elukohta Mesoliitikumi lõpul tekkisid ka aastarigi kasutatavad asulad Töö- ja tarberiistad Kiviaja inimeste töö- ja tarberiistad olid valmistatud kivist, luust, sarvest ja puust Kivimitest parim oli tulekivi Kasutati ka kvartsi Tulekiist ja kvartsist valmistati vaid mõne sentimeetri suurusi tööriistu lõikamiseks, puurimiseks või uuristamiseks Suuremate tööriistade jaoks kasutati moondekivimeid, mida sai lihvides töödelda Selleaegsetel kirvestel oli lihvitud vaid tera Silmaauke polnud ja kirves seoti varre külge nahkrihmaga Kunda kultuuri esindajad kasutasid luid ja sarvi harpuunide, nooleotste, pistodade jm. Valmistamiseks Luu ja sarvesemete rohkus oli Kunda kultuuri iseloomulik tunnus Elatusalad Veekogudeäärsed asulad pakkusid võimalusi kalastamiseks Enim saaki saadi kalatõkete algeliste võrkude ja mõrdadega, on leitud ka luust konksusid Olulisel kohal oli jaht
pandi süütenöör, et süüdata suurtükki ohutult kauguselt. Spetum on kõrvalharudega oda, mille harud keerduvad tahapoole. Runka kõrvalharud on otse üles. Couse - väliskujult meenutab nuga, Lääne-Euroopas on tuntud mitte ainult võitlusrelvana vaid ka ihukaitserelvana. Gläve on pikavarreline relv, teravikud on igal pool (eesküljel, tagaküljel); kõrvalteravike funktsioon oli kindlasti löömine, aga ka pareerimine, kui teravik on kumer. Sõjakirves - keskaegsetel kirvestel on eripära, et neil on pikem vars taga, neid kasutasid jalamehed. Sotimaa kirvel on lai tera ja tera taga konks (võimaldas ratsanikku hobuse seljast maha rebida). Godentag on Hollandi tüüpi sõjakirves, kirvetera on lai ja lisaks on olemas peen odaotsaga sarnane asjandus, millega on võimalik torgata. Saksa sõjakirve ülemist otsa kasutatakse torkerelvana. Berdõss on Vene aladelt pärit sõjakirves, püssimeeste relv (oli sihtimisel toeks), lai tera (60-70 cm), varre pikkus 170cm
5m, ühel sõjamehel oli kaasas mitu viskeoda. Täpselt pole teada, kuidas neid rännakul kanti. Tõhus relv oli kirves. Sõjakirveid ehk tapreid kasutati lahingutes löögirelvana. Lõuakirveid, mida kasutati enamasti sõjakirvestena, võidi kanda ka vööl, sest nende laba sees oli mõnikord auk. Laialdaselt olid levinud kolmnurkse laba, laia kaarja ja üsna õhukese tera ning nõrgalt kaarduvate külgedega lõuata kirved. On arvatud, et neid kasutati tahumistöödel, kuid haudadest leitud kirvestel puuduvad jäljed suurest kulumisest. Üsna palju leitud väikeseid lõuaga kirveid, mida võidi kasutada nii löögi- kui ka viskerelvana. Tähtsaim relv oli siiski mõõk, kõige hinnalisem ja suursugusem relv üldse. Mõõk ilmus relvastusse juba pronksiajal. 12.-13. sajandi kaheteraliste mõõkade teramikud olid umbes 1m pikkused ja 5-6cm laiused. Eriti hinnalisi teramikke valmistati Kesk-Euroopas Reini-äärsetes töökodades. Neid valmistati damaskitud
Tulekivist ja kvartsist valmistati suhteliselt väikseid, vaid mõne sentimeetri suuruseid tööriistu. Tulekivi ja kvartsi töödeldi kivi küljest tükke välja lüües. Veel üheks töötlemiseks viisiks oli retussimine- eseme serva teritamine väikeste kivikildude eemaldamisega. Suuremaid tööriistu nt. kivikirveid valmistati kristalsetest kivimitest. Kristalsed kivimid andsid tööriistale sitkuse ja tugevuse. Tööriistad olid küllaltki tahumatud ja algelised- kirvestel polnud silmaauke ja nad kinnitati varre külge nahast rihmadega. Keraamika võeti kasutusele V aastatuhandel eKr, siis sai alguse ka neoliitikum ehk noorem kiviaeg. Vanimad nõud valmistati savist, millesse segati kivipuru, taimi ja ka teokarpe. Kujult olid anumad alt teravnevad pajad, mida hoiti augus või kivide keskel, selle ümber tehti lõket. Umbes IV aastatuhandel eKr võeti kasutusele savinõud, millede pindasid kaunistati ka ornamendiga
seetõttu võib vaid arvata, et ka kirved olid teatud mõttes siiski relvad. Eestis ei ole keegi tegelenud spetsiifiliselt sõjakirvestega. Ühe teedrajava tüpoloogia eest peab tänama Anatoli Kirpitšnikovi, kes võttis ette Venemaalt leitud relvad ning eristas välja kirved, mida võis eelkõige pidada sõjakirvesteks. Ta on välja toonud kaks võimalust, kuidas sõjakirveid tavalistest töökirvestest eristada. Neil kirvestel on kanna osas mingisugune pikendus, terav nukk. Kand meenutab mõningas mõttes kirve otsa. Neil kirvestel on ka tavaliselt märgatud teatud ornamente, mis viitab samuti sõjalisele otstarvele. Teine tunnus on kirve kaal, mida ta on väga rõhutanud. Sõjakirves ei tohtinud tõenäoliselt olla väga raske, muidu oleks olnud sellega raske võidelga. Piiriks on 450 grammi, kui kirves oli raskem, siis pidas ta seda pigem töökirveks, kuna see oleks lahinguks liiga raske
Kivist relvade ja tööriistade kõrval hakkas inimene neid valmistama ka sarvest ja luust. Tõhus relv oli kirves. Sõjakirveid ehk tapreid kasutati lahingutes löögirelvana. Lõuakirveid, mida kasutati enamasti sõjakirvestena, võidi kanda ka vööl, sest nende laba sees oli mõnikord auk. Laialdaselt olid levinud kolmnurkse laba, laia kaarja ja üsna õhukese tera ning nõrgalt kaarduvate külgedega lõuata kirved. On arvatud, et neid kasutati tahumistöödel, kuid haudadest leitud kirvestel puuduvad jäljed suurest kulumisest. Üsna palju leitud väikeseid lõuaga kirveid, mida võidi kasutada nii löögi- kui ka viskerelvana. Needki relvad ei rahuldanud inimest, ta täiendas neid alati. Osad hakkasaid ka hiljem kasutama sellist tehnikat, et lihvisid oma kirve liiva ja vee abil siledaks ja õige vahedaks. Et vars püsiks paremini otsas, hõõruti kirve sisse auk. Seda tehti loomakondi, liiva ja vee abil.
Madalmaadel on kääpaid seostatud omaaegse teedevõrgustikuga. Lõuna-Skandinaavias ja Põhja-Saksamaal maeti megaliitkalmetesse. Enamasti üksikud matused, Kesk-Euroopas 16 ka mitme inimese matused ühes hauas. Tsehhis maa-aluseid kalmistud. Kalmeid kõikjal arvukalt. Panusteks tulekivilaastud; kivikirved, keraamika; talvad, vaskrõngad. Praegu peetakse venekirveid staatuse sümboliteks. Leitud ka miniatuurseid kirveid neil kirvestel oli rohkem kui vaid võimalik praktiline tähendus. Keraamikal nöörornament. Levinuim tüüp on S-tähe kujulise profiiliga. Ornament: nöörivajutised ja sissekriibitud triibud e kuuseoksamotiiv. Kui on nöörijäljed, siis need kaelaosal, harva külgedel. Kuuseoksamotiiv vaid võrikul. Mõnikord nõuded lohukesed. Kaelaosa sageli välja venitatud. Paljudes maades on oletatud, et majanduses oli põhitähtsus karjakasvatusel, liikuv eluviis. Maakasutus erines regiooniti
mätastega. Keset püstkoda asus kividega piiratud kolle, mille kohal valmistati toitu ja mis andis valgust ning soojust. Tööriistadest on leitud palju luust ja sarvest esemeid (ahingu-, oda- ja nooleotsi, talbu, kirveid ja naaskleid), samuti kvartsist ja tulekivist väikeesemeid. Suuremate tööriistade valmistamiseks kasutati kristalseid kivimeid, mida töödeldi lihvides; Kunda kultuuri ajal olid taolised tööriistad veel küllaltki tahumatud. Näiteks polnud kirvestel silmaauke ja nad kinnitati varre külge nahast rihmadega. Kalapüügil kasutati võrku. Liigeldi paadiga. Kunda kultuuri elanike algkodu küsimus on siiani lahtine. Oletatakse, et nad on saabunud lõuna poolt ehk siis Euroopast. Oletuse aluseks on Pulli asulast leitud mustast tulekivist leid: taolist tulekivi Eestis looduslikult ei esine, kuid sellise tulekivi leiukohad asuvad ka Lõuna-Leedus ja Valgevenes. Asustuste kujunemine Eestis Keskaegse Eesti asulad
annaabi.ee 
