Knut hamsun "maa õnnistus" (1)

’’ KAUGEMAA IISAK ’’
’’Lõputu pikk teerada üle soode metsadesse,kes on selle tallanud? Mees,inimene,kes esimesena siia sattus.Enne teda ei olnud siin ühtegi rada.’’ See tsitaat on võetud raamatu algusest ja annab väga lihtsa ning ilusa kirjelduse Kaugemaa rajajast,mehest nimega Iisak.
Iisak on väga tasakaalutleva ja loogilise ellusuhtumisega meesterahvas,kes otsis omale elukohaks ei kelleleg kuuluvat paika,mille ta ka leidis.Kuna mees on maalähedase ellusuhtumisega,siis meeldis talle väga koht,kuhu ta otsustas elama jääda,sest seal võrsusid mustika-ja pohlavarred,seitsmesakilised laanelilled,sõnajalad ning elasid metsaasukad.Ta alustas täiesti nullist oma elamu rajamist ja pidi üksi toime tulema ehitusmaterjalide valmistamise,ehitamise ja samal ajal ka kahe kitse talitamisega.Iisakul oli muidugi alguses raske üksi toime tulla,kuid õnneks ilmus tema eluteele nainsterahvas nimega Inger ,kes tõi ta ellu mitte üksnes abistava käe,vaid ka neli tervet last.
Iisak on põline maamees,kelle tööd hinnati nii külas,kui kodus.Talle meeldis väga,kui Inger tundis huvi ta tegemiste vastu.Tavaliselt,kui Inger küsis,mida Iisak seekord plaanib ehitada oli Iisakul vastus kohe varnast võtta:’’Ei tea isegi.Ei midagi suuremat.’’ Kuid ometi see päris nii ei olnud,kuna Kaugemaal arenes ehitus rohkem,kui kusagil mujal,küll ehitas Iisak taret suuremaks ,lauta,aita ja lõpuks isegi veski ,mida igalühel ikka ette näidata polnud.
Võiks arvata,et Iisaku elu oli nagu ’’mee lakkumine,’’kuid ei,nii see polnud.Iisak pidi erinevate katsumustega silmitsi seisma,millest kõige raskem oli vast see aeg,kui Inger viidi Trondhjemi vanglasse kaheksaks aastaks,kuna oli kolmanda lapse surnuks kägistanud jänesemoka pärast,mis tal endalgi oli.Õnneks oli Ingeri sugulane Oliine need kaheksa aastat Iisaku kõrval,tehes majapidamistöid ning aidates Eleseust ja Siivertit kasvatada.Iisak pidas need kaheksa aastat Oliinega ühe tare all vastu ainult sellepärast,et ta oli loomult vaikne ja tagasihoidlik .Iisakul oli raske,kuna Oliine tuletas igal võimalusel talle meelde Ingeri eksimust,mis tegi Iisakule tohutult haiget.Raske on olla armastatud inimesest kaheksa aastat eemal,seda enam,kui ise oled andestanud talle ta vead ja võtad armastatut just sellise inimesena nagu ta siia ilma loodud on.
Aeg möödus,Oliinel oli aeg oma kotid kokku pakkida ja ära minna.Inger oli koju tulemas.Iisak värvis kõik tared erksate värvidega üle,mille ta linnast oli ostnud ja kõik sellepärast,et Inger ja nende vanglas sündinud tütar pidid tulema koju.Iisak oli õudselt õnnelik.Inger oli nende kaheksa aastaga muutunud,ta oli ju ometigi suures linnas olnud ja tahtis peen daam olla.Iisak,maainimene nagu ta oli,soovis ainult,et vana Inger tuleks tagasi ning elu läheks edasi samast paigast,kus kaheksa aastat tagasi pidama jäi.Ajapikku nii ka läks,Ingeril muutus mõistlikuks ja elu läks rahulikult edasi.
Aeg möödus kiiresti.Eleseus läks linna elama ning Iisakut aitas talutöödes nüüd Siivert,kes nagu temagi oli õige talumees .Nad mõlemad armastasid seda maad,kus nad elasid ja tööd ,mida sellel maal tegid.Iisak tahtis ehitada uut elamut,kuna arvas ,et Siivert võtab varsti majapidamise üle ning neile Ingeriga peaks nüüd väiksemast paigakesest piisama.Ta oli ehitusplatsi välja valinud ning kraavitanudki seda juba.Ta ei tahtnud kunagi kedagi oma ideedesse pühendada,kuid Siiverti eest ta seda enam varjata ei saanud.Ta ütles ainult ’’Seal on tore kivi,sellest võiks midagi ehitada,seal on veel teinegi tore kivi.’’
Kaugemaa Iisak nägi elus nii tõuse,kui mõõne,aga alla ei vandunud kunagi.Kõik,mis ta oma elu jooksul saavutas oli tema agara ja südamega tehtud töö vili.Tõeline näide sellest,kuidas inimene võib ka kõige vähem asustatumas paigas elu käima lüüa ning inimtegevust sinna meelitada.