see ongi kunst"
arvates on see maali kadumine kontseptsiooni nimel. Kontseptsiooni saab määratleda ,,kunsti taandumisena puhasteks ideedeks, millesse ei sekku enam mitte mingi ,,kunstiline" stiil" (Robert Atkins). Popkunstis, eriti minimalismis ja postminimalismis olid kunstniku kavatsus ja selle meeleline teostus üha enam eraldunud ning kunstniku kui teostaja roll vähenenud, mõnel juhul täiesti kadunud. Siit jõutakse teose tegemisest loobumiseni ja ainult teostusideega esinemiseni. Parimaks allikaks kontseptualismile on Marcel Duchamp'i loomingu tõlgendamine. Mõjukaim kontseptualist JOSEPH KOSUTH jagab kunstiajaloo Duchamp'i eelseks ja järgseks: kõik tõeliselt avangardistlikud kunstiteosed (kunstnikud) on laiendanud kunsti piire, s.o. nad on kunsti uuesti ja uutmoodi defineerinud. Kunsti olemus - see on kunsti defineerimine. M. Duchamp oli esimene, kes kunsti piire laiendas ainult oma deklaratsioonidega (muutmata vabrikutooted). DONALD JUDD ,,Kui keegi ütleb, et miski on kunst, siis see ongi kunst"
ajaviiteliste mänguasjade vahel. 60-ndate ja 70-ndate aastate avangardismis oli kunsti piiri kompamine või ründamine keskseks teemaks. Seetõttu olidki op-kunst ja kogu kinetism eelmänguks järgnevatele vooludele. Teoste lakoonilisuse ja standartsusega, eneseväljenduse piiramise ja unikaalsuse puudumisega valmistati ette minimalismi; aga põhimõttega, et teoses on idee ehk kontseptsioon peatähtis ja teostus on üksnes tehniline probleem, läheneti kontseptualismile. POSTPOP JA HÜPERREALISM Popkunsti klassikute ,,jahedus" ei sobinud enam hästi kümnendivahetuse atmosfääri. See- eest levis nii USA-s kui Euroopas massiline järelvägi, kes olid omaks võtnud tsivilisatsiooniproduktide kasutamise kunstiainena, samuti häppeningide idee, assamblaazitehnika, fotomontaazi ja selle ülekandmise lõuendile ning muud popkunsti põhimõtted, kuid rakendasid neid ,,kuumemalt", näiteks reklaamiparoodiaga segatud
Kaks viisi kuidas määrab K-tõlgendus hinnangut: 1)Väärtusinertsus 2)Negatiivne kategooria(NB! T-determinismi poolt!). 1) Väärtusinertsus: Teatud kategooriatel pole sisse-ehitatud standardeid (Hansson 2006). Ei ole häid/halbu prootoneid. Hea lehm, kuid mitte hea oksassiga. Küsimus kas me leiame selliseid kategooriad ka kunstist? Diffey (1991): Hinnangud "hea" ja "halb" ei rakendu nt minimalismile ja kontseptualismile! Seega, kui ei saa hinnata, siis ei saa olla erinevaid hinnanguid (pluralism)! Võimalikud vastused: 1.Diffey tundub hindamise all mõtlema ainult esteetilist hindamist. 2.Minimalismi ja kontseptualismi taotlus: teha esteetilistele kaanonitele allumatu teos! Seega saab neid hinnata selle alusel, kas saavutasid selle eesmärgi või mitte (tagasi funktsionalismis). Sol LeWitt: "kunst on hea siis, kui idee on hea".
60- ndate ja 70-ndate aastate avangardismis oli kunsti piiri kompamine või ründamine keskseks teemaks. Seetõttu olidki op-kunst ja kogu kinetism eelmänguks järgnevatele vooludele. Teoste lakoonilisuse ja standartsusega, eneseväljenduse piiramise ja unikaalsuse puudumisega valmistati ette minimalismi; aga põhimõttega, et teoses on idee ehk kontseptsioon peatähtis ja teostus on üksnes tehniline probleem, läheneti kontseptualismile. POSTPOP JA HÜPERREALISM Popkunsti klassikute ,,jahedus" ei sobinud enam hästi kümnendivahetuse atmosfääri. See-eest levis nii USA-s kui Euroopas massiline järelvägi, kes olid omaks võtnud tsivilisatsiooniproduktide kasutamise kunstiainena, samuti häppeningide idee, assamblaazitehnika, fotomontaazi ja selle ülekandmise lõuendile ning muud popkunsti
on see maali kadumine kontseptsiooni nimel. Kontseptsiooni saab määratleda „kunsti taandumisena puhasteks ideedeks, millesse ei sekku enam mitte mingi „kunstiline“ stiil“ (Robert Atkins). Popkunstis, eriti minimalismis ja postminimalismis olid kunstniku kavatsus ja selle meeleline teostus üha enam eraldunud ning kunstniku kui teostaja roll vähenenud, mõnel juhul täiesti kadunud. Siit jõutakse teose tegemisest loobumiseni ja ainult teostusideega esinemiseni. Parimaks allikaks kontseptualismile on Marcel Duchamp’i loomingu tõlgendamine. Mõjukaim kontseptualist JOSEPH KOSUTH jagab kunstiajaloo Duchamp’i eelseks ja järgseks: kõik tõeliselt avangardistlikud kunstiteosed (kunstnikud) on laiendanud kunsti piire, s.o. nad on kunsti uuesti ja uutmoodi defineerinud. Kunsti olemus - see on kunsti defineerimine. M. Duchamp oli esimene, kes kunsti piire laiendas ainult oma deklaratsioonidega (muutmata vabrikutooted). DONALD JUDD – „Kui keegi ütleb, et miski
objektidele e partikulaaridele. Universaalidest saame üksnes mõelda, konkreetseid objekte aga ka meeleliselt tajuda. Prooviti leida vastust küsimusele, kas universaalid on olemas ja millisel moel nad vastaval juhul olemas on. See andis aluse tollase mõõdukale realismile (universaalid on olemas konkreetsetest asjadest eraldi ja enne neid või neis endis), nominalismile (reaalne on olemas vaid konkreetsetes asjades ja universaalid on üksnes sõnad) ja kontseptualismile (universaalid on vaid inimmõistuses üldmõistetena, mille inimene loob asju võrreldes). Prooviti leida ka erinevaid Jumala tõestusi. Jumalat vaadeldakse kehatu, ajatu, kõikvõimsa, targa ja heana. Ta on loonud maailma eimillestki. Tõestused lahterdusid järgmiselt: ontoloogiline jumalatõestus (tegelik olemasolu on midagi enamat kui vaid mõeldav olemasolu ning kuna Jumal on miski, millest enamat pole võimalik ette kujutada, peab ta olemas olema ka tegelikult, mitte ainult
annaabi.ee 
