ei olnud enam ühtegi lumeräitsakat. Oli näha vaid mõnda üksikut lumekrüüli. Muru kluttidest paistsid välja lumekõllised. Enamus lilli juba kiratses ning pungad puudel krookusid. Ma vaatasin taevasse ning nägin nõhesiniste pilvede vahelt nurukollast päikest, mis tahtis tungida otse minu pürinasse ja seda sällendada. Taevas olid ka gerbamaalt saabuvad linnud, kes lendasid kõik kuppides. Eemalt pudelust kuulsin, kuidas trillud hõikasid ja kilkasid. Vaatasin korraks terlise peale ning nägin et mõned üksikud jääpurikad on sinna veel jäänud ning needki liperdavad. Lõpuks asusin ma sirelipõõsa juurde ning võtsin käte tema kurli. See lärises mu käte vahel nagu kristall. Kuigi see ei kiratsenud veel, tundsin selle kurli jõudu. Ma pruulisin seda puud niikaua kuni ma leidsin esimese sirelikärli. Ma vaatasin seda ning nägin et see oli täpselt soli kärliline. See oli sireli õnne kärli. Ma panin oma
Raamat headuse ruumist "Ruumipoeetika" on eelkõige raamat headuse ruumist. Ruumi tõlgendatakse luulenäidete abil: Rilke, Baudelaire'i, Valéry, Bretoni kõrval kohtame tsitaate Hugo, Hesse, van Gogh'i ja Vlamincki sulest. Samuti armastab Bachelard tsiteerida tundmatuid poeete kuskilt Argentinast või Lätist. (Meenub lehvivate juustega Ilmar Laaban, kes tsiteeris kord Stockholmi suures juustupoes mustlaspoeete, müüjaplikad lausa kilkasid vaimustusest ja lõikasid talle degusteerimiseks üha uusi võluvaid juustuviile.) "Ruumipoeetika" I peatükk kannab nime "Maja. Keldrist pööninguni. Hurtsiku tähendus". Bachelard ongi tubane filosoof. Tema ruum on tuumakeskne. Maja on tema maailm, vahel harva tuleb ta sellest välja ja uneleb peegelsiledate järvede kaldal, metsade lõputuses, tähtede säras, kuukiirte nukruses. Tundub, et lõpmatus valmistab talle hirmu. Maja all mõtleb Bachelard eelkõige elamut
Rindlause osalaused võivad olla seotud rinnastavate sidesõnadega (ja, ning, kuid, ega, ent, või jne). Sidesõnade ja, ning, ega, ehk või ette rindlauses koma ei panda. Karin vaatas huviga autoaknast välja ja Kalle magas. Vastandavad sidesõnad nõuavad koma (aga, vaid, kuid). Tüdrukud tahtsid minna marjule, kuid vihma hakkas sadama. Koolonit kasutatakse rindlauses siis, kui teine osalause seletab, täpsustab või täiendab eelmise osalause mõtet. Põngerjad kilkasid rõõmust: isa võttis kotist suure paki jäätist. NB! Tüüpeksimusi on sellistel juhtudel kooloni asemel mõttekriipsu kasutamine. Nt väär: Oleme küllaltki omapärase nähtuse tunnistajateks olnud kohe esimesel aastal ületas arvustuste üldmaht teoste eneste mahu. õige: Oleme küllaltki omapärase nähtuse tunnistajateks olnud: kohe esimesel aastal ületas arvustuste üldmaht teoste eneste mahu. Mõttekriipsu kasutatakse siis, kui tahetakse eelneva osalause mõtet
Katku peremeheks ükskord hakkab,hiljem aga isa kahetses,et polnud Villul lubanud pulmi teha. Kuid oma sõnu ta süüa ei tahtnud ja jäi enesele kindlaks. Eevi aga samal ajal sammus väikese Villuga Kõrboja perenaise juurde,et paluda Annal vigane ja sant Villu talle jätta.Juba poja pärast. Kuid rääkida jõudsid nad kõigest, peale Villu. Eevil polnud julgust,ning tõi ettekäändeks ema,kes lamab surivoodil. Kui käte jõudis pählapüha ja inimesed metsas kilkasid ning karjusid,huvitus ka Villu,kes iseenese teadmata sammud platsile suunas. Seal olles jootsid talle tema vihamehed viina ja keerutasid jalga,kuniks Villu märkas Annat. Ning õhtu jätkus Anna seltsis tantsides kuni kukkumiseni,ning siis sai Villu aru, et vihamehed teda alandasid.Jootsid oma viina,tantsisid nii et kuued maha sai visatud. Annaga Kõrboja poole sammudes,vaikisid mõlemad,Villu nagu peksa saanud krants. Järvel Anna kutsus
Mari läks aidast tooma, kuid ei julgenud välja tuua, peitis teise kohta ära ning ütles seda ka Andresele. Too jäi algul uskuma, kuid Mari ei osanud seda laulda tahtis Andres teda lüüa, aga ei löönud, kuna lapsed tulid kaitsma. Seepeale tõi Mari laulu välja. Ta enne ei julgenud ning Andres tahtis, et ta alati kõigest räägiks. XXIV saunatädi sai peapesu Andreselt ja keretäie oma mehelt. Eesperes olid päevad veidi rõõmsamaks läinud. Uus tüdruk ja sulane kilkasid talus. Perre sündis Mari ja Andrese esimene laps- poeg Indrek. Ristiisa Tiit nägi temas tarka poissi. XXV Eesperes kasvab 7 last, kõige rohkem vajab abi väike Indrek. Ta ei ole millegagi rahul, ainult karjub ja nutab. Teistel lastel on koplis oma väike Vargamäe, kus on kõik olemas nagu päris Vargamäel. Vanemad tüdrukud peavad Indrekut hoidma. Talus jagub tööd kõvasti. Vahel harva käib Andres kõrtsis. Ühel korral vaatasid nad Pearuga kummal rohkem raha taskus on. Andres jäi
muud kirjandust tal majas ei ole. Siis kustuvad küünlad ja kustub vanapoisi päev, mis oli nagu eelmine ja ilmatu rida eelmise eelmisi. Teine peatükk: Ühel pärastlõunal valis Ulrich von Kremer jalutamiseks selle lühikese rohtunud tee mis Tõnu Prillupi majast mööda läks. Maja juures kütkestas ta pilku värviline vari mis lähemal uurimisel osutus naisterahvaks kes murul lamas. Kremer arutles endamisi kas küsida, kes see noorik on. Korraga tulid kaks last ja kilkasid Mari, mari. Kremer läks lähemale ja küsis et, kas ta on siit perest. Nii Mari kui ka lapsed ei vastanud. Kremer mõmises tainapead ja kõndis minema. Õhtul enne magamajäämist mõtles ta pikalt kes on Mari ja mis ta Mäekülas teeb. Paaril järgmisel päeval valas vihma sadada ja saks väljas ei käinud. Sel päeval kui vähegi ilusam ilm oli läks Kremer jalutama, tagasi jõudes selgus et Mari on pandud mõisa aknaid pesema. Ta läks Mariga rääkima
Kauge kirgedepüha amuletid mu peos, teist saab selgemaks üha peente kurbuste seos. Taamal tõrvikuid kõikus. Puhkes tiirane tants. Äkki temasse lõikus mingi õrn resonants. Nägin viibet Su randmes. Loore langes kui lund. Ja ma läksin Sind kandes ja me mõlema und. Teispool kivist terrasse keegi muigavat näis. Nagu hiilivaid kasse varje kannul meil käis. Nii me läksime. Kuhu, ei me teadnudki veel. Sõnad lämbusid suhu. Lõhnas vaik ja kaneel. Kuskil kilkasid pantrid. Kuskil lehvis üks tiib. Oli kutse tas kramplik. Järvel tiirles amfiib. Veel üks kiljatus kaikus. Veel üks löök lõikas vett. Siis see haihtus. Jäi vaikus. Jäi puude ballett. Kesk akaatsiasalu tuulde suudlesin Sind. Tõmbles vaiblevas valus Sinu siupäine rind. Viies tippu me pinge, iga sõõm oli lõõm. Nendest jäigi me hinge mingi rahutu rõõm. Jalavõrude vase tummaks aeg teha võis, kuid on ulmadest rase Sinu leek-ihu õis.
emaga juteldes? On tõde hirmsas ukses ja linnas või juuste lõhnas ja selgeis silmis? o Vargamäel oli ikka nõnda olnud, et kui rõõm tuli kellegi südamesse, siis lahkus ta mõne teise südamest, sest Vargamäel ei jätkunud rõõmu korraga kõigi südamete tarvis, nii vähe oli teda jumalast jagatud siia soode ja rabade keskele. Kui rõõmutsesid vanad, siis nutsid noored, aga kui naersid noored, siis pühkisid silmi vanad, nagu leinaksid nad oma laste nuttu. Kui kilkasid naised, siis kannatasid mehed, aga kui maitsesid mehed õnnejoovastust, siis ägasid naised, nagu oleksid nad kadedad oma laste isade õnne peale. o "Indrek läks linna, et Vargamäele kord tõde ja õigust õpetada," ütles Andres tõsiselt. o "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus," ütles isa. "Sina oled seda teind ja minu ema tegi ka, ega ta muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnd, teda pole tänapäevani Vargamäel."
peagi pehmeks ja pudedaks ning võisid krae kaela ümber jätta, ise aga pisut allapoole nihkuda. Jah, seda võisid nad hirmus kergesti teha. Sellepärast juhtuski sagedasti nõnda, et kui kenad pühapäevased poisid samasuguste neiudega läksid linnast välja jalutama, kus vaba voli jooksmiseks ja hullamiseks, siis poisid kõndisid, nagu oleksid nad küünarpuud alla neelanud, kuna aga neiud nende ümber ketast lõid, jooksid ja kilkasid. Asjasse pühendamatu võis sellest vaatemängust sootuks vale arusaamise omandada. Ta võis arvata, et siin on naine see, kes ,,mehkeldab", ning et kenad pühapäevased poisid ei tee midagi muud, kui aga ootavad, millal ja mis nüüd tuleb või lahti läheb. Aga tõepoolest sündis kõik ainult sellepärast nõnda, et poisid kartsid higistada, sest nad kandsid peent paberist pesu. Seda teadsid muidugi ka neiud ja
annaabi.ee 
