Anna Haava (15.10.1864-13.03.1957) Anna Rosalie Haavakivi kirjanikunimega Anna Haava - sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodaveres talupidaja perekonnas.Haridustee algas tal Pataste mõisa ja Saare- Vanamõisa saksakeelses erakoolis, seejärel õppis ta Tartus Hoffmanni erakoolis ning Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis (1880-1884). Kooli lõpetamise järel töötas Haava pedagoogi ja halastajaõena. Alates 1906. aastast oli ta vabakutseline tõlkija. Anna Haava esimene luuletus ilmus aastal 1886. Kokku on temalt ilmunud 9 luuletuskogu:
Päris nimi Anna Rosalie Haavakivi Sündis 15.oktoober 1864 Pala vallas Suri 13.märts 1957 Tartus Anna Haava õpingud Õppis Patastel saksakeelses eraalgkoolis 1879-1884 Tartu kõrgemas tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga Anna Haava elu Elas Tartus 1892-1893 viibis tervislikel põhjustel Saksamaal. Töötas 1894-1899 koduõpetajana ja halastajaõena Peterburis ja mujal Venemaal Sajandi vahetuse paiku elas venna juures Kodaveres 1906 elas Tartus kutselise kirjanikuna Looming Kolm esimest luulekogu (armastuslüürika) Luuletused I (1888) Luuletused II (1890) Luuletused III (1897) Lained (1906) (ühiskondlikud teemad) Ristlained (1910) Põhjamaa lapsed (1913) Meie päevist (1920) Looming Siiski on elu ilus (1930) Laulan oma Eesti laulu (1935) Luulevalikkogud Luuletuskogu (1924) Luuletused (1954) Nõmmelill (1964) Väike luuleraamat (1968)
· o > õ: kõht `koht', õli `oli' · v labiaalvokaali kõrval: ulvoma `uluma', lõevoke `lõoke' · st > ss: miis `meest', majas `majast', mussad `mustad', valiss `valjusti' · ht > st: õsta `õhtu', lasti `lahti' · Tugevaastmelistes vormides svaavokaal h ja helilise konsonandi vahel: taham `tahm', vihim `vihm', rehem `rihm', ahaju `ahju' (a.os.) · Põhjaosas diftongistumised (kuor : kuorega), kesk- ja lääneosas kõrgenemised (kuul : kooli), Kodaveres kõrgenemised + diftongistumised (kiil : kiäle, süük : süägi, juuk : juagu) · ä-harmoonia: eläjäd `loomad', kaheksä `kaheksa', muregä `murega', pugemä `pugema' · o järgsilbis, kui esisilbis ä, e, i, o või u: nägo `nägu', sugo `sugu', molo `molu', ilo `ilu', elo `elu' · Palatalisatsioon: kam'sik `kampsun', keväden'i `kevadeni' Morfoloogia · Ains os Q1 sõnades da-, dä-lõpuline: emada, tädidä, muda `mind', suda `sind', tädä
o – õ: kõht ‘koht’, õli ‘oli’; v labiaalvokaali kõrval: ulvoma ‘uluma’, lõevoke ‘lõoke’; st – ss: miis ‘meest’, majas ‘majast’; ht – st: õsta ‘õhtu’; lasti ‘lahti’; TA vormides švaavokaal h ja helilise konsonandi vahel: taham ‘tahm’, vihim ‘vihm’, rehem ‘rihm’; põhjaosas diftongistumised (kuor : kuorega), kesk- ja lääneosas kõrgenemised (kuul : kooli), Kodaveres kõrgenemised + diftongistumised (kiil : kiäle, süük : süägi, juuk : juagu); ä-harmoonia: eläjäd ‘loomad’, kaheksä ‘kaheksa’, muregä ‘murega’; o järgsilbis, kui esisilbis ä, e, i, o, u: nägo ‘nägu’, sugo ‘sugu’, molo ‘molu’, ilo ‘illu’, elo ‘elu’; palatalisatsioon: kam’sik ‘kampsun’, keväden’i ‘kevadeni’: Morfoloogia
sellel baseerub eesti kirjakeel. Ometi ei ole mitte kõik selle murde erijooned kirjakeelde pääsenud. Näiteks pikkade täishäälikute diftonginemine: tüma moa, suured soapad koa, edasi ei soa ega soa või Jüri tuas luastude pial mauli muas, süeb küpse kualikast. 3.4 Idamurre 5 Endisel Põhja-Tartumaal kõneldav idamurre, keskusega Kodaveres, on sillaks kirderannikumurde Viru murrakute ja lõunaeesti murde vahel, ühtlasi on seda nimetatud ka vadjapäraseks murdeks. Tüüpiliseks erijooneks on siin olnud rohke õ-hääliku esinemine. Näiteks õtsekõhe üle Õtsamärdi õrasse; kõllane õrav issi `istus' õksa õtsan, õgis õkkid ja õksendas, samuti häälikumuutus ht > st: armas toster, anna rosto, lapse kõst on lasti `armas
Paljudesse kohtadesse saadeti koolmeistrid ainult talvekuudeks. Suveks läksid nad kodukohta tagasi. Sellise liikumise põhjustas asjaolu, et kõigist kihelkondadest polnud poisse Tartu seminari saadetud. Kõige enam leidus õpetatud noormehi Palamuse, Tartu- Maarja, Kambja ja Puhja kihelkonnas. Eriti palju andis koolmeistreid Palamuse kihelkond: sealt tulnute abiga avati koolid Vigalas, Järva-Madisel, Suure-Jaanis ja Kodaveres. Maarahva õpetaja tõusis oma teadmisega, kuid ka õigustega tavalisest talupojast kõrgemale. Liikumisvabaduse tõttu polnud ta enam seotud maaga. Õpetajaamet eraldus põllumehe omast ja hakkas kujunema omaette elukutseks. (Andressen 1997, lk. 179) Uued koolid jäid suuruse ja õpetamisvõimaluste poolest eri tasemele. Esialgu polnud koolimaju ja õpetust tuli anda kirikumõisas, köstrimajas ja rehetoas. Erinevaks jäid ka koolmeistrite töötingimused ja palgad. (Andressen 1997, lk
Rõivastus oli siin üsna vastuvõtlik uuendustele ja moemõjutustele, mis siit levisid mujale Lõuna-Eestisse. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul oli Jõgevamaal noorikute piduliku peakattena tuntud käsitöömeistrite poolt lilltikandiga kaunistatud linuk ehk sabaga tanu, mis oli laiemalt levinud Põhja-Eestis. 19. sajandi keskpaiku ilmus Tormas nii meeste kui naiste rõivastusse hiliseid venepäraseid jooni. 19. sajandi kolmandal veerandil esines naistel nii Tormas, Kodaveres kui ka Maarja-Magdaleenas idaslaavi naisterõivastusele omaseid vaheleõmmeldud õlalappidega särke, peakattena punaseid kolmnurkseid rätte. Naiste peamine kehakate, eriti soojal suveajal, oli valge linane pikkade varrukatega särk. Särgiväel, ainult vöö peal, abielunaistel ka põll ees, tehti nii tööd kui käidi mõisas. Särk õmmeldi peenemast linasest piha ja jämedamast takusest riidest alaosaga. Varrukad, mis eriti pidulikel särkidel olid laiad, seati õlajoonel volti ning
Kooli nimi Anna Haava: elu ja loomingu lugu referaat Nimi Klass Asukoht ja aasta Anna Haava elulugu Ühel südasügisesel laupäeval jättis Haavakivi perenaine õueäärsel kartulipõllul töö pooleli ning ruttas rehielamu otsakambrisse. Veel enne päikeseveeru tuli Kodaveres, Pala vallas ilmale 15. oktoobril 1864. aastal Joosepi ja Sohvi Haavakivi teine tütar, kelle nimeks sai Anna Rosalie Haavakivi. Väikest last ootas ees 5-aastane õde Elisabet. [1] Kümne päeva pärast jäi maimuke aga nii haigeks, et talle elupäevi enam ei loodetud. Lapsele tehti hädaristimine, tema vaderiteks said sõts Elisabet Peramets, lell Jakup Haavakivi ja Lena Masing. Pärast ristimist valmistas laps aga kõigile suure üllatuse – ta paranes haigusest. [1]
Suhteliselt kitsas (laiemas kohas 7,7 km, kitsamas – Mehikoorma kurgus – 1,7 km) on ka 30 km pikkune Lämmijärv. Peipsi Suurjärve osa ilmestab tema laius: Varnja–Raskopeli joonel 32 ning Kallaste ja Mustvee laiusel vastavalt 34 ja 49 km. Piirissaare idarannast möödub piir umbes 1 km kauguselt ja käändub sealt põhjaloodesse 48 km pikkuse sirgena punkti 58º47,2′ pl ja 27º21,5′ ip (sellele lähim rand on Kodaveres, 15,6 km), kust käändub 122º nurga all kirdesse ja kulgeb 32 km pikkuse sirgena Peipsi järve kirdenurka Narva jõe lähtesse. Peipsi Eesti-poolse ranna äärde jäävad Kallaste ja Mustvee linn ning 14 valda (sh saareline Piirissaare vald), neis on kokku 5 järveäärset alevikku ja 38 küla. Venemaa-poolsel rannikul on tähtsaim asula Peipsist 2 km kaugusel asuvGdovi (Oudova) linn. Narva jõel ja veehoidlal kulgeb Eesti-Vene piirilõik üldjoontes piki suhteliselt sügavat,
annaabi.ee 
