See võib paista tühisena, kuid ka siin tõestab Chagall end olevat iroonilise pettuse meister, eitades tavasid ja nõustudes vaid enda sisemise klouniliku maailmaga. ,,Mina ja küla" (,,I and the Village") on dateeritud aastasse 1911, kuid maaliti ,,La Rouche's", see on Chagall'i lõplik programmiline maal Pariisi aastatest. Pildi radiaalne ja tsentrifugaalne struktuur on siin saanud peamiseks kompositsiooniliseks põhimõtteks. Chagall alustab Delaunay' sektsiooniliste, tükeldatud piltide kasutamisest analoogiaga ringist ja päikesest kui figuratiivsest elemendist, milles on muidu abstraktne konfiguratsioon värvist ja läheb edasi saavutama pildilist ühtsust läbi motiivi ikestatuse, mis on võetud antud reaalsuse erinevatest maailmadest. Töö neljas sektsioonis domineerivad arhetüübilised looma ja inimese figuurid ning loodus (oksa näol) ja tsivilisatsioon (küla)
stiilist. Sealt on pärit ka kirstupaneeli maalimine, kas kangale või nahale. Itaalias, kus kirstude maalimine oli üldlevinud, hakati XIV saj kasutama antiikse sarkofaagi tüüpi kirstu cassone`t, sellest saab hiljem ka mujal Euroopas renessansiajastu vorm. Erinevalt romaani küljeli keeratud kirstu vormist oli gootika kapp, kas kahe või neljaukseline, kõrge massiivne, meenutades kaht või mitut üksteise peale tõstetud kirstu. Kompositsiooniliseks uuenduseks oli kapi allosas olev soklit meenutav paneel, kapi keskosas( neljatahulise puhul) n.-ö vahevöö ning ülaosas profileeritud karniis. Kapi uksi ja äsja mainitud elemente oli maalitud kui ka nikerdatud kujul. Kapil nii nagu ka kirstul, olid külgedel käepidemed, mis hõlbustasid selle transporti. Puhvetikapp(credenza- usaldus, kapile pandi toidud , kus teener pidi enne serveerimist toitu maitsma, et vältida toidu mürgitamist), kasutati
kaasa võitlustahte: ,,Õigus peab võitma. Kõik need, kes teevad ülekohut, peavad saama karistuse." Romaani ,,Võitluse teel" (1933) algul kohtame Irmat talvistel hädaabi mullatöödel. Järgnevad Irma uued töötsingud ja uued töökohad. See annab avaraid võimalusi maalida hädaabitööiste tüüpiderikast peret ning anda kunstipäraseid pilte majanduskriisi-aegsest kodanlikust Eestist. Paljusid episoodisi, värvikalt kujutatud tegelasi ja sündmusi seob ühtseks kompositsiooniliseks tervikuks Irma elusaatuse vajaduse tunnetamise teele. Niisis lõpeb teos optimistlikult: ,,Kuid Irma sammub võitluse teel. -Meie loodame ja usume, et kord ta võidab." 11 Otsingud 1930-ndate aastate teisel poolel 1934. a. riigipöördega kehtestatud ,,vaikiv olek" tegi võimatuks edasimineku romaanis ,,Võitluse teel" saavutatud ideeliselt tasemelt. Need tingimused ning isiklikud
väiksemad seltskondlikud ruumid, puhvet ja väike kaminasaal. Aiaküljele jäi avar veranda, mis koos seda jätkava terrassiga moodustas sujuva ülemineku aeda. Teisele korrusele oli paigutatud privaatsemad ruumid, raamatukogu koos lugemisnurgaga ja oldermanni ruum. Ülal torniosas paiknes väike galeriilaadne ruum, mille akendest avanes maaliline vaade Toomemäele. Hoone välisilmes annab tooni mahtude ekspressiivne dünaamika. Kompositsiooniliseks dominandiks on püramiidja kiivriga massiivne neljatahuline nurgatorn, mis kasvab välja alummise hooneosa tahukalisest põhimahust, andes selleletugeva vertikaalse aktsendi. Hoone põhiline osa on kaetud kõrge plaanikontuure järgiva kelpkatusega. Värvi lisab hoonele mitmekesine materjalikäsitlus: krohvitud seinapindade ja puitosade hele-tumedad kontrastid koos maakivist sokliosa ja punase kivikatusega.
Renessanssiaja maalikunstnikud leidsid lahenduse, kuidas kahemõõtmelisel pinnal kolmemõõtmelist ruumi kujutada - nad võtsid kasutusele tsentraalperspektiivi. Töötati välja perspektiiviõpetus ning mõnikord valiti maalimiseks just selliseid motiive, kus oli võimalik demonstreerida perspektiiviseaduste kasutamise oskust. Tekkis teatud määral liialdatud detailidesse keskendumine ja innustumine perspektiiviefektidesse, nii, et pildi üldine kompositsiooniliseks tervikuks sidumine jäi unarusse. Lahendused on sageli kunstlikud ja ebaloomulikud, mistõttu nimetatakse vararenessanssi maalikunsti vahel ka primitiivseks, mis aga ei vähenda piltide erilist võlu, värskust ja spontaansust. Juhtiva kunstiliigina oli maalikunstil palju viljelejaid, kuulsaim vararenessanssi esindaja oli Sandro Botticelli. Esimesena võttis ta oma teostes ette ka tegelasi antiikmütoloogiast, nt. Veenuse sünd ja Kevad
pillimängija või laulja ning tema esinemine. Muusikaline tekst (teos) oli ta ettekandele vahendiks. Oma võrratute oskuste näitamisel oli olulisel kohal improvisatsioon. Kontsertidel olid väga oodatud interpreedi improvisatsioonid, sageli improviseeris ta publiku antud teemadel. Seetõttu olid 19. sajandi virtuooside eelistatud vormid fantaasia, variatsioonid ja rondo, sest need olid ka fikseeritult lähedased improvisatsioonile. Nende kompositsiooniliseks aluseks oli mingi lihtne vormiskeem: oluline oli mitte autori kompositsioonimeisterlikkuse, vaid virtuoossuse näitamine. Variatsioonides ja rondos oli oma kindel vormiskeem, mis aitas virtuoossust ,,koos hoida". Fantaasias olid selleks teatud retoorilised (,,ilukõnelised") vormelid, mis pärinesid 18. sajandi ,,Tormi ja tungi" ajast (Carl Philipp Emanuel Bach jt mõju). Väga palju kirjutati variatsioone populaarsete ooperimeloodiate teemadel. Levinud olid
ANTIIK-KREEKA LINNAPLANEERIMINE Esimesena mainis linna HOMEROS, ta nimetas nõnda asula kindlustatud siseosa (eristamaks seda sõjaväelaagrist). Linna vorm huvitas kreeka õpetlasi (eriti 5. ja 4. saj e.Kr) ainuüksi asendi, kliima ja plaanistuse seisukohalt, nende peamine tähelepanuobjekt oli polise struktuur. Kreeka linnades olid kolm tähtsamat ehitist turg (ka agoraa), gümnaasium ja teater. Antiikse Kreeka pealinnaks oli Ateena, iidse Ateena ja kogu Kreeka sümbolistlikuks keskuseks ja kompositsiooniliseks dominandiks peetakse akropoli, mis on sõna-sõnalt tõlkides "kõrge linn" (Vt Antiigileksikon I, lk 26). Jumalate asupaigana väljendab see kõrge platoo meresõitjate, kaupmeeste ja sõdalaste vaimset majakat. Akropoli hoonete avarates portikustes ja sammaskäikudes viibisid vabad ateenlased arvatavasti meelsamini kui oma kodudes, mis olid üsna algelised, kui hakata neid võrdlema vanade idamaade omadega. Argipäevane elutegevus keerles aga agoraa (Vt Antiigileksikon I, lk 17), s
annaabi.ee 
