Edasi jõuate suurde, avarasse tuppa, mis võtab enese alla kogu maja, kui eeskoda välja arvata. Seinad on võõbatud määrdunudsinise värviga, lagi nõgine nagu suitsutares. Aknad on seestpoolt raudtrellidega näotuks tehtud. Põrand on hall ja pinnuline. Toas seisavad põranda külge kruvitud voodid. Nendel istuvad ja lamavad siniste haiglakitlite ja vanamoeliste öömütsidega mehed. Need on nõdrameelsed. Kokku on neid viis. Ainult üks on neis aadlik, teised aga kodanikuseisusest. Ukse juures esimene, pikk kõhetu mees ruskete läikivate vurrudega ja nutetud silmadega, istub pead kätele toetades ja vahib ühte punkti. Ta nukrutseb ööd ja päevad läbi, võngutades pead, õhates ja kibedalt naeratades; kõnelustest võtab ta harva osa ega vasta harilikult küsimustele. Ta sööb ja joob masinlikult kui antakse. Otsustades piinava, raiuva köha, kõhnuse ja põskede puna järgi algab tal tiisikus.
Talumeeste tööpõli ei olnud kuigi kiita, nende elu möödus orjuse ja pitsahoopide saatel. Eestlaste maa oli tol ajal paljude valitsejate käe all. Harju- ja Virumaa kuulusid Taanile, Läänemaal valitses Lihula piiskop, Tartumaal Tartu piiskop. Saaremaa oli Saksa ordu ja sealse piiskopi vahel ära jaotatud. Kõik muu oli aga Saksa rüütliordu omad. Enamasti anti sealsed maad talupoegade või vasallide kätte, kes olid enamasti rüütli-, harva saksa kodanikuseisusest. Villu oli pärisorjade poeg ja ise Viljandi lossi pärisori. Kehajõu ja näidatud osavuse pärast oli ta hädaajal võetud sõjameheks. Villu oli vapper sõjamees, kellest suuri jutte räägiti. Tänu tema suurtele tegudele ei nõudnud temalt orjapäevi enam mitte keegi. Villu peremees Herike laskis Villule ehitada sepikoja ja oli talle väga tänulik selle eest, et Villu ta elu kord päästis. Oma sepikojas meisterdas Villu sõjameestele mõõkasid, mis olid väga tugevad ja nendega võis
Üldiselt eelistasid aadlikud oma mõisaid müümise asemel panti panna, kuna müügitehingule oli kehtestatud riigilõiv, mis võis ulatuda kuni 6 %ni müügihinnast. Ehkki pantimist harrastati palju juba Rootsi ajal, toimus alates 18. sajandi viimasest kümnendist märgatav tõus, mis kulmineerus 19. sajandi esimestel kümnenditel. Seda soodustas aadlike rahapuudus. Pandivaldus oli 1860. aastateni ühtlasi ainus legaalne viis, kuidas bürgeri ehk kodanikuseisusest ja rüütelkondadesse mittekuulunud aadlikud võisid mõisaid pidada. Jacob von Dohren, ka Dohrn (u. 1707--1756) kuulus ilmselt Saksamaal sündinud ja 17.--18. sajandi vahetusel Pärnus tegutsenud raehärrade suguvõssa. Partikkel ,,von" näib osutavat tema aadliseisusele, aga see pole päris kindel. 1729. aastal sai temast Pärnu kodanik, hiljem oli ametis raehärrana, olles ühtlasi ka mõisaomanik. Peale Voltveti ja Kärsu omandas ta 1742. aastal Vahenurme ja 1747
samal ajal vaenulikud. Muutuse Ahhaia liidu poliitikasse tõid sündmused Spartas. Sparta oli Ahhaia liidu kõrval Peloponnesose tugevaim riik ega tunnistanud Makedoonia ülemvõimu. Vastupidi, 3. sajandi algusest peale ilmnes märke spartalaste katsetest taastada muistset juhtpositsiooni Lõuna-Kreekas, mis viis näiteks Chremonidese sõja aegsele liidule Ateenaga. Kuid agressiivset poliitikat takistas kodanike vähesus. Spartiaadid kippusid laostuma ja seeläbi kodanikuseisusest välja langema juba klassikalisel perioodil, 3. sajandi keskpaigaks oli neid alles jäänud ainult umbes 700, kogu maa Lakonikas aga koondus umbes 100 perekonna kätte. Selline olukord põhjustas ühelt poolt sotsiaalset rahulolematust, teisalt aga välistas tuginemise oma kodanikest armeele, millele Sparta oli rajanud hegemoonia varasemal perioodil (hellenistlik Sparta pidi, nagu teisedki linnriigid, kasutama peamiselt palgasõdureid). Seetõttu on mõistetav, miks noor kuningas Agis IV
linna piiramisega seonduvalt põgenes linna palju inimesi juurde, ülerahvastatus. Selles olukorras jõudis juulikuus ka katk. 12.08. allutas linna end Vene vägedele. Paljuski allutamise põhjus on see, et polnud võitlusvõimelisi inimesi. Allutamise järel on linnaterritooriumil alles ainult ca 500 inimest. Pärnus peeti ka katkunimekirja. Suri 16 rae liiget ja raega seotud ametnikku, 27 suurgildi liiget, 24 väikegildi liiget. On ka teiste seisuste esindajaid. 500-st olid kodanikuseisusest ainult 40. Nemad olid võimelised uuele võimule truudusvande andma. Tallinnas sellist nimekirja ei tehtud. 12.09.1710-03.01.1711 sureb 3 bürgermeistrit, 15 raehärrat, 2 raesekretäri, kõik arstid, pea kõik kooliõpetajad ja peaaegu kõik vaimulikud. Tallinna kaotusi loeti väga suurteks. Vene võimud hakkasid kõikides linnades inimesi registreerima. Tallinnas on olnud 1710-11 vahetusel 1891 elanikku alles. 17. sajandi lõpus oli Tallinnas olnud üle 10 000 elaniku (+ all-linnas 9801).
tegid, mis ise tahtsid; Läänemaal valitses Lihula piiskop, Tartu- 126 maal Tartu piiskop; Saaremaa oli Saksa ordu ja sealse piiskopi vahel ära jaotatud; kõik muud endiste vabade eestlaste maajaod olid Saksa rüütliordu omad. Nimetatud isandad lasksid oma maid osalt ise harida, osalt andsid nad maa ja selle peal elavad talupojad oma vasallide või alamate kätte, kes enamasti rüütli-, harva saksa kodanikuseisusest olid. Nendest ordu ja piiskoppide vasallidest on pärastine Eesti-, Liivi- ja Kuramaa mõisnikuseisus välja kasvanud. Eestlased ei olnud XIV aastasaja hakatusel Saksa ordu ja piiskoppide maadel nime poolest veel kõik täied pärisorjad. Pärisorjadeks pidi üksi neid tehtama, kes pärast ristimist veel ristiusust taganesid. Nüüd olid aga peaaegu kõik eestlased enam kui ühe korra paganausku tagasi langenud, sest et ristiusku keegi neile arusaadavaks ega armsaks ei teinud
veini (tõsi küll, pisut parandatud ja lahjendatud arst Coictier'* poolt), mida Louis XI südamlikult Edward IV-le pakkus, ühel hommikul Louis XI Edward IV-st vabastavad. Ei ühtki säärast muret valmistanud kardinalile «härra Austria hertsogi kõrgelt austatud suursaatkond», mure tuli mujalt. Oli nimelt veidi vali nõue, nagu me seda juba raamatu alguses ütlesime, et tema, Charles de Bourbon, peab pidu tegema ja toredat vastuvõttu korraldama jumal teab mis kodanikuseisusest isandaile; tema, kardinal, mingitele nõunikele; tema, prantslane ja lõbus lauakaaslane, peab kostitama neid õllejoojaid flaamlasi. Ja pealegi kogu Kardinali rüü täis veini (lad. k.). 33 rahva ees! Kindlasti oli see üks vastikumaist veiderdus-test, mida ta kunagi kuninga meeleheaks oli teinud. Kui siis uksehoidja heleda häälega hüüdis: «Härrad Austria hertsogi saadikud,» pöördus ta ukse poole ülima viisakusega, mida ta nii põhjalikult kätte oli õppinud
avarast mustast kuuest, otsekui sirutaks kilpkonn oma pead. Kõigepealt küsis komissar härra Bonacieux'lt, mis on ta nimi, eesnimi, vanus, amet ja elukoht. Süüdistatu vastas, et ta nimi on Jacques-Michel Bonacieux, et ta on äritegevusest tagasitõmbunud viiekümne ühe aastane kaupmees ja et ta elab Fossoyeurs'i tänaval, number üksteist. Selle asemel et ülekuulamist jätkata, pidas komissar talle pika kõne selle üle, kui hädaohtlik on väikesele kodanikuseisusest isikule vahele segada poliitikasse. Sellest sissejuhatusest arendas ta välja pika arutluse, milles kõneles kardinali, selle võrratu ministri, eelmiste ministrite võitja ja tulevaste ministrite eeskuju vägevusest ning tegudest, mille vastu keegi karistamatult töötada ei saa. Lõpetanud kõne teise osa, puuris ta oma kullipilgu vaesesse Bonacieux'sse ja soovitas tal oma seisukorra tõsiduse üle järele mõtelda.
annaabi.ee 
