et see koht on nii kirk,muuseum ja kontserdisaal kõik ühes. Silma jäid ka kiriku erinevad värvid. Minu arvates oleks kirik ühevärvilisena palju ilusam. Sees olles jäi esimese asjana silma suured ja sünged maalid. Kõik tundusid olevat kurvade ja mornide näoilmetega. Kõik on seoutud muidugi ka usu, surma, tappmise ja sõiaga. Rõõmu ja õnne tundus väga vähe olevat. Paljudel maalidel on just kujutatud hukkamist. Inimeste keha on kujutatud normaalsena, mitte liiga kondise ega ka mitte liiga paksuna. Vanaaegsete rõivaste ja olekuga. Maalide juures jäi ka silma nende ehitus. Näiteks, üks pilt koosneb kolmest osast, eespool need kolm osa on ühtede joonistustega aga teiselpool ka veel omakorda kaks osa maalitud. Mõned maalid koosesnesid niimoodi väga mitmest erinevast teisest maalist. Kõige erilisemaks maaliks pidasin mina just ''Surmatantsu''. Juba selle maalisuurus on eriline ning need luukerd ja inimesed seal kõrval
Marta lill avaski oma kroonlehed ja püsis veel mitu päeva kaunina. Naabritüdrukud punusid igal suvel üheksast erinevast lillesordist kaks pärga ja viskasid need jõkke. Nad uskusid, et kui laine pärjad kokku viib, siis saab tüdruk mehele. Aga üks vene naine õpetas Martat, et jaanilaupäeva õhtul tuleb minna rukkipõllule ja võtta selja tagant rukkipeasid. Kui juhtub et võtad paarisarvu, siis saad mehele. Kui aga juhtub olema paaritu arv, siis seda ei juhtu. Marta tõmbas kondise käega üle kortsus lauba. Hallid juuksesalgud kukkusid näole. Ta sättis pearätikut ja muheles endamisi. Nooruses korjas ta tüdrukutega jaanikastet ja pesi sellega nägu, et kauem noorem ja siledam püsida, et vistrike ja näopaiseid ei tuleks. Nüüd aja möödudes, ei aitaks enam palakaga korjatud jaanikastegi. Taimedelgi on jaaniööl tugev ravi- ja nõiajõud. Vanasti varuti lausa terve kuhi jaaniheina talveks varuks, et lehmad saaksid pärastpoegimist kosuda
üldistatud kujud vahetusid aegamisi välja hellenismi naturalistlike figuuride ja portreedega, milles rõhutati kujutatava individuaalsust. Hellenistlikus skulptuuris hakati rohkem Kuid sisse tungisid ka niisugused kujud tähelepanu pöörama inimlikele kirgedele, nagu kurnatud näo ja kondise kehaga vana kannatustele ja piinadele. Nüüd sai kalur, viltkübar peas, korv ja kepp käes, domineerivaks rahutu ja visklev inimtüüp. kelles võib ära tunda inimese rahva hulgast. Varem oli see rahulik ja optimistlik. Samast ajastust pärineb ka reljeef talupoja Hellenismi ajastu kunstnike skulptuurid ja ja härja kujutisega, mis annab pildi skulptuurkompositsioonid, kujutasid tolleaegsest maaelust. Nii et võib öelda, et
Senised klassikalise ajajärgu jumalate, kangelaste ning "vaprate ja imeilusate" idealiseeritud kodanike üldistatud kujud vahetusid aegamisi välja hellenismi naturalistlike figuuride ja portreedega, milles rõhutati kujutatava individuaalsust. Hellenismi ajastu kunstnike skulptuurid ja skulptuurkompositsioonid, kujutasid ennekõike füüsilisi ja hingelisi kannatusi, võitlust, võitu ja surma. Kuid sisse tungisid ka niisugused kujud nagu kurnatud näo ja kondise kehaga vana kalur, viltkübar peas, korv ja kepp käes, kelles võib ära tunda inimese rahva hulgast. Samast ajastust pärineb ka reljeef talupoja ja härja kujutisega, mis annab pildi tolleaegsest maaelust. Nii et võib öelda, et lisaks kannatustele, võitlusele jms, oli hellenistlike kunstnike töödes ning mängisid suurt rolli ka olustikulised üksikasjad ja maastikud, mille taustal põhiteemat kujutati.
oma mõõtude poolest. Hellenismi ajal eelistati kas hiiglaslikke või siis hoopis väga väikesi kujutisi. Psüühika kujutamine ja eriti tunnete väljendus on hellenistlikus kunstis olulisem kui klassikalisel ajastul ( Kangilaski 2003: lk 69, 70). Hellenismi ajastu kunstnike skulptuurid ja skulptuurkompositsioonid, kujutasid ennekõike füüsilisi ja hingelisi kannatusi, võitlust, võitu ja surma. Kuid sisse tungisid ka niisugused kujud nagu kurnatud näo ja kondise kehaga vana kalur, viltkübar peas, korv ja kepp käes, kelles võib ära tunda inimese rahva hulgast. Samast ajastust pärineb ka reljeef talupoja ja härja kujutisega, mis annab pildi tolleaegsest maaelust. Nii et võib öelda, et lisaks kannatustele, võitlusele jms, oli hellenistlike kunstnike töödes ning mängisid suurt rolli ka olustikulised üksikasjad ja maastikud, mille taustal põhiteemat kujutati. 1.3 MAALIKUNST
naise isa saatuse kohta teadlik oli, see teadmine suri aga koos Ernstiga. Hermann Böttcher puhkusel viibiv sõdur, kes otsib taga oma kadunud naist. Ta nõustub Graeberit aitama, küsides möödaminnes küladest, kus ka käib, ka tema pere kohta. Teose lõpus leiab Böttcher oma naise, ent see, keda ta enda ees näeb, ei vasta tema ootustele. Tema naine oli olnud tüse ja matsakas, just selline nagu Böttcherile meeldib, ent nüüd leidis ta eest kondise varju. Böttcher jääb segadusse. Proua Lieser- Elisabethi korterikaaslane, südamest fasist ning valmis iga kell kedagi ära andma. Just teda süüdistab Elisabeth oma isa sattumises vangilaagrisse. Professor Pohlmann Ernsti kunagine usuõpetaja. Temalt püüab noormees saada vastust küsimusele, kas ta on kurjategija ning kuidas saada lunastust. Pohlmannist kujuneb teose jooksul Graeberile tugiisik. Teose lõpus võtab gestaapo professori kinni.
Ta mõistus lamas põrmus peaaegu täielikult purusta-tuna. Säilinud oli tal ainult kaks selget kujutelma: Esmeralda ja võllasammas. Kõik muu oli tume. Need kaks kõrvuolevat kujutelma sulasid üheks kohutavaks pildiks. Mida enam ta neid oma järelejäänud tähelepanu ja mõttega vaatas, seda enam kasvasid nad mingis fantastilises progressioonis: üks oma veetluses, hurmä-vuses, ilus, valgusesäras, teine oma õuduses. Lõpuks paistis Esmeralda talle tähena, võllas aga päratu suure kondise käena. Imelik siiski, et kõigi nende piinade kestel ei tulnud talle kordagi mõtet surmast. Niisugune oli kord selle õnnetu loomus. Ta hoidis elust visalt kinni, võib-olla sellepärast, et ta teisel pool hauda nägi ilmselt põrgut. 346 Vahepeal hakkas juba hämarduma. Elunatuke, mis tal veel hinges oli, sundis teda ebamääraselt mõtlema tagasiminekule. Ta arvas enese Pariisist kaugel olevat, aga teravamalt vaadates nägi ta, et oli ainult ülikoolilinna müüri ümber ringi käinud