Kuigi nõustusin nii mõnegi väitega ning peaaegu pimesi usaldasin kõike öeldut, ei nõustu siiski ühe toodud väitega. ,,Kooli materiaalsed ressursid ei mõjuta akadeemilist taset üldse" (Tarmo Strenze, 2011) oli slaidil kirjas ning mina tundsin, et sellele saab vastu vaielda päris mitmel moel. Kooli materiaalsed ressursid mõjutavad otseselt seda, kui palju on võimalik koolis tegeleda erinevate huvialategevustega. Näiteks on minu kodukoolis, Paide Ühisgümnaasiumis, võimalus käia segakooris, rahvatantsutrennis, kunstiringis, näiteringis ning võimalus osaleda ka ajalehe töös. Need ei vaja erilist varustust ning kooririided tuleb igal lauljal ise välja osta. Samas võib tuua vastukaaluks Hugo Treffneri gümnaasiumi, kus huvialategevusvõimalused on mitmekesisemad Treffneri gümnaasiumis saab lisaks koorile, näiteringile, rahvatantsule, kunstiringile ja
Realismielementide olemasolu rahvusliku liikumise aja proosas ja näitekirjanduses Esindajad : Eduard Vilde ( ,, Külmale maale", ,, Mahtra sõda" , ,, Prohvet Maltsvet" ); Juhan Liiv (,, Nõia tütar", ,,Vari" , ,,Kümme lugu ,, , luule); August Kitzberg (,,Kauka jumal", ,, Libahunt"). Eduard Vilde sündis 4.03.1865 Simunas Pudivere mõisas kupja pojana.Lapsepõlv möödus Muuga mõisas,kus isa pidas aidamehe ametit.Algharidus metsaülema juures kodukoolis. 1875 algasid õpingud elementaarja hiljem saksa kreiskoolis.Ei lõpetanud.Eesti keeles kirjutamis pidi omalkäel õppima.Kunagi tegi ka ebaõnnestunud katse näitlejaks saada(see ei käi selle aastaarvu kohta!!).1882 kirjutas suvel Karjakülas oma esimese jutustuse ,, Kurjal teel" , järgmisel aastal valmis jutustus ,, Musta mantliga mees". See jutt meeldis ,, Virulase" toimetajale ning see kutsus Vilde toimetusse tööle. Vilde ajakirjaniku põli kestis vaheaegadega üle kahekümne aasta
loodustunne on need toonud meie tänapäeva lahutamatuks elusisuks. Elukäik ● Lydia Emilie Florentine Jannsen sündis 24. dets 1843 Vändra köstrimajas ● Isa – Johann Voldemar Jannsen ● Ema – Annette Juliana Emilie Jannsen ● 1850 – 1863 elas pere Pärnus ● 1863-1873 elas pereTartus ● Ta oli esimene Eesti naisajakirjanik Kooliaeg ● Esimese õpetuse sai Lydia kodukoolis isalt ● 1854 alustas õpinguid Pärnu Saksa kõrgemas tütarlastekoolis ● Kooli lõpetas 1861 väga heade tulemustega ● Tema saksakeelsed kirjandid pälvisid klassis tähelepanu ● Süvenesid kirjanduslikud huvid ● Sõprus klassiõe (hilisema kirjaniku) Lilli Suburgiga ● Sooritas Tartu ülikooli juures kodukooliõpetaja eksami (naishariduse kõrgeim aste) Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen. Lydia
aspektist. Seejärel saavad aineõpetajad koos klassijuhatajaga anda õpilase plaanidele oma hinnangu. Sellise kokkusaamise eesmärk on konkretiseerida õpilaste valikuid ja soove ning anda neile õpetajate hinnang ja soovitused, mis õpilastele omakorda valiku ehk lihtsamaks teevad - peale oma plaanide ja mõtete on siis olemas ka kõrvalseisjate hinnangud ja arvamused. selgitab Berit Toim. Berit räägib, et tema kodukoolis, Pärnu Koidula gümnaasiumis, oli hästi0 innukas huvijuht, kes korraldas lõpuklasside õpilastele kohtumisi kõikvõimalike ametite esindajatega, et lapsed neist erialadest rohkem aimu saaksid. Mina jõudsin praegusesse ametisse ringiga, esialgu läksin õppima hoopis teist eriala, märgib ta. Ei kujutagi ette, kas põhjalik karjäärinõustamine oleks mind toona kohe õigele rajale suunanud, sest seda teadsin juba siis, et tahaksin töötada noortega.
Stenderi teos ,,Kaunid valmid ja jutud". See lähtub omakorda Aisopose, Lutheri jpt valmidest, legendidest, lugudest, anekdootidest, ulatudes ,,Tuhane ühe öö" muinasjuttudeni. Willmann lisas oma raamatusse A.Thor Helle grammatikast pärit mõistatused ja kasutas rohkesti vanasõnu oma lugude õpetusosades, olles nii esimesi, kes rahvaluulelist materjali raamatukaante vahel rahvale endale tutvustas. Mõistatuste lahendamisel oli vanarahva pedagoogikas ja kodukoolis tähtis koht. Willmann on juttude õpetusosades paiguti küllaltki kriitiline kõrgemate seisuste suhtes, kuid jääb seejuures siiski feodalistliku süsteemi raamidesse. Sõnastusstiililt lihtsakoeliste lugudega püüab ta eeskujuks seada jumalakartlikku, usinat, kainelt kaalutlevalt ja sõnakuulelikku inimest, taunides samas kadedust, salakavalust, tigedust, ükskõiksust jumalasõna suhtes, alkoholi pruukimist jm. Küllaltki suur osa Willmanni lugusid läks rahvajuttudena käibele. 9
rajaja Stenderi teos ,,Kaunid valmid ja jutud". See lähtub omakorda Aisopose, Lutheri jpt valmidest, legendidest, lugudest, anekdootidest, ulatudes ,,Tuhane ühe öö" muinasjuttudeni. Willmann lisas oma raamatusse A.Thor Helle grammatikast pärit mõistatused ja kasutas rohkesti vanasõnu oma lugude õpetusosades, olles nii esimesi, kes rahvaluulelist materjali raamatukaante vahel rahvale endale tutvustas. Mõistatuste lahendamisel oli vanarahva pedagoogikas ja kodukoolis tähtis koht. Willmann on juttude õpetusosades paiguti küllaltki kriitiline kõrgemate seisuste suhtes, kuid jääb seejuures siiski feodalistliku süsteemi raamidesse. Sõnastusstiililt lihtsakoeliste lugudega püüab ta eeskujuks seada jumalakartlikku, usinat, kainelt kaalutlevalt ja sõnakuulelikku inimest, taunides samas kadedust, salakavalust, tigedust, ükskõiksust jumalasõna suhtes, alkoholi pruukimist jm. Küllaltki suur osa Willmanni lugusid läks rahvajuttudena käibele. 9. J. H
Loomingupaus enne uut ajajärku oli haarde kogumiseks väga soosiv. Tuglase tähelepanu pöördus autoritele, kes kasutavad fantastilist ja müüdilist ainest, valitsedes seda siiski suure teadlikkuse ja kindla stiilitaotlusega. 35. Gustav Suitsu elu ja looming. Luulekogu ,,Tuulemaa" jm. (1883-1956) - sündis Tartumaal Võnnu kihelkonnas, vanemad olid hernhuutlased, lapsepõlves Suitsu ümber pietistlik meeleolu, lapsepõlves tärkas ka kirglik lugemishuvi. Algset õppis kodukoolis, seejärel 1895. aastal Tartusse, juba 15 aastasena andis lisaks vene keele tunde ja tegeles tõlkimisega. Tegeles ka värsiloominguga tasapisi, esimene näide jõudis 1899. aastal avalikkuseni - luuletus "Vesiroosid". Alates 1901. aastast (gümn.õpilasena) hakkas suviti käima Soomes saksa keelt õpetamas, sääl tutvus kultuuri- ja poliitikategelastega, võttis omaks radikaalsema ellusuhtumise. Loobus teoloogiaõpingutest ja mõtles ajakirjandusele, 1901-1902 ilmusid tema toimetamisel
Stenderi teos „Kaunid valmid ja jutud“. See lähtub omakorda Aisopose, Lutheri valmidest, legendidest, lugudest, anekdootidest, ulatudes „Tuhande ühe öö“ muinasjuttudeni. Willmann lisas oma raamatusse Helle grammatikast pärit mõistatused ja kasutas vanasõnu oma lugude õpetusosades, olles nii esimene, kes rahvaluulematerjali raamatust rahvale tutvustas. Mõistatuste lahendamisel oli vanarahva pedagoogikas ja kodukoolis tähtis koht. Willmann on juttude õpetusosades küllaltki kriitiline kõrgemate seisuste suhtes, kuid jääb siiski feodalistliku süsteemi raamidesse. Sõnastusstiililt lihtsakoeliste lugudega püüab ta eeskujuks seada jumalakartlikku, usinat, kainelt kaalutlevalt ja sõnakuulelikku inimest, taunides kadedust, salakavalust, tigedust, ükskõiksust jumalasõna suhtes, alkoholi jms. Moraalsusele kutsuv, levitab religioosseid ideid, astub
annaabi.ee 
