*jõudis Eestisse u.3000 aastat tagasi *oli kallis , toodi kaugelt *tehnoloogiliselt keeruline *kasutati vajalike tööriistade valmistamiseks(pronkskirves) *Rauaaeg NEOLÜTIKUM *vanimad Eestist pärinevad esemed rauast u. 6.saj. eKr *levis kiiresti , oli odad *Eestis leidus rauamaaki *tehnoloogiliselt lihtne töödelda *TALULINE ELUVIIS *Suured kogukonnad lagunesid *Tekkisid suurperede majapidamised ehk talud *tänu raudkirve levikule arenes alupõllundus *surnud maeti kivikirstu või tarandkalmetesse *pKr. *1.saj. pKr edenes jõudsalt põlluharimine (kasvatati rukkist , üleminek kaheväljasüsteemile) *rahvaarv kasvas *pidevad välisohud sundisid inimesi kokku kolima , tekkisid külad kihelkonnad *kogukonnast lahkulöönud talusid nim. mõisateks *tekkis vajadus luksuskaupade järele (Venemaalt imporditi vaha ja karusvahka) *ÜHISKONDLIK KORD *13.saj. algul puudus oma riik , selle asemel olid maakonnad
Kui varem maeti inimesimaasse kaevatud haudadesse, siis nüüd hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitusi-kivikirstkalmeid. Konstruktsiooniks olid suurematest kividest ring ja selle keskele laotud põhja-lõuna suunaline kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Vahel rajati ringi sisse mitu kirstu või ümbritseti kalme 2-3 kiviringiga. Kui kalmes oli mitu maetut, siis keskel oli perekonnapea ja ülejäänud paiknesid keskse kivikirstu ja ringi vahelisel alal. Eesti üks vanimaid kivikirstkalmete rühmi pärineb IX-VIII saj. eKr. See avastati Jõelähtmes Tallinn-Narva maantee ääres. Kivikirstkalmed olid valitsevaks kalmevormiks kuni I sajandini pKr. Ojamaalt lähtunud eeskujudel ehitati Eestis ka mõned laevkalmed. Neid ümbritsevad kivid olid paigutatud laevakujuliselt. Kalmete sees asuvatesse väiksematesse kivikirstudesse maeti surnuid põletatult. Kaks tuntumat laevkalmet asuvad Saaremaal Sõrve poolsaarel
Polnud vaid pelgupaigad, neid elati püsivalt. Nelinurkse põhiplaaniga palkelamud. Suurem osa elas arvatavasti siiski avaasaulates. Kivikirstkalmed kividest laotud ring, selle keskele laotud kirst, kuhu sängitati surnu. Tavaliselt maeti kesksesse kirstu mees, arvatavasti perekonnapea, sageli sängitati tema kõrvale ka naine või laps. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest kuüngas. Esineb kalmeid, kus surnuid on maetud kivikirstu ja ringi vahele. Neid peetakse eelkõige maaomanike perede matmispaigaks. Nii laiba- kui ka põletusmatused. Kalmetel täideti ilmselt teatud rituaale ja tehti kultuslikke toiminguid. Saha-Loo vanimad põllud kivikoristuse käigus kuhjatud ümmagused kivihunnikud ja piklikud kivipeenrad, mis piiravad osaliselt või täielikult paarikümne meetri laiuse ja pikkusega põllulappe. Peamised põlluviljad olid nisu ja oder, kuid tunti ka hirssi,
sentimeetrit. Individuaalsed põllud olid suhteliselt väikesed: 20m x 20m. Süsteemitud põllud nagu meil kannavad nime balti põllud, organiseeritud põllud seevastu on keldi põllud. Põldu hariti adra ja härgade abil, tegeleti künnipõllundusega. Kolmas kinnismuistis on kivikirstkalmed, mis koosnevad suuremast 58-meetrise läbimõõduga kiviringist ja kivist laotud kirstust, mis oli enamasti põhja-lõuna suunal. Surnuid maeti nii kirstu kui kiviringi ja kivikirstu vahele. Need paiknevad täielikult maapinnal. Ajapikku hakkavad need sarnanema väikeste küngastega. Kuna kivikirstkalmeid on leitud suhteliselt vähe, arvatakse, et kivikirstkalmetesse maeti ikkagi tähtsamaid isikuid ja perekondasid, lihtrahvale olid teised matusetalitused. Neljandat tüüpi kinnismuistised on lohukivid. Nende otstarve on jäänud suhteliselt müsteeriliseks. Üks arvamus on, et neil võis olla osa viljakuskultustes, aga ka ohverdamistes, esivanemate austamises jne.
kalmeehitisi kivikirstkalmeid. Kalme konstruktsiooniks olid suurematest kividest 58- meetrise läbimõõdu-ga ring ja selle keskele laotud kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Tavaliselt maeti kesksesse kirstu mees, ilmselt perekonnapea, aga sageli sängitati tema kõrvale ka naine või laps. Lisaks esineb kalmeid, kuhu on surnuid maetud veel keskse kivikirstu ja ringi vahele. Kivikirstkalmed polnud ainsad matmispaigad. Ilmselt Ojamaalt lähtunud eeskujudel ehitati Eestis ka mõned laevkalmed, mille äärekivid olid paigutatud laevakujuliselt. Nende keskele rajatud väikestesse kivikirstudesse puistati põletatud surnutejäänused. Osa surnuid oli maetud veel maahaudadesse, mida tunnistavad mõne hilisema kivikalme alt leitud põletus- ja laibamatused. Kivikalmetesse ei maetud sugugi kõiki surnuid. Neid peetakse eelkõige
On olnud paremad laevad? Paremad kirved, millega puid langetada, et paremaid laevu valmistada? Vormide seas on tükke, mis näitavad, et valmistatud käe ja jalavõrusid, kuna Eestist pole neid leitud, siis äkki kaubeldi neid Skandinaaviasse? Kesk Rootsis kaela ja käevõrud aga taoliste esemete vorme pole. Pronksi hangiti katkiste nõude näol Skandinaaviast. Pronksiajal kivikirstkalmed. Kividest laotud kirst, mille ümber on laotud kiviring. Surnu ameti kivikirstu sisse, kivikirstu ja ringi vaheline ala kaeti väiksemate kividega. See oli tõeline maapealne ehitus. Et näidata maakuuluvust, esivanemate seisust on nähtavad matused. Vahel on kaks luustikut ühes kirstus, jalad või koljud ära vahetatud. Kirstud on pealt kaetud peaplaatidega, kirstu võidi tetud tseremooniatel avada ja nende luid võidi välja võtta vaadata, näidata ja nendega rääkida. Lohukivid näitavad samuti vaimsemaailma muutust. Kivikirstkalmed Eestis pronkisajal ja varasema rauaaja I etapil.
3 Pronksiaja (II aastatuhande keskpaik kuni V sajand e.Kr.) läänepoolsed kontaktid mõjutasid tublisti Eesti elanike kombeid. Kui varem maeti siin surnuid maasse kaevatud haudadesse, siis nüüd hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmeid. Reeglina maeti kesksesse kirstu mees, ilmselt perekonnapea, kelle tähtsus oli sellel ajajärgul tublisti kasvanud. Kui kalmes oli mitu kadunukest, siis paiknesid ülejäänud keskse kivikirstu ja ringi vahelisel alal. Ojamaalt lähtunud eeskujudel ehitati Eestis ka mõned laevkalmed, kus piirdekivid olid paigutatud laevakujuliselt. Kivikirstkalmed olid Eestis valitsevaks kalmevormiks kuni I sajandini p.Kr. (R. Kalle, ... 2005). Keskmisel rauaajal (V sajandi teisest poolest kuni VIII sajandi lõpuni) maeti sageli edasi vanadesse olemasolevatesse tarandkalmetesse. Uued sel perioodil rajatud kivikalmed kujutasid endast aga ilma sisekonstruktsioonideta lihtsaid kivikuhelikke.
küngastele (külili kägarasendis käed pea all, arvati et surnuid hakati kartma kuna mõni oli kinni seotud) Asva kultuur- kindlustatud asulad kuna olid väärtused (karjaloomad, pronks jne). Kivikirstkalmed ja laevkalmed, väikeselohulised kultusekivid. Tööriistad endiselt kivist, luust ja sarvesr Kivikirstkalmed- suurematest kividest 5-8 meetrise läbimõõduga ring ja selle keskele laotud kirst, kuhu sängitati surnu. Tavaliselt keskele mees ehk siis perekonnapea. Keskse kivikirstu ja ringi vahele maeti ka. Lohukivid- ehk kultusekivid, seostatakse ohverdamisega, tähistaeva vaatlusega, esivanemate austamisega, viljakusmaagiaga vms. Tarandkalmed- koosnes madalatest kiviridadest v müüridest, mis piirasid nelinurkset tarandit u 1-2 x 2-3 meetrit. Ehitati kivikirstkalmete kõrvale, vahel mujale. Aestid- Rooma ajaloolane ja geograaf Tacitus, kes mains a 98 pKr rahvast aeste. Peetakse kui eestlaste esmamainimiseks.
annaabi.ee 
