kui organisatsioonides. Rolliteooria sai alguse 1930ndatel, kui sotsioloogid ja antropoloogid uurisid rolle kui võtit sotsiaalse käitumise algupära seletamiseks. Sellest alates on rolliteooria kujunenud tunnustatud teaduslikuks distsipliiniks. Baseerudes rolliteooria sotsiaalsetele juurtele, koostas Graen ,,rollisüsteemide mudeli", milles konkreetses rollis käitumine on organisatsiooni, sotsiaalsete ja isiklike nõuete resultaat. Katz and Kahn kohaldasid sarnaseid ideid oma organisatsiooni rolliteooriale, mis rõhutab organisatsioonilisi tegureid, isikutevahelisi tegureid ja indiviidi omadusi. (Tamberg, 2005) Rolliteooria kasutamie mõiste tuleb ise tegelikult võimu ja mõju sünonüümist. Lisaks on rolliteooriat peetud ka teoreetiliseks lähenemiseks, mis on tulnud stabiilse süteemi järgi külma sõja ajal. (Wehner & Thies, 2014) Rolliteooria käsitleb kõige olulisemaid tunnuseid ühiskonnaelus iseloomustavaid
piiritletud nii asjade kui ka inimeste kohta, kus mõlemad pooled panid välja teatud summa ning kinnitasid seda vandega. Menetlus lõppes kohtuniku määramisega, kelleks sai pooltele õigusttundev kaaskodanik kohtunikuks või vahekohtunikuks, kes tegi peale asja arutamist otsuse. Sissemakstud summa sai eduka protsessi korral võitja tagasi, kuid kaotaja jäi kaotsjonist ilma, kuid siinkohal tuleb tõdeda, et alati eelistati sõbralikku kokkulepet. III tahvel sätted kohaldasid otsuste täideviimist. Seal oli kirjas, et ülestunnistatud võla korral ja kohtupoolse otsuse täideviimiseks on seadusega antud 30 päeva, vastasel juhul tuleb võlgnikul ilmuda kohtusse. Kui ta ei täida oma kohustust võib võlausaldaja ta kaasa võtta juhul, kui keegi teine ei kanna vastutust ega täida kohustust võlgniku eest võlausaldaja ees. Sätetest võib leida ka võlgniku teatavat
oleks toimunud kohtulik uurimine. CCC andis kohtule nendes asjades võimaluse uurida juhtumit omaette tuginedes ainult faktidele ning olles vaba osapoolte mõjutustest. Sarnaselt Euroopale, mõjutas CCC ka Eesti kriminaalõigust. Esmased näited, kus CCC leidis otsest kasutamist kriminaalkuritegude üle kohut mõistmisel on leitavad Tallinna ja Põhja- Eesti piirkonnas. CCC kohaldamise kõrgaeg oli nn Rootsi ajal aastatel 1561 kuni 1710. Rootslased kohaldasid CCC-t et vähendada kehtinud õiguslikku partikularismi ja standardiseerida kohtupraktikat. Kuigi rootslased proovisid igati vähendada Saksamaa mõju oma valdustes, säilis CCC siiski Eestis tugev saksa õigussüsteemi mõju ja kohaldatav Rootsi seadus ei suutnud seda oluliselt nõrgendada. Rootslased muutsid omalt poolt kehtivat seadust, lisades seadustikku oma norme ebamoraalsete kuritegude seadus (18.mai, 1653a.) ja abielurikkumise ja verepilastuse seadus (30.mai, 1698a
a. sisse mõiste inkvisatsioon, st. tekkisid kirikute kohtud, mis omal algatusel tegelesid rikkumiste väljaselgitamisega. Ametisse määrati eriline isik ) süüdistaja (promotor), kes hoolitses kaebuse eest, st otsis rikkujaid. Süüdistuse esitamiseks piisas kuuldusest toimepandud kuriteo kohta. Peale süüdistuse esitamist kuulutas kohus välja juurdluse. Aluseks võeti ratsionaalne teadmine st. tõendite arutamisel olid olulised tunnistajate ütlused, kusjuures kohtud kohaldasid karistusena nn. interdikti, mis oli suunatud kirikukogude vastu (isiku rikkumistes süüdistati kirikukogudust). Otsuse alusel võidi karistuseks näiteks keelata ära jutluse pidamine, matusetalitluse läbiviimine. Interdikt võis olla suunatud ka isikute vastu ja karistuseks võidi ära võtta õigus kanda relva, see oli üheks rangemaks karistuseks, kuna kõik teised olid relvastatud. Inkvisitsioonimenetlus laienes ja seda rakendama igat liiki
hoolsuskohustust ; 2) vihmarenni allakukkumine tulenes erakordsest lumesajust, mis oli vääramatu jõud; 3) auto oli pargitud majale oluliselt lähemale, kui tuleohutuse üldnõuded lubavad ning seetõttu tuleb kahjuhüvitist vähendada. Kas VÕS § 1059 alusel vastutusest vabanemiseks ehitisest tuleneva kahju puhul peab ehitusaluse maa omanik tõendama, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus? Kohtud kohaldasid vaidluse lahendamisel õigesti VÕS § 1059 ja § 139 lõiget 1. VÕS § 1059 sätestab, et ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel ehitis on püstitatud, vastutab ehitise kokkuvarisemise tõttu selle osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Kostjad on Xxxxxxx tn x elamu nelja eri korteri
40/67 hoonestaja hoonestusõigusest ilma. Seega seadusemuudatus puudutab kinnisasja omaniku (hageja) nõudeõigust, andes talle võimaluse nõuda hoonestusõiguse enda nimele kandmist selle lõpetamise asemel. Seadusemuudatusega ei välistatud ega piiratud hoonestaja õigusi, kes kaotaks hoonestusõiguse nii enne 1. juulit 2003. a kehtinud kui ka pärast seda kehtiva seaduse kohaselt. Seega kohaldasid kohtud põhjendatult kehtiva AÕS § 2441 lgt 1, mis asendas alates 1. juulist 2003. a kehtivuse kaotanud AÕS § 243. Samuti nõustub kolleegium kohtute arusaamaga, et hoonestusõiguse lõpetamise aluseks oli ja selle kinnisasja omanikule kandmise aluseks on ka see, kui kokkulepitud tähtaja jooksul ei püstitata kokkulepitud ehitise osa. Sellist järeldust kinnitab ka hoonestusõiguse seadmise lepingu sõlmimise ajal 22. veebruaril 2001
15. Kolleegiumi hinnangul on kullavalandid käesolevas asjas käsitatavad kuriteo ettevalmistamiseks kasutatud esemetena, sest 1 nendega tehtud tehingud olid aluseks maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele. KarS § 389 puhul ei näe aga seadus ette võimalust konfiskeerida sellise kuriteo toimepanemise ettevalmistamiseks kasutatud eset. Seega kohaldasid maa- ja ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust, arestides kullavalandid konfiskeerimise tagamiseks. Sellest lähtudes jätab kolleegium käsitlemata muud määruskaebuses esitatud väited vara arestimise põhjendamatuse kohta. 3-1-1-4-16 (kriminaaltulu mõiste) 1 32. KarS § 83 alusel on võimalik konfiskeerida üksnes süüteoga saadud vara. Riigikohus on märkinud, et süüteoga saadud
annaabi.ee 
