intensiivne ning emotsionaalne. Igas orkestris oli pillimehi, kes mängisid vaid kuulmise järgi improviseerides, püüdes saavutada inimhäält meenutavat tooni, Aluseks võeti kiriku-ja marsimeloodiad. Muusika sündis kohapeal ja tugines kindlale teemale. Pillid Jazz-ansablisse kuulusid: Meloodiapillid: kornet või trompet, tromboon ja klarnet. Rütmipillid: tuuba, banzo ja trummid. Aja jooksul asendati tuuba kontrabassiga, bandzo kitarriga ning lisandus klaver. Louis Armstrong Louis Armstrong oli USA jazztrompetist ja laulja. Trompeti- ja kornetivirtuoosina alustas ta juba 1920. aastate algul stuudiolindistusi koos oma ansamblitega Hot Five ja Hot Seven. Ta avaldas jazzi arengule tugevat mõju. Tema karismaatiline lavakäitumine ja hääl olid tuntud peaaegu sama palju kui trompetimäng. Karjääri lõpul 1960. aastatel peeti teda mitte
nii suurel määral, kui suvaline pesuvahend seda teeks. Keelte eluea pikendamiseks tuleks neid aeg-ajalt puhastada. Kuigi paljud mängijad seda teha ei viitsi, vaid vahetavad lihtsalt keeled ära, on selle mõtteks see, et keeled võimalikult kaua oma värsket kõla säilitaksid. Kitarrikeelte puhastamiseks on olemas ka spetsiaalseid vahendeid. Häälestus Erinevalt kitarrist on basskitarril tavaliselt neli keelt, mis on põhihäälestuses häälestatud sarnaselt kontrabassiga (E - 4, A - 3, D - 2, G - 1). Seega vastavad nad kitarri neljale madalamale keelele, kuid kõlavad oktavi võrra madalamalt. Basskitarr on kvarthäälestusega pill, mis tähendab, et kahe keele vahel olev intervall on kvart. See omakorda tähendab, et naaberkeelte helikõrguste vahe on neli sammu. [2, lk 5] Basskitarri keelte sagedused normaalhäälestuses on: · E-keel 41,2 Hz, · A-keel 55 Hz, · D-keel 73,42 Hz, · G-keel 98 Hz. Tabel
KONTRABASS Kontrabass on madala kõlaga keelpill. Nagu teisedki keelpillid(viiul,vioola, tšello) on kontrabass loodud 16.sajandil. Varaseim tänapäeva kontrabassiga sarnanev pill pärineb aastast 1566. Kontrabass kuulub viiuli perekonda ja on neist kõige madalam. Kontrabassi mängitakse enamasti ansamblipillina, kuigi seda mängitakse ka sümfooniaorkestris, jazzis, bluusis, rock’n’rollis, tangos, rahvamuusikas, kantrimuusikas ja bluegrassis. Kontrabassi ülesanne on täita orkestris või ansamblis bassi osa. Soolopillina kasutatakse kontrabassi harva. Kontrabassi võib mängida kahte viisi, poognaga või näppides.
Audiovox suleti 1950. Esimene elektriline bass, mis läks seeriatoodangusse, oli Fenderi Precision-bass. Basskitarr (kutsutakse ka lihtsalt bassiks) on keelpill, mida mängitakse peamiselt näppudega ning erinevates mängimisstiilides : plucking, slapping, popping, tapping, thumping ja picking. Basskitarr on sarnane elektrikitarriga nii välimuse kui ka konstruktsiooni poolest. Erinevuseks on pikem kael ning keelte arv. Neljakeelelised bassid, mis on enimkasutatud ja tuntud, häälestatakse kontrabassiga samadele nootidele ning need vastavad noodikõrgustele üks oktav madalamal kui elektrikitarri neli viimast keelt. Basskitarri nooti märgitakse bassivõtmes ning oktav kõrgemal tegelikust kõlast, et vältida lisajoonte kasutamist noodijoonestikul. Samuti nagu elektrikitarr, ühendatakse ka basskitarr võimendisse ning valjuhääldisse live esinemiste ajal. 1960-ndatest aastatest alates on basskitarr suurel määral asendanud kontrabassi muusikas bassi- ning rütmiinstrumendina
itaalia viiulimeistrilt Antonio Stradivarilt. Mängimiseks asetab pillimees tello põlvede vahele. Pill toetub kere laiema otsa külge kinnitatud kandepulgaga maha. Vanasti oli peen tsellot ka selliselt mängida nagu on kujutatud kõrvaloleval pildil. ab pilli vasakule õlale ja toetab lõuaga. See on kontrabass. Ta on orkestri ja keelpillide perekonna kõige suurem pill. Kontrabassi nagu altigi kasutatakse enamasti ansamblipillina. Varaseim tänapäeva kontrabassiga sarnanev pill pärineb aastast 1566. Kuna kontrabass on keskmist kasvu mehe kõrgune, siis tuleb teda mängida püsti seistes. Pill toetub kere laiemale otsale kinnitatud kandepulgaga maha. Need neli keelpillide pere liiget moodustavad sümfooniaorkestri olulise osa. Nelja peale kokku saavad nad mängida õige madalaid ja väga kõrgeid toone, mida muusikas kasutatakse. Keelpille on sümfoonia orkestris ka kõige rohkem:
viiulimeistrilt Antonio Stradivarilt. Mängimiseks asetab pillimees tšello põlvede vahele. Pill toetub kere laiema otsa külge kinnitatud kandepulgaga maha. Vanasti oli peen tšellot ka selliselt mängida nagu on kujutatud kõrvaloleval pildil. Kontrabass See on kontrabass. Ta on orkestri ja keelpillide perekonna kõige suurem pill. Kontrabassi nagu altigi kasutatakse enamasti ansamblipillina. Varaseim tänapäeva kontrabassiga sarnanev pill pärineb aastast 1566. Kuna kontrabass on keskmist kasvu mehe kõrgune, siis tuleb teda mängida püsti seistes. Pill toetub kere laiemale otsale kinnitatud kandepulgaga maha. Need neli keelpillide pere liiget moodustavad sümfooniaorkestri olulise osa. Nelja peale kokku saavad nad mängida õige madalaid ja väga kõrgeid toone, mida muusikas kasutatakse. Keelpille on sümfoonia orkestris ka kõige rohkem: suurtes
1930. aastatel avalikule turule jõudnud elektrikitarri (vaata Lisa 2, lk 10) tulekuga tekkis probleem , et kontrabass jäi sellele helitugevuselt alla. Seetõttu varustati kontrabasse võimenditega, mis siiski ei andnud soovitud tulemust. 1950-nendatel arendati välja bassikitarr kahe olemasoleva pilli põhjal: kontrabass ja kitarr. (Wikipedia, Electric Guitar) Erinevalt harilikust kitarrist on basskitarril tavaliselt vaid neli keelt, mis on põhihäälestuses häälestatud sarnaselt kontrabassiga (E, A, D, G). Seega vastavad nad kitarri neljale madalamale keelele, kuid ühe oktavi võrra madalamal. (Wikipedia, Basskitarr) 2. KITARR TÄNAPÄEVAL 2.1 Ehitus Tänapäevaks välja arenenud kromaatilised kitarrid, kus iga astme vahe on täpselt pool tooni ja seetõttu on võimalik mängida kõigis helistikes. Enamasti on kitarridel 6 keelt, kuid on ka teistsuguse keelte arvuga pille. Kõige tavalisema mänguviisi korral mängitakse kitari
Mängimiseks asetab pillimees tello põlvede vahele. Pill toetub kere laiema otsa külge kinnitatud kandepulgaga maha. Vanasti oli peen tsellot ka selliselt mängida nagu on kujutatud kõrvaloleval pildil. Tsello Kontrabass Kontrabass Kontrabass on orkestri ja keelpillide perekonna kõige suurem pill. Kontrabassi nagu altigi kasutatakse enamasti ansamblipillina. Varaseim tänapäeva kontrabassiga sarnanev pill pärineb aastast 1566. Kuna kontrabass on keskmist kasvu mehe kõrgune, siis tuleb teda mängida püsti seistes. Pill toetub kere laiemale otsale kinnitatud kandepulgaga maha. Puhkpillid Puhkpillidel tekib heli õhu võnkumisest pillitorus, heli kõrgus muutub vastavalt sellele, kuidas muudetakse võnkuva õhusamba pikkust sõrmede abil akude, klapide, ventiilide jm kaudu. Algselt
Nagu tabelist ja fotodeltki näha, eelistati meie džässi algaastail 6–7-pillilist koosseisu, kus kindlasti oli viiul, klaver, trummid ja 2–3 puhkpilli (trompet ja 2 saksofoni), tavaliselt ka bandžo. Enamikus orkestrites ei olnud veel kontrabassi, mõnel juhul kasutati bassipillina susafoni (Merry Party, Bi-Ba-Bo, Bonzo Band). Kontrabassi ei olnud ka The Murphy Band’i algkoosseisus (vt foto 4), 1928. aastal tehtud fotol (foto 5) aga juba on. Kontrabassiga koosseisud sarnanevad tüüpiliste inglise tolle aja tantsuorkestritega, mida mitmed meie esi- mestest džässbändidest (The Murphy Band, Vivo Band, Red Hot Ramblers) oma eeskujudena on maininud. Alates 1930. aastatest on märgatav tendents orkestrite puhkpillirühma suurenemisele: nagu tabelist nähtub, on üha sagedamini koosseisus teine trompet, tromboon ja/või baritonsaksofon, kõikidel fotodel on saksofonimängija(te) kõrval näha ka klarnet. Seega on 1930. aastate koos-
annaabi.ee 
