................................................................................................................................................................... Ookeani keskahelik Järgmiseks kliki Mid-Oceanic Ridge nimetusel. Küsimus 5: Mis tüüpi laamade äärealaga siin tegu on? ..................................................................................................................................................................... Küsimus 6: Milliseid kontinentaalsest riftist erinevaid silmapaistvaid omadusi märkad siin? ..................................................................................................................................................................... Vähenda suurendust! Küsimus 7: Kas Atlandi ookeani keskahelikus on toimunud viimase nädala jooksul maavärinaid? Kui on, siis millal? .....................................................................................................................................
all, siis tekitab see maakoorelaama võlvkerke ja sulatab üles ka mandrilise maakoore kivimeid. Võlvkerke laes tekitavad venituspingeid ideaaljuhul kolmeharulise rebendi kontinentaalse rifti . rebendeid mööda tõusevad üles ka kuuma täpiga seotud magmad. Nii tekibki pangasmäestiku reljeefiga ja vulkaanidega kontinentaalne rift. Mandrilist laama suudab rebestada kas väga suur soojusenergiaga vahevöö ülessulamiskolle või mitme kolde kooslus. Alates kuumast täpist ja kontinentaalsest riftistumisest kuni ookeanilise rifti tekkeni toimubki mandriliste laamade lõhkumine ja ookeaninõgude moodustumine. Viimased teevad läbi laienemise ja ahenemise ning sulguvad lõpuks oma mandriliste äärte triivitulemusena. Erinevalt ookeanilisest litosfäärist ei vaju mandrilise koorega laamaosad (tänu oma kivimite väikesele tihedusele) vahevöösse. Vulkaanid (51-54) Vulkaan kujutab endast maakoorde tekkinud lõõri, lõhet või nende süsteemi, mida mööda
(perekondade koguarv ületas 500) ja Ordoviitsiumis (perekondi üle 1500). Mesosoikum ehk Keskaegkond oli eelviimane geoloogiline aegkond; algas 250 miljonit aastat tagasi ja lõppes 65,5 miljonit aastat tagasi; järgnes Paleosoikumile ja eelnes Kainosoikumile. Mesosoikum jaguneb kolmeks: Triiase, Juura ja Kriidi ajastuteks (skeem). Paleosoikumi ja Mesosoikumi vahetusel saavutas hiidkontinent Pangea oma lõpliku vormi, hõlmates enamuse kontinentaalsest mandri koorest. Mesosoikumis hakkasid Pangea lagunemise käigus kujunema tänapäeva mandrid ja ookeanid. Enne Juura ajastu lõppu asus Gondwana juba põhjapoolsetest kontinentidest eraldi. Mesosoikumi mereelustikus said selgrootuist valdavaks mitmesugused molluskid (iseloomulikud olid ammoniidid ja belemniidid), moodsamad korallid ja merisiilikud, selgroogseist pärisluukalad). Maismaal oli roomajate (sauruste) kõrgaeg, tervet aegkonda kutsutakse ka roomajate aegkonnaks
6 MAAVÄRINAD Eeldatav puhkeperiood kontinendil on umbes 200 aastat ja Assooridel umbes 20 aastat. Kui maavärina epitsenter asetseb Atlandi ookeanis on Lissaboni rannikualad ja Algarve peamiselt mõjutatud tsunaamide poolt. Ajaloolisi ülestähendusi sellistest katastroofidest on mitmeid, näiteks 1775. aasta 1. novembri maavärin. Kõige haavatavam ala Portugali kontinentaalsest osast on Tejo jõe org, tänu tema suurele demograafilisele tihedusele, suurele osale infrastruktuuridele ja hoonetele ning suur osakaal majanduslikule aktiivsusele mis on asutatud jõe kallastele. Viimane maavärin toimus Portugalis 2008. aasta 31. oktoobril. Maavärina tugevuseks oli 2.9 magnituudi. Maavärina epitsenter asus koordinaatidel 40.85N 7.35W. Varem on Portugalis toimunud veel mitmeid maavärinaid
· Terceira · Don João de Castro Bank · Sete Cidades · Unnamed · Agua de Pau · Furnas · Monaco Bank Pildil Pico vulkaan 6.2. Maavärinad Eeldatav puhkeperiood kontinendil on umbes 200 aastat ja Assooridel umbes 20 aastat. Kui maavärina epitsenter asetseb Atlandi ookeanis on Lissaboni rannikualad ja Algarve peamiselt mõjutatud tsunaamide poolt. Kõige haavatavam ala Portugali kontinentaalsest osast on Tejo jõe org, tänu tema suurele demograafilisele tihedusele, suurele osale infrastruktuuridele ja hoonetele ning suur osakaal majanduslikule aktiivsusele, mis on asutatud jõe kallastele. Portugalis on toimunud mitmeid maavärinaid. Näiteks 1755. aasta 1. septembril, kus hukkus 70 000 inimest või 1980. aasta 1. jaanuaril, kus hukkus 60 inimest. [5][11][12] 7. KESKKOND Keskkonna suurimad mured on pinnase erosioon, õhu saastumine põhjustatud
ideaaljuhul kolmeharulise rebendi kontinentaalse rifti, mille rebendorge laiendavad veel maapinna erosiooni- ja nõlvade langatusprotsessid. Rebendeid mööda tõusebki pangasmäestiku reljeefiga ja vulkaanidega kontinentaalne rift. Mandrilist laama suudab rebestada kas väga suure soojusenergiaga vahevöö ülessulamiskolle või mitme kolde kooslus seetõttu areneb kontinentaalne rift Maa pinnal mitmeharuliselt leviva geostruktuurina. Sel viisil alates kuumast täpist ja kontinentaalsest riftistumisest kuni ookeanilise rifti tekkeni toimubki mandriliste laamade lõhkumine ja uute ookeaninõgude moodustumine. Viimased teevad läbi laienemise ja ahenemise ning sulguvad lõpuks oma mandriliste äärte triivi tulemusena. Erinevalt ookeanilisest litosfäärist ei vaju mandrilise koorega laamaosad vahevöösse. Seetõttu on Maa geoloogilise arengu käigus mandrilise koore mass kogu aeg kasvanud ja planeedi pikk geoloogiline ajalugu on
Mesosoikum jaguneb kolmeks: Triiase, Juura ja Kriidi ajastuteks. Mesosoikumi oli kaks suurt organismide väljasuremist: · esimene Triiase lõpus · kõige enam vaidlusi tekitanud väljasuremine Kriidi lõpus, kui kadusid kõik hiidroomajad ja oluline osa mereselgrootutest (ammoniidid, belemniidid) · Triias Paleosoikumi ja Mesosoikumi vahetusel saavutas hiidkontinent Pangea oma lõpliku vormi, hõlmates enamuse kontinentaalsest mandri koorest. Pangea oli nii hiiglaslik, et ulatus ühelt pooluselt teisele. Esimeseks märgiks selle hiidkontinendi lagunemisel oli ookeani tekkimine Gondwana ja India laama vahele. Triiase kliima oli kuiv ja kuum, eriti ajastu esimesel poolel. Triiase taimkattes valdasid paljasseemnetaimed: okas- ja hõlmikpuud ning palmlehikud; rohkesti kasvas seemnesõnajalgu. Mereselgrootutest saavutasid laia leviku kuudikkorallid, ammoniidid ja karbid, selgroogseist
plaatinamaardlaid (I. Arold, 1987) 3.Keskaegkond ehk mesosoikum Mesosoikum ehk Keskaegkond oli eelviimane geoloogiline aegkond; algas 250 miljonit aastat tagasi ja lõppes 65,5 miljonit aastat tagasi; järgnes Paleosoikumile ja eelnes Kainosoikumile. Mesosoikum jaguneb kolmeks: Triiase, Juura ja Kriidi ajastuteks (joonis 12). Joonis 12. Mesosoikumi geokronoloogiline tabel Paleosoikumi ja Mesosoikumi vahetusel saavutas hiidkontinent Pangea oma lõpliku vormi, hõlmates enamuse kontinentaalsest mandri koorest. Mesosoikumis hakkasid Pangea lagunemise käigus kujunema tänapäeva mandrid ja ookeanid. Enne Juura ajastu lõppu asus Gondwana juba põhjapoolsetest kontinentidest eraldi. Mesosoikumi mereelustikus said selgrootuist valdavaks mitmesugused molluskid (iseloomulikud olid ammoniidid ja belemniidid), moodsamad korallid ja merisiilikud, selgroogseist pärisluukalad). Maismaal oli roomajate (sauruste) kõrgaeg, tervet aegkonda kutsutakse ka roomajate aegkonnaks
Ookeaniline koor tekib ookeani keskahelikes ja vajub läbi astenosfääri ning sukeldub vahevöösse subduktsioonivööndites. Tekib, areneb ja hävib ookeanide avanemise ning ookeanide sulgumise tsükli e. Wilsoni tsükli kestel. Vanim ookeaniline koor tänapäeval on <200 milj aasta. Kõrge räni ja magneesiumi sisalduse tõttu kasutatakse ookeanilise koore puhul ka terminit sima. Ei allu kergelt plastilistele deformatsiooonidele (erinevalt kontinentaalsest). kontinentaalne maakoor - kontinentide alune maakoore tüüp, keskmine paksus ~40 km. (kõigub 25-90 km piires). Lisaks settekivimite kompleksile ning basalt-gabroidsele kihile jääb kontinentaalse koores nende vahele veel nn. graniitne. Selge basaltse ning graniitse osa eraldumine viitab selle koore tüübi diferentsatsioonile Maa varajases arengus mil ta oli palju kuumem. (enamus kontinentaalses koore elemente on Arhaikumi vanusega 3.8-2.5 miljardit aastat)
2) basaltsete daikide kiht (inglise k. sheet dikes), mis jõudmata ookeani pinnale on surutud rifti alla tekkinud vertikaallõhedesse. 3) massiivne gabro (basaldi süvakivimiline analoog) kiht magmakambri põhjas. Vanim ookeaniline koor tänapäeval on <200 milj aasta. Kõrge räni ja magneesiumi sisalduse tõttu kasutatakse ookeanilise koore puhul ka terminit sima. Ei allu kergelt plastilistele deformatsiooonidele (erinevalt kontinentaalsest). Kontinentaalne maakoor - kontinentide alune maakoore tüüp, keskmine paksus ~40 km (kõigub 25-90 km piires). Lisaks settekivimite kompleksile ning basalt-gabroidsele kihile jääb kontinentaalse koores nende vahele veel nn. graniitne ja keskmistest kivimitest koosnev kiht. Kuna ta sisaldab palju rohkem kvartsi (SiO2), mis allub plastilistele deformatsioonidele suhtelistelt madalatel temperatuuridel, käitub ta
annaabi.ee 
