Kirjand."Kas oskame märgata inimest enda kõrval?" (0)

Kas oskame märgata inimest enda kõrval?
Elame ühiskonnas ,kus tihtipeale kiputakse inimesi hindama nende välimuse,keelelise erinevuse,kultuurilise tausta või majandusliku seisukorra järgi. Selliseid ennatlikke järeldusi tehes, loome inimest ise enda jaoks teisest inimesest vale mulje ning seetõttu jääb meil paljud inimest märkamata.Sest kui inimene „paljaks koorida “,jäävad kõik inimesed täpselt ühesugusteks.
Kui võtta inimesi ilma eelarvamusteta ja mitte suruda neid kindladesse raamidesse,siis oleksid omavahelised suhted palju rõõmsamad.Inimene,kes võib esmapilgul tunduda tühisena ning ebahuvitavana,võib sügavama suhtelmise tulemusena osutuda väga meeldivaks ning sõbralikuks inimeseks .Tihtipeale näevad inimesed seda mida tahavad märgata,sest nii on neile mugav.Nad ei näe inimest nagu ta on.Näidet ei pea kaugelt otsima .Meie oma Audentese kojamehed,kes tõusevad hommiku vara,samal ajal kui teised magavad,et asuda tööle,tagades meie turvalisuse,pühkides ning puhastades kõnniteid lumest ,eemaldades jääkihi teedelt,eemaldades paksu lumekihi katustelt-seda kõike,et meil oleks mugav ja turvaline kooli minna,ohutu trennis käia.Kogu see töö ja vaev ning me vaevu märkame neid.Me isegi ei vaevu neile tere ütlemast,rääkimata hea sõna soovimisest.Siit tulevnevalt võiks oma eelarvamused unustada ning teadmiseks võtta,et morni ilme ja ära väsinud jope taga võib peituda sõbralik ning heatahtlik inimene.
Sellist ükskõiksust ning pinnapealsust võib leida ka koolis.Praegusel ajahetkel on väga aktuaalseks teemaks tõusnud koolivägivald ning kiusamine.Tavaliselt langevad koolivägivalla ohvriks just koolikaaslastest erinevad,välimuse või iseloomu poolest,inimesed.Nemad tituleeritakse koheselt imelikuks või friigiks ning muudetakse nende koolielu kaasõpilaste poolt põrguks.Visatakse pidevalt mingi esemega või hüütakse mõnitavate väljenditega on üksikud vahendid nende kiusamiseks.Sageli nähakse koolivägivalla vorme,kuid kardetakse vahele astuda,et mitte sattuda ise kiusamise ohvriks.Sellise käitumisega pöörame oma kaasõpilasele selja ning jätame ta omas mures üksi.“Kas on kõik korras?“ või „Saan sind kuidagi aidata?“ on meiejaoks tähtsusetud sõnad ,kuid kellegi abivajaja võib olla nende sõnade tähtsus suur.Oma tähelepanu pööramine hädasolijale võib olla suurema tähtsusega kui seda me arvata oskame.Pakkuda talle tuge või lihtsalt rääkimisega võime muuta kellegi teise inimese elu kardinaalselt.Tihtipeale kuuleme välismaalt,kuidas tagakiusatud õpilased toovad relvi kooli ning võtavad kaasõpilasi pantvangi.Õnneks ei ole me veel Eestis näinud koolivägivalla kõige mustemaid vorme.Kuid siiski on koolivägivald meie riigis olemas.Just hiljuti kajastati seda teemat televisioonis saates „Pealtnägija“,kus noor naine räägib enda koolipõlves kogetud läbielamisest ning häbist.Teda narriti koolis haisukotiks,kuna ta elas maal vanavanematega ning tal ei olnud normaalseid pesemisvõimalusi.Asja tegi hullemaks see,et ise on selles kõiges süüdi.Need läbielamised mõjutasid tema elu pikki aastaid peale kooli.See on ehe näide sellest,mis tagajärjed võivad olla sellisel tegevusl.
Oskus inimest märgata on iseenesest inimlikult lihtne,ent seda teha on millegi pärast raske.Inimest tuleb võtta kui teekaaslast või sõpra,kellega käime päevast päeva samu radu.Tuleb jätta kõrvale üldistamine ning sildistamine ,sest sellise tegevuse tagajärjed võivad olla hoopis tõsisemad,kui algul tundub.Iga inimene on omamoodi eriline ning meie,kes elame tema kõrval,võiksime seda näha.