Kirjand: ''Öine mõrv'' (0)

Öine mõrv
Oli vaikne pime öö. Ilm oli tuulevaikne ja taevas paistis täiskuu. Tundus , nagu Lasnamäel ei elaks kedagi.
Kaks tüdrukut tulid õhtul sõbra sünnipäevapeolt. Õige pea hakkas neid jälitama keskealine meesterahvas , kellel oli seljas must pintsak ja jalas teksapüksid , vööl oli tal läikiva toruga summutatud püss. Ta hakkas tüdrukutele järele jooksma . Kui mees oli laskeulatuses , haaras ta oma vöölt püssi. Kõlas kaks summutatud lasku . Tänaval lebas kaks surnud neidu , kuul peas. Mõrvar oli aga jälietult kadunud.
Hommikul , kui päike alles tõusis , olid uurijad John ja Toomas juba mõrvapaigal. John pildistas laipadest ja mõrvapaigast pilte. Toomasl oli just lõpetanud ala piiramise politseilindiga ning nüüd asus ta kirjutama mõrvapaiga kirjeldust. Kui Toomas ja John olid oma tööd ära teinud , jõudis kohale laibaauto. Mehed tõstsid naised autosse ja käskisid surnukehad viia nende kesklinna laborisse. Ise aga istusid mehed oma musta Audisse ning sõitsid kesklinna poole.
Tunni aja pärast olid mehed John ja Toomas oma laboris. Nad olid just laibad lahkamislaudadele tõstnud ning ning John oli neid juba lahkama hakata. Toomas aga analüüsis Johni tehtud pilte ning tegeles samal ajal mõrvapaigalt võetud analüüside uurimisega. Sel hetkel , kui mehed oma asju analüüsisid , jälgis neid labori aknast tuntud sarimõrvar Robert Vagner.
Järgmisel päeval lõpetas John laipade lahkamise. Kuna ta polnud öösel sõba silmale saanud , suundus ta pukeruumi ennast välja puhkama . Toomas aga jätkas analüüside uurimist kuni ta umbes kella kolme ajal päeval õnnest karjatas. Ta oli analüüsinud kuule , mille John tüdrukute peast oli leidnud ja välja võtnud. Selgus ,et selliseid püsse kuhu sellised kuulid lähevad on terves Eestis ainult üks ning see kuulub tuntud sarimõrvarile Robert Vagnerile. Ta äratas Johni üles ja rääkis oma leiust. Kui Toomas oli oma jutu lõpetanud , las keegi tänavalt Toomast. Toomas ei saanud enam isegi valust piuksugi teha. Ta tegi oma viimase hingetõmbe ja kukkus surnult maha. Kui see kõik olin juhtunud nägi John teisel pool akent Robertit. John jooksis tänavale ja hakkas Robertit taga ajama.
Algas tõeline jaht , mis lõppes kas Roberti kättesaamisega või Johni surmaga. Nad tulistasid teineteist vaheldumisi , jooksid mööda tänavaid ja üritasid teineteist kätte saada. Kogematta õnnestus Johnil Robertit jalga tulistada. Robert kaotas tänu sellele tasakaalu ning kukkus mustale asfaldile. John pani tal käed raudu ja viis politseijaoskonda.
Politseinikud panid Roberti vangi ja korraldasid uurija Johnile autasutseremoonia ning Toomasele väärikad matused. Kõik olid õnnelikud Roberti kättesaamise üle.
Robert , kes aga samal õhtul vangis istus , tänas õnne , et ta taskuid poldud kontrollitud. Ta võttis taskust välja rauasae ning saagis oma kongi trellid maha. Seinas tekkinud avausest ronis ta välja. Longates läbi vihmase ilma jooksis ta aeglaselt metsa poole. Keegi ei pannudki tema kadumist tähele.