oma alluvas piirkonnas kristalste usuelu ja hoolitses selle eest, et ei leviks väärõpetusi. Peapiiskopid olid metropoliidid, neile kuulus kogu kirikut ja ristiusku puudutavates küsimustes märksa suurem otsustamisõigus kui ülejäänutel. Esialgu oli peapiiskopkondi neli: Jeruusalemm, Aleksandria, Antiookia, Rooma. Hiljem lisandus Konstantinoopol. Kõige tähtsamate asjade otsustamiseks kogunesid piiskopid ja peapiiskopid õleriigilistele kirikukogudele sinoditele. Pärast kristuse legaliseerimist sai kirik peagi Rooma impeeriumi üheks tähtsamaks organisatsiooniks. Kristlaste arv kasvas tormiliselt. Koos kristluse levikuga omandas ka kirik ühiskonnas järjest uusi rolle. Kirik hakkas järg järgult üle võtma riigivõimu funktsioone.
keiser Constantinus Suur legaliseeris ristiusu. Peamine sruktuuriüksus piiskopkond eesotsas piiskopiga, kes korraldas kristlaste usuelu, et ei leviks väärõppust. metropoliidid - kristlike koguduste emalinnade piiskopid. Neil oli suur otsutamisõigus ristiusku puudutavates küsimustes. Esialgsed peapiiskopkonad: Jeruusalem, Aleksandria, Antiookia, Rooma, hiljem Konstantinoopol. Kõige tähtsamate asjade otsustamiseks kogunesid piiskopid ja peapiiskopid üleriigilistele kirikukogudele- sinoditele. Kirik sai peagi sai Rooma impeeriumi üheks tähtsamaks oranisatsiooniks. Kasvas ristiusu populaarsus riigis. Piiskopid muutusid peamisteks kohtu- mõistjateks- kirik hakkas üle võtma riigivõimu funktsioone.
mõned omandanud kristlaste jaoks tavalisest suurema tähtsuse. Selliste peapiiskopkondade eesotsas olid peapiiskopid ehk metropoliidid (kreeka keeles metropolis- emalinn). Seega olid metropoliidid nende linnade piiskopid, kust kristlus oli levinud teistesse linnadesse. Algul oli 4 peapiiskopkonda: Jeruusalemm, Aleksandria, Antiookia ja Rooma. 4. sajandil lisandus uus pealinn Konstantinoopol. Kõige tähtsamate asjade otsustamiseks kogunesid piiskopid ja peapiiskopid kirikukogudele ehk sinoditele (kreeka synodos- kokkutulek). Keisrivõim hakkas osa võtma kirikuküsimuste lahendamisest. Kristlus e ristiusk on maailma levinuim usund. See põhineb usul ainujumalasse, kes olevat muutnud oma poja Jeesuse Kristuse inimeseks ning saatnud ta taevast maa peale. Kristluse põhialused sisalduvad piiblis. Kristlus tekkis 1.saj m.a.j. arvatavasti Palestiinas. 1. aastatuhande jooksul ristiusustati peaaegu kogu Euroopa, pärast maadeavastusi levis see laialdaselt kogu maailmas
kristlaste jaoks tavalisest suurema tähtsuse. Selliste peapiiskopkondade eesotsas olid peapiiskopid ehk metropoliidid (kreeka keeles metropolis- emalinn). Seega olid metropoliidid nende linnade piiskopid, kust kristlus oli levinud teistesse linnadesse. Algul oli 4 peapiiskopkonda: Jeruusalemm, Aleksandria, Antiookia ja Rooma. 4. sajandil lisandus uus pealinn Konstantinoopol. Kõige tähtsamate asjade otsustamiseks kogunesid piiskopid ja peapiiskopid kirikukogudele ehk sinoditele (kreeka synodos- kokkutulek). Keisrivõim hakkas osa võtma kirikuküsimuste lahendamisest. Kristlased ja rooma kirik Kui ristiusk lubatuks tunnistati, hakati mõtlema ka jumalteenistuseks vajalike hoonete - kirikute (kirikuhoonete) - rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma äri- ja kohtuhooned basiilikad. Basiilika oli piklik hoone, alati paigutatud suunag läänest itta. Sissekäik asus läänepoolses otsas
kui võimalik. Kui poliitiliselt võis nõukogu suhtumine olla vastureaktsiooniks protestantismile, siis muusikaliselt oli nõukogu pigem reformimeelne. Trento prelaatide jaoks polnud muusikalised küsimused kuigi keskse tähtsusega, sest muusikal polnud palju pistmist poliitiliste küsimustega, millega nõukogu maadles. Muusika oli teemaks vaid 22., 24. ja 25. sessioonil. Nõukogu kõige olulisemaks deklaratsiooniks oli kohustuste delegeerimine provintsi kirikukogudele ja kohalikele piiskopivõimudele (viimane leidis aset 24. sessioonil). Tänu sellele oli Trento dekreetide järgne püha muusika oluliselt mitmekesisem, sest kohaliku tasandi vaimulikud nõukogud said ise otsustada, milline muusika on sobiv ja kohane. Lisaks käsitleb artikkel Trento nõukogu tööd 25. sessioonil, heites valgust vähetuntud katsele võtta kasutusele abinõusid, mis oleksid oluliselt piiranud muusikat tavakirikutes. 3
rohkem sõdureid, kuna neid ei jätkunud, mindi üle sundvärbamisele, kuna ei tahetud minna kasutati kõiki võimalusi möödahiilimeiseks. Ristiusk Kui keiser Constantinuis Suur legaliseeris ristiusu oli kristlastel olemas hästi toimiv organistatsioon ritiusukirik. Peamine struktuuriüksus sellel oli piiskopkond (peapiiskop e metropoliid). Esialgu oli piiskopkondi neli: Jeruusalemm, Aleksandria, Antiooki ja Rooma, siis lisandus Konstantinoopol, seal kogunesid peapiiskopid kirikukogudele e sinotidele. Koos kristluse levikuga omandas kirik ühiskonnas aina tähtasmaid rolle. Kui kristalseid Rooma riigis veel taga kiusati ja nende usk keelatud oli, levis see ühiskonna alamkihtides, kuid siis hakkas tekkima kõrgelt haritud kristlasi, tekkisid aplogeeted kirjamehed, kes püüdsid usku õigustada. Paganlik kreeka-rooma kultuur sai kristliku hariduse aluseks. Kristlus oli arenenud juutide usundist jeesuse sõnumit saabuva jumalariigi kohta. Hakati kirjutama Piiblit, tekkis 1
Seoses võimu üle viimisega Konstantinoopoli hakkasid Rooma ja Konstantinoopol omavahel konkureerima, Rooma ei soovinud oma autoriteedist loobuda. Näiteks pidas Rooma Nikaia otsuste järel maha mitu sinodit. 342. aastal toimunud Serdica sinodil segati Nikaia otsused Serdica omadega ning kujundati õpetus ümber nii, nagu ise paremaks peeti. Roomale said iseloomulikuks tihedalt toimuvad sinodid, mis vastandusid kohati nii oikumeenilistele kirikukogudele ning tegelikult ei suudetud ka kogudusesiseselt paljudes küsimustes ühele meelele jõuda. Pärast Aleksandria tüli umbes 4. sajandi alguses lepiti oikumeenilisel tasandil kokku, et kirikud on iseseisvad ja teistel kirikud ei ole õigust tegelda võõraste kirikute siseasjadega. Esialgu seda ka järgiti, kuid peagi tõstis Rooma taas oma tähtsust. Esimene silmapaistev paavst oli Damasus I aastatel 366 384. Ta pidas paavstiks saamise nimel verist võitlust teise kandidaadi Ursinusega
annaabi.ee 
