Värvel kinnitatud kahe siidist nööbi abil. Õlalapi keskel pikisuunas ja varrukapäradel punase puuvillase lõngaga eelpistes tikutud geomeetriline kiri. Krae kahekordsest riidest, 11,5 cm laiune, kummagi otsa allääres nööpauk. Nööpaukudest käib läbi 20 cm pikkune valgest linasest lõngast keerutatud nöörike, punasest ja valgest lõngast tuttidega otstest. Pinnalõhandiku servas 1 cm laiune pilu. Seelik pikisuunaline koeripstehnikas, lämeks valge linane, koeks pruunikaspunane, valge, hele- ja tumesinine, lilla, helepunane ja roheline villane lõng. Seeliku laius 230 cm. Allääre pahupoolele õmmelda 5 cm laiune linane toot, alumine serva külge kinnitada punasest lõngast keerutatud nöör. Seelik on volditud ja töödeldud värvliga. Värvel kinnitada tugeva haagiga. Ülaäärel on 3 cm sügavused voldid. Kinnis vasakul. Triibustik: a) 1,2 cm pruunikaspunast (põhivärv) b) 0,05 cm valget
Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, kampsun või must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, väike tanu, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad, hiljem kingad. Viljandi neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja tanuta. Pähe pani ta pidulikul puhul peapaela või pärja. Seelik (kört, körtsik, alune, alus, seelik) kooti Viljandi kihelkonnas koeripstehnikas pikitriibuline, vanem laiema, uuem kitsama triibustikuga. Domineerivaks värviks olid punane ja sinine, harvem roheline. Särk (ame, hame) õmmeldi Viljandi kihelkonnas valgest linasest riidest labase pihaosaga ja põikiriidest takuse alaosa ehk jätkuga (jakk, jak). Põll. Abielunaised kandsid Viljandi kihelkonnas valgest peenest labasest linasest riidest hoolikalt kaunistatud põlle, mis ulatus seeliku allääreni või oli seelikust veidi lühem.
Kihnu mees Kuni 1880. aastateni kandsid mehed Kihnus valgest linasest või takusest riidest särki ja poolpikki valgeid või pikki halle pükse, mida kutsuti uusadeks. Ülerõivad olid valged või helehallid. Hiljem on kasutusele tulnud ka varrastel kootud ülepea tõmmatavad kampsunid, mida kutsutakse troiks. Särk, nii nagu naistelgi on õmmeldud labasest linasest riidest. Särk kinnitati rinnalt viltssõlega ning varrukavärvlid sõltustega. Püksid on õmmeldud takusest koeripstehnikas riidest ning on värvli juures kurrutatud. Kinnis asub keskelt veidi paremal. Paremal küljel asetseb püsttasku. Pükste säärte otste palistusel on sinisest villasest lõngast sämppistes kaunistus. Kuub on õmmeldud tasapindsest villasest riidest. Tikkimisel on kasutatud valget linast niiti ja püstkrae on seljatükiga koos lõigatud. Esikülgedel on alates keskkohast kolmnurkne kiil, mis moodustab vabalt langeva püstvoldi. Allääre ja varruka suu palistuse ääres on laisalõng, mis
õmmeldud ristpistereaga. Varruka värvel 5 Õlalapp Tikand Tikand Seelikud Seelikuriiet kootakse linase lõime ja villase koega koeripstehnikas. Seelikud on õmmeldud põikiriidest. Kanga laius annab seeliku pikkuse. ERMis leiduvate Ambla seelikute pikkus on 80-92 cm, laius on 250-320 cm. Õmblus on seelikutel ees keskkohast veidi paremal (vt. voltimisskeem). Ülal on õmblus umbes 20 cm pikkuses jäetud lahti kinniselõhikuks. Seeliku kinnis jääb ette veidi paremale küljele põlle alla. Eest jätta seelik umbes 15-20 cm ulatuses voltimata siledaks, siis murda mõlemale poolele 2,5 cm
varrukad. Mida laiemad varrukad, seda tihedamad olid kurrud värvlite ja õla juures. Naistesärgi rinnalõhik tehti abielunaistel pikem kui neidudel, sest naistel oli pika rinnalõike kaudu parem last toita. Särgi peale, seeliku alla küljelõhiku kohale, sätiti lahttasku, mis õmmeldi erisugustest riidelapikestest. Tarvastu kihelkonnas kanti talvel triibulist villast seelikut ja suvel valget linast pallapoolt. Triibuseelikud valmistati ühelaidsest poolvillasest koeripstehnikas kootud riidest, mille lõim oli linane ja kude villane. Seelik tehti hästi pikk ja lai. Seeliku laiuse kohta valitses arvamus, et mida enam volte, mida laiem ja raskem on seelik, seda toredam. Pikitriibuline seelik kooti valdavalt punase põhjaga ja triibustik ei muutunud oluliselt kogu 19. sajandi jooksul. 19. sajandi teisel poolel asendati mahedate toonidega taimevärvid järk-järgult aniliin- ja asovärvidega, mis tingis seelikutriibustike muutumise märksa intensiivsemaks
Värvel kinnitatud kahe siidist nööbi abil. Õlalapi keskel pikisuunas ja varrukapäradel punase puuvillase lõngaga eelpistes tikutud geomeetriline kiri. Krae kahekordsest riidest, 11,5 cm laiune, kummagi otsa allääres nööpauk. Nööpaukudest käib läbi 20 cm pikkune valgest linasest lõngast keerutatud nöörike, punasest ja valgest lõngast tuttidega otstest. Pinnalõhandiku servas 1 cm laiune pilu. Seelik pikisuunaline koeripstehnikas, lõimeks valge linane, koeks pruunikaspunane, valge, hele- ja tumesinine, lilla, helepunane ja roheline villane lõng. Seeliku laius 230 cm. Allääre pahupoolele õmmelda 5 cm laiune linane toot, alumine serva külge kinnitada punasest lõngast keerutatud nöör. Seelik on volditud ja töödeldud värvliga. Värvel kinnitada tugeva haagiga. Ülaäärel on 3 cm sügavused voldid. Kinnis vasakul. Triibustik: a) 1,2 cm pruunikaspunast (põhivärv) b) 0,05 cm valget
Alumised seelikud on enamasti kahevärvilised. Teadaolevalt kanti ikka mitut seelikut üksteise otsas, et tüsedam ( loe: ilusam) välja näha. Pealmine seelik oli volti pressitud (kuumade leibade vahel) ja voldiharjade vahe oli 2,5 3 cm (Kaarma, Voolmaa 1981). Värvidest domineerivad madarapunane (varasem) ja erksad punased toonid (hilisem), millele annavad kirevust violetsed, rohelised, kollased, roosad, sinised ja mustad triibud. Seelikud on villased ja enamasti kootud koeripstehnikas. seelik Seeliku laius sõltus kandja puusaümbermõõdust, kuid jäi enamasti 200 300 cm vahele. Seeliku pikkus sõltus olemasolevate kangastelgede laiusest. Tavaliselt oli see 7080 cm. Kui oli vaja pikemat seelikut, siis õmmeldi alla äärde värvilisi riide või kardpaelu. Lisaks on kaunistusena kasutatud veel valgeid kokkumurtud kangast sakke. Sakkide ülemine serv on kaetud sinise paelaga. Sarnane seelik on kasutusel olnud ka Audrus ja Tõstamaal (Manninen 1927: 266).
annaabi.ee 
