Algas eestlaste üleüldine uus võitlus sakslaste vastu, mille põhjused tulenesid Taani ja Saksa läbirääkimistest Eestimaa halduse üle. 1223. aasta suvel löövad Viljandi kaitsjad Mõõgavendade Ordu, ulgusakslaste, lätlaste ja liivlaste ühendatud väge Viljandi lähedal. 1223. aasta 1. augustil alustas piiskop Bernhard Lippe juhitud 8000-meheline kõigi Riia sakslaste ja liivlaste ning lätlaste ühendatud vägi Viljandi piiramist. Linnust piirati ööd ja päevad hulga kiviheitemasinatega ja kõrge piiramistorniga, mille piirajad lükkasid vallikraavini. Linnuse kaitsjad ja ammukütid tõrjusid piirajaid ning ehitasid kiviheitemasinaid ning kaitsesid end vapralt. 1223. aasta 15. augustil loovutatakse Viljandi linnus rahulepinguga Mõõgavendade ordule. Kaitsjad olid sunnitud rahu tegema nälja, janu ja linnuses puhkenud katku tõttu pärast kahenädalast võitlust ja nad lahkusid linnusest täies relvastuses. 1224
riikidega ning sotsiaalsete- ja poliitiliste meretuultega. Kui saarlastel oleks nende vallutuste ajal eksisteerinud ka mingi osalus koos teiste eestlastega oleks ilmselt võit koju jäänud, kuna aga ühine riik ehk riiklus puudus jäi võit napilt saamata. Kuid oma staatuse on saarlased endale kindlalt võideldes tekitanud. Aastatel 1222- 1223 toimus eestlaste viimane katse saada võõrvõimudest lahti. Alguse sai see jällegi Saaremaalt, kus kohalikud purustasid kiviheitemasinatega taanlaste rajatud linnuse. See sõnum saadeti üle kogu Eesti ning kästi tappa kõik kättesaadud sakslased ja pesta maha ristimine. Edasi järgnesid vallutused Viljandi, Tartu ning Tallinna all, kui alati olid saarlased oma vallutuste ja katsetega kõige innustavamad ning agaramad. Jällegi sõjaline vastupanau jäi kestma üle Eesti vaid kahes kohas Tartus ning otseloomulikult Saaremaal. Aastal 1227 pärast pikka ettevalmistust võetigi ette siis suur sõjaretk Saaremaale
Kusjuures ristiti üle teiste poolt ristitud inimesi ning isegi hukati neid, kes teistelt ristimise vastu võtsid. 1220 – rootslaste sõjakäik Läänemaale. Oma kuninga Johani eestvedamisel hõivati Lihula linnus. Aga niipea kui kuningas põhiväega Eestist lahkus, piirasid saarlased linnuse sisse ja lõid rootslased täielikult puruks. 1222 – 1223 – eestlaste viimane katse saada võõrvõimudest lahti. Algas see Saaremaalt, kus kohalikud purustasid kiviheitemasinatega taanlaste rajatud linnuse. Sõnum saadeti üle kogu Eesti ning kästi tappa kõik kättesaadud sakslased ja pesta maha ristimine. Viljandi linnuses tapetud sakslaste verest korpas mõõgad saadeti näiteks Tartusse, et sealsed samamoodi teeksid. Vastuhaku tulemusel jäi võõraste kätte vaid Tallinn. Riiga saadeti sõnum, et võitlus jätkub kuni „maale on jäänud üheaastane või küünrapikkunue poisike”. Paraku alustasid sakslased kiire
lätlaste ja liivlaste ühendatud väge Viljandi lähedal. seda sündmust teades küsime aga, et kas see võidukas lahing toimus Vana-Võidu väljadel, millest mälestus läbi sajandite elab edasi selles kummalises kohanimes? 1223. aasta 1. augustil alustas piiskop Bernhard Lippe juhitud 8000-meheline kõigi Riia sakslaste ja liivlaste ning lätlaste ühendatud vägi Viljandi piiramist. Linnust piirati ööd ja päevad hulga kiviheitemasinatega ja kõrge piiramistorniga, mille piirajad lükkasid vallikraavini. Linnuse kaitsjad ja ammukütid tõrjusid piirajaid ning ehitasid kiviheitemasinaid ning kaitsesid end vapralt. 1223. aasta 15. augustil loovutatakse Viljandi linnus rahulepinguga Mõõgavendade ordule. Kaitsjad olid sunnitud rahu tegema nälja, janu ja linnuses puhkenud katku tõttu pärast kahenädalast võitlust ja nad lahkusid linnusest täies relvastuses. Pikk sõda verivaenlasega
suure lärmiga, hobuste kapjade klõbin kuuldus kaugele. Tavaliselt jälgisid poisikesed kõrgete puude otstes ja kui näha oli ristirüütlite tulekut, teatati külarahvale, kes siis varjusid linnustesse koos söögi ja loomade ja muu vajalikuga. Ristirüütlid püüdsid kõiksugustel võimalustel linnust kahjustada ja lõhkuda. Kui ristirüütlid saabusid siis kallati neile linnusest kuuma vett, pigi vms. Heideti ka kiviheitemasinatega kive vaenlastele. Piiramine linnuse ümber võis kesta mitu nädalat, kuni lõpuks alla anti ja sai rahva ära ristida. Võeti ka alati pantvange, tavaliselt kuni 10 aastaseid eriti just poisslapsi, kes kasvatati kristlasteks. Hiljem kasutati neid oma rahva vastu ära. Lahingusse saadeti alguses liivlased ja lätlased, ristirüütlid sekkusid alles siis, kui vaadati, et olukord on juba liiga karm ja liiga paljud liivlased, lätlased on hukkunud
Saarlased meelitasid venelaste hiigelmaleva Tallinnat piirama, kuid peale neli nädalat kestnud tulemusteta piiramist sai venelastel isu täis ning nad pöördusid koju tagasi, rüüstates enne korralikult Revala külasid. 1223. aasta suve lõpul alustasid sakslased vastupealetungi ning kaotatud linnuste tagasivallutamist. Viljandi alla toodi väga suur vägi (8000 meest) ning alustati ägedat piiramist. Eestlased kaitsesid end sõjasaagiks saadud ambude, raskeambude ja kiviheitemasinatega, mida nad ise juurde olid ehitanud. Peale kaks nädalat kestnud piiramist oli linn lõpuks sunnitud alistuma. 1224. aasta alguses vallutasid sissetungijad tagasi ka Harju-, Järva- ning Virumaa, Lohu linnust piirati sealjuures samuti kaks nädalat. Kõige kauem pani Mandri-Eesti linnustest sissetungijatele vastu Tartu, mida kaks korda ilma tulemuseta piiramas käidi (1223, 1224). Linnust kaitsesid eestlastest ammukütid ja saarlaste kunsti järgi ehitatud kiviheitemasinad
sajandist, kust leiti juba selline sõna nagu 'kuduma'. Jõugast leiti kaevamiste käigus kalmistust inimene, kellel oli kinnas käes ning seeläbi saadi teada, et inimesed oskasid juba 13.-14. sajandil kududa. Eksperimentaalarheoloogia Mõningatel juhtudel ei ole ei kirjalikku ega pildilist materjali või on selline küsimus, millele kirjalik või pildiline materjal ei anna vastust, siis tuleb mängu eksperimentaalarheoloogia. Eestis on tegeletud näiteks kiviheitemasinatega. Esemete olemuse, töömehhanismide ja välimuse kohta võib olla kirjalikke materjali, kuid kuna masinaid enam alles ei ole, siis peab korraldama eksperimente. Valmistatakse kirjalike allikate ja piltide järgi samasugune masin ning katsetatakse, kuidas ta töötab, kui suur on ta vastupidavus jne. 2004. aastal ehitati Otepääl Tanel Saimre poolt kiviheitemasin ning see oli nö teaduslik eksperimentaalarheoloogia näide, kuna kõik asjad pandi kirja ning publitseeriti.
annaabi.ee 
