laev oled sa mastita, laev oled tüürita. Su masti murdis kauge minevik ja võõrad su tüüri on juhtind, kuis juhtus. Liiv väidab endas olevat tugevalt vastandlikke tundeid, mis mõlemad rõhuvad neid ridu kirja panema. Ülesehituselt on need nagu ütlus: ,,Naised- nendega koos ei saa elada, ilma nendeta ka ei saa." Luuletaja ei ole otseselt välja toonud, mis on pannud teda pettuma kodumaas, kuigi see on läbiv teema mitmes luules. Ma lillesideme võtaks Ma lillesideme võtaks sind köidaks sellega, sind köidaks sellega ühte, oh õnnetu Eestimaa! Ma taevasina võtaks, võtaks päikese särava,
Tänu temale said inimesed targemaks oma isamaa kohta ja inimesed hakkasid oma isamaad armastama, kuid kindlasti mitte rohkem, kui seda tegi Liiv. Ta oli üks märkimisväärne luuletaja Eestimaal. Liiv väidab endas olevat tugevalt vastandlikke tundeid, mis mõlemad rõhuvad neid ridu kirja panema. Ülesehituselt on need nagu ütlus: „Naised- nendega koos ei saa elada, ilma nendeta ka ei saa.” Luuletaja ei ole otseselt välja toonud, mis on pannud teda pettuma kodumaas, kuigi see on läbiv teema mitmes luules. „Sinuga ja Sinuta“ „Eile nägin ma Eestimaad“ „Hommik“ „Must lagi on meie toal!“ „ Kui tume veel kauaks ka sinu maa“ „Isamaale“ “Rukkivihud rehe all”
Surm sosistas:siia savvi! Viivika Ma pidin sndima septembris, kuid saksa sdur li jalaga ema ja ma ruttasin,et nha pikest. Mul polnud isegi nime, kui mind ahastades pandi rskesse hlli,kus on nii klm. Tuuled,jutustage, kuidas lhnab ristikhein ja naeratab pidudel akordjon. Jutustage,tuuled! Uno-Johannes Kink Leban tundmatuna hes vennashauas Tsehhimaal,ega saa kuidagi iialgi Haralasse isale emale teatada, et nad asjata ei tlitaks rahvusvahelist Punast Risti ega kuulutaks(Kodumaas), et ma olen sjas kaduma linud,vaid tuleks, tooks lilleie ja phiks pselt pisara knkal,kus mina,lennuve abiteenistuse poiss, koos kaaslastega magan igavest und. Augus Kikas (1900-1946) Pud krvetas suvivilja, sda krvetas mu talu, puskar krvetas mu enda. Hugo Pss klavolinik Hobused ja lkilki olid mu sbrad. Naistega ei saanud ma ldse lbi. Mu kaheksa hektarit olid surutud Knnume ja riigimetsa vahele. Vlgnesin Maxile vaid he krvakiilu- see ji noorplvest,klasimmanilt.
Just see oli tema missioon, mida ta kirjutades ja oma raamatuid levitades täitis. Ta teoseid on saadetud prlamendiliikmetele ja senaatoritele, Kanada, Inglismaa ja USA saatkondade raamatukogudele üle maailma. Isikliku raha ja energiaga on ta aastakümneid korraldanud oma loomingu tõlkimist eri keeltesse, teadvustamaks maailmale Eesti tragöödiat. Seda mitte kuulsusjanust ega auahnusest. Et ta kuulsusest ei hooli, näitab ju aurahast loobuminegi. Pettumus kodumaas, mida ta eest külastades tundis, õigupoolest nördimus riigi juhtisikute omakasu ja printsiibituse pärast, ei lase aatelisel Viirlaidil end "siduda nende poolt jagatud auga". Meie ajal ja meie riigis, mil kompromissivalmidust nimetatakse kohanemiseks ja ideaalide hülgamist reaalpoliitikaks, näib Viirlaidi-sugune muidugi anakronismina. Sõnad isamaa ja rahvus on esiotsa lihtsalt vanamoelised, eurotuhinas muutuvad nad varem või hiljem nagunii tarbetuks. Saati siis rahvuslikud ideaalid ja
/ sinuta hommik , kel pole koidukiirt, / sinuta öö, kel polegi piirt, / ... / Sinuta pisar olen, mida valu pole toond, / sinuta loom olen, mida keegi pole loond. / Isamaa! / Sinuga olen õnnetu ma, / õnnetum ilma sinuta!" Luuletaja väidab endas olevat tugevalt vastandlikke tundeid, mis mõlemad rõhuvad neid ridu kirja panema. Ülesehituselt on need nagu ütlus: ,,Naised- nendega koos ei saa elada, ilma nendeta ka ei saa." Luuletaja ei ole otseselt välja toonud, mis on pannud teda pettuma kodumaas, kuigi see on läbiv teema mitmes luules. Ärkamisajale tunnuslikke üleskutseid leiab Koidula ridades mitmeid: ,,Soovivad sind võrku püüda, / valevõrku, isamaa? / Teid ma tahan appi hüüda, Eesti pojad ühena! / ... / Valevõrgust liikmed lahti / kisume sul, Eestimaa! / Jälle saagu sulle mahti / omal hingel hingata!" Liivile kohati iseloomulik kriitika isamaalises luules nii kodumaa kui enda vastu, on väga suureks erinevuseks Koidula luulele
Lermontov tihti kritiseeris oma põlvkonda, selle käitusmismaneere ja tegevusetust. Nad olid liialt jäänud puhkama loorberitele, puudusid ideaalid, mõistsid hukka kõike mis vähegi erines. Selle tõestuseks luuletused: ,,Poeedi surm", ,,1,jaanuaril 1840", ,,Mõtisklus". Sümpatiseeris mägilasi ja nende vabadusvõitlust poeemis ,,Valerik". Kirjeldavad reaalselt Venemaa talupoegade elu ja kalli sünnimaa loodust, Puskin luuletuses ,,Küla" ja Lermontov ,,Kodumaas". Puskini poliitilised luuletused, mis tekitasid kõvasti pahameelt tsaaris olid ,,Pistoda", ,,Davõdovile" ja ,,Napoelon". Lermontov tekitas valitsejas ärevust oma poeemidega, mis ta kirjutas peale Puskini surma, ,,Poeedi surm" jne. Lermontov kirjutas sõjavastase poeemi ,,Valerik", Puskin kirjutas see eest palju talurahva ülestõusu teemal: ,,Dubrovksi", ,,Kapteni tütar". Puskinile meeldis kirjutada ajaloolisi ja psühholoogilisi poeeme, näiteks ,,Poltaava"
Visnapuu vaatleb päikest kui eluandjat. Leiab tuge elavast suhtest maa ja loodusega. Linna võõristas- Üks ränikivi. Visnapuule eriomane pidulikkus, kergus- Nii pidulik valgus. Armastuslüürika rohkem igatsuslaulud- Talvine teekond. 1938 "Põhjavalgus" öö, nostalgia, leinaline, vari, pärimuslikkus, etteaimdus. Püüdis esile manada muistse inimese maailmapilti- Vilbus, Võõras hingus, Vari Paguluses: 1946 "Esivanemate hauad" pagulus, igatsus. Nii kinni (Mõte kinni kodumaas, ka surma eel mõte kodumaal.), Me kestame üle aja 1947 "Periheel. Ingi raamat" (Maa kaugus päikesest- tema kaugus naisest, kes suri 1941) armastus on inimese elus suurima soojuse ja valguse läte, mälestus- ja leinaluule, üksindus. Astuge tasa 1948 "Mare Balticum" melanhoolne, nostalgia, leinamotiiv. Vahimees, ons ikka veel öö, Kõik muutub lauluks. Kutsub üles säilitama usku ja eneseusaldust et kunagi pöördub tagasi isamaale- Ja siiski.
Amet: leegionär Lugu: Vanemate ja kallima keelitamisest hoolimata läks ta sõtta. Õpetaja oli tal isamaaline ja mõjutas teda. Perekond: Ema ja isa, kes tahtsid, et ta talunik oleks. Surmapõhjus: Hukkus sõjas. 4.13. UnoJohannes Kink Sünnikoht: Harala Amet: lennuväe abiteenistusse poiss Lugu: Ta sattus sõja käigus kodumaast kaugele Tsehhimaale. Seal sai ta hukka ja ta keha maeti ühte suurde vennashauda. Vanemad otsisid tükk aega taga: tülitasid Punast Risti ja kuulutasid "Kodumaas", et nende poeg on kaduma läinud. Perekond: Hoolivad vanemad, kes poega pärast kadumist pikka aega leida üritasid. Surmapõhjus: hukkus sõjas 4.14. Viivika Sünnikoht: Harala Eluiga: peaaegu olematu 8 Olemus: uudishimulik: soovib teada elust seal, kus teda pole; Lugu: Saksa sõdur lõi jalaga Viivika ema, kui ta Viivikat ootas ja ta sündis enneaegselt. Tal polnud isegi nime, kui ta surnuna kirstu pandi. Ta sündis surnult. Perekond: ema
annaabi.ee 
