Väike-lehelind Väike-lehelind tegutseb vilkalt toitu otsides puuvõrades ja ka madalal põõsastes, napsates osavalt okstelt putukaid. Väljaspool pesitsusaega paistab ta silma mängleva riiakusega, kuna jälitab alailma mõnda teist lindu. Kord olla üks väike- lehelind ühest aiast minema kihutanud terve salga rasvatihaseid ning korduvalt on nähtud teda suurt-kirjurähni jälitamas. Pisilinnu säärane jultumus ajas rähni suurde segadusse ja ta kilkas ühtesoodu ärevalt. Väikese-lehelinnu tunneb ära tema erilise laulu järgi. Tema laul on monotoonselt tiksuv "tsilp-tsalp-tsilp-tsalp". Laul võib kõlada kord heledamalt, kord tumedamalt. Sellise iseloomuliku laulu tõttu on väike-lehelind rahva hulgas silksolgi nime all hästi tuntud. Lauldes peatub väike-lehelind tihti kõrgel puuvõras või kuuse ladvas, nõksutades pead laulu rütmis kord ühele, kord teisele poole.
Nad olid Sakslased. Kui Oodo ja Jaanus esimest korda kohtusid ei sallinud lossipoiss Jaanust üldse. Ta ajas talle koera Tarapita juba esimesel kohtumisel kallale ja ise ainult naeris selle üle. Lõik katkendist: ,,See oli tore," naeris väike noorsand ja tatsutas Tarapita selga, mis kui uss ta käte all keerles. ,,Häbi sulle, Oodo!" manitses aulise tõsidusega väike preili. ,,Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?" ,,Ilus ja mehine! " kilkas Oodo. ,,Paras pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle lauahunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!" Sammuti oli näha Oodo uhket olekut noorte kokkusaamisel metsaservas. Kus Oodo otsustas, et ta ei taha enam enda märaga ei sõida, vaid proovib hoopiski Jaanuse täkku. Suure uhkeldamise ja teiste eest ära sõitmise tulemusel, kukkus aga noorsand erksa täku seljast ning kaotas teadvuse. Emmi ja Jaanus viisid poisi Prohveti-Pärdi juurde, kus Oodo toibus
Hunt ei saanud midagi aru kuni lõpuks märkas , et Martin on kadunud ja hakkas otsima teda . Siis tuli poisile vastu suur suur karu . Kes ütles Martinile , et poiss tema selga istuks , Martin ei saanud enam midagi aru ,sest muinasjutus ju karust ei olnud midagi mainitud . Martin tegi nagu karu ütles ja ta oli nii väsinud , et jäi karu selga magama ja kui ta ärkas olid jälle loomad tema ümber ja Martin jutustas neile oma loo . Kui äkki jooksis jänes nende juurde kilkas rõõmsalt , et ta leidis Martini vanaema maja .Martin oli niii õnnelik ,et ta ei uskunud mida kuulis . Loomad juhatasid teda vanaema juurde ja jätsid poisiga hüvasti . Poiss lubas neid vaatama minna . Niisiis jõudis Martin vanaema juurde ja ta oli niii elevil , et vanaema ei saanud arugi kas see on ikka tema lapselaps , kuna Martin ei olnud kunagi nii õnnelikult vanaema juurde läinud . Ja vanaema küsis , et mis tal juhtus . Martin algul arvas et vanaema ei usu teda ja ta
Tihni-Tähni Väike leopard jäi leetritesse, leetritesse leopard jäi. Tihni-Tähni jäi nukralt nutma, Tihni-tähni jäi leetritesse, „Ära nuta,“ lohutas kuu, üleni tipiti täppe täis. „Sul on lihtsalt laste leetrid.“ „Tühised leetrid,“ kordas tuul Omad täpid ja võõrad täpid, võõrad täpid ja omad täpid – Kõik olid nahal läbisegi, Tihni-Tähni heameelest kilkas, Tihni-Tähnile muret tegid. tukkuvat krokodilli pilkas: „Kuu teab, tuul teab, Seal, kus voolas lualaba, oled puupea, elas doktor Krokodill. mitte tuhkagi sa ei tea. Lualabas oli saba, Ma ei tahagi sellist arsti, ise kaldamudas magas arstimata saan terveks varsti.“ kallakil ja küllakil. Tihni-Tähni läks jõe äärde – Allikas: Heljo Mänd „Sallipall“
UTE-UTE-UTT – NÄE TULEBKI!! 20000913 RIHO RAIELE RIHO RAIE LEIDIS PAKU SUURE NIGU TANKIAKU PAKK OLI PUUST, NO MILLEST MUUST? 4 5 ÕUES SEISNUD MÄRTSIKUUST RAIUDA SAAB PAKU PEAL TABAS RIHO ÄRA SEAL PAKK ON AUS, TA KAASA VIIN MUIDU VEDELEB VEEL SIIN NÜÜD ON RIHOL OMA PAKK MÕNUS, KINDEL RAIE PAKK ÜLEMEELIK ÜLEMEELIK KOOLIEELIK KOJU SIBAS, SELJAS SEELIK ÜLEMEELIKULT TA KILKAS ÜLE SÕIDUTEE TA SILKAS ÜLEMEELIK AUTOMEES SAMAS SUUNAS, SAMAL TEEL ÜLEMEELIKULT TA KILKAS GAASI VAJUTAS KAH VILKALT KAKS VAHVAT ÜLEMEELIKUT SAID TEE PEAL KOKKU NII, ET ÜKS EI PEATAND VEERMIKUT VIIS TEISE KIIRABI… 20000913 VIINA-MARI VIINA-MARI VISKAS VIINA VISKAS VEINI, LIKSI KA VISKAS VISKIT, BRÄNDIT, KONNI VERMUTIT JA SAMAGONNI ÕLUT VISKAS, VISKAS DZINNI VISKAS NII, ET HING JÄI KINNI VISKAS VÄLJA MAJA SEEST KÕIK JOOGID, MIDA TOOND TA MEES.
"Täna on sul kahed kohused. Täna on sul hirmsam võlg tasuda su rahva viletsus ja su naise surm." Tugevalt kui raudse pihiga pigistas Kaski sõbra kätt. "puhka, vanem! Sa oled väsinud. Homme juba mõtled teisiti." Aga Venda raputas uskumatult pead. Küll oli, nagu oleks tema silmades tuleleek põlema löönud ja ta vaksa kõrgemaks tõusnud, aga see oli kõik üürikeseks. Seal astus perenaine rõõmust hiilgavate silmadega sisse. "Tulge nüüd äiakest vaatama," kilkas ta. Tema käte vahel paistis valges vaibas ja kirjutes mähkmetes lapse väikene peakene, nagu koidukarva õienupp. Ja hellalt nagu oleks oodata võinud, sirutas Venda oma suured käed välja, last perenaise käest vastu võtma. Nagu õrnemat asja, mis igal hellemal puutumisel karki võiks minna, hoidis ta teda ja tõstis oma suu lähedale, ilma et oma suure habemega last oleks suudelda julgenud. Vanapagan
- olid esimesed inglastest sõjavangid teises maailmasõjas, püüdsid põgeneda, kuid asjatult - sakslased jumaldasid inglaseid, nad laulsid hästi, olid puhtad - Billy oli tuld võtnud, sest oli ahjule liiga lähedal, inglane märkas seda ja kustutas tule, hakkas Billylt igasugu asju pärima, arutles Billy välimuse üle ja ütles, et sakslaste eesmärk neid riideid kandma sundides oli neid ilmselgelt alandada - Billy jälgis laval etendatavat ,,Tuhkatriinut", mis teda väga lõbustas, kilkas nii valjult, et ta kanti barakist välja teise barakki, kus talle tehti morfiumisüst ja tema järele hakkas vaatama Edgar Derby, morfiumi mõju all nägi und, et on kaelkirjak - tegi taas ajarände, kus oli NY haiglas, 3 aastat peale sõja lõppu, haiglas oli, sest arstid arvasid et ta hakkab hulluks minema, mitte sõja pärast aga oma varasema elu mõjutustel - haiglas oli Billyl külas ema, kelle kohalolek teda häiris, sest ema oli talle elu andnud ja
Eemalt Võsast filmis Peeter, kuidas Tõnu Karguga tuli, Kalevi Kruus käes ja jõi Hillari Kohvi. Tõnis Mäe otsas Noolis Erki Reeta Linnast. Anu läks Jaani Kirsipuud Saagima ja Mart Juuris Jüri Tamme välja, hiljem Meelis Ladus kõik riita. Kui Maarja-Liis oli Ilusaks joodud, julges ka Marju Kuudist välja tulla. Siim Kallas selle peale juurde, kui Rein hõiskas, et Ot*s*asson. Kui Mart tuli uue Laariga, oli Lennartil Meri juba põlvini. Pidu oli täies hoos-Virge Naeris, Tõnu Kilkas ja Anu Sääris edasi-tagasi. Aga Maria tahtis, et teda Rahule jäetaks ja andis Henrile Laksu vastu pead. Heiti Hääletas Mardi poole Sallu, sest Heli oli Läätsed ära kaotanud. Kaie aga Kõrbes unistas, et oleks Peetriga Oja ääres...
küla-lõpulisi (Kiikkülän, Kaakkülän) või Mulgi gle-lõpulisi (kiiglen, kaaglen vrd. nt. Pöögle) ja stre-, tsre-, tre-lõpulisi (kuudsren, muudsren vrd. nt. Aitsra, Holstre; kiidren, kaadren vrd. nt. Laatre), või sna-lõpulisi (kuusnes ja kaasnes; kiisnas ja kaasnas Kuusna- nimeline küla ja vald on Järvamaal päris tõeliselt olemas). Teisal näivad nad kõige pigemini onomatopöa või deskriptiividena: kiiksam-kääksam; kiirdles, viirdles; kiigub, kaagub; kilkas, kalkas; kliiksen ja klaaksen. Vahel on neid püütud nihutada ka tavasõnadest koosnevaiks parafraasideks: kuu sees, maa sees; kuu sehen, muu sehen; kuusikun, kaasikun. Enamik kogu esinemusest aga hõljub kaaluta olekus nende kolme tõmbevälja vahel: kuusis, kaasis; koordis, kaardis; kuudris, kaadris; koosus, moosus jpt. 14 Libasõnade esinemus ei piirdu reduplikatiividega. Mõistatuses leivateoriistade kohta järgneb
nägu läks tõsiseks; ta astus Jaanuse ette ja küsis osavõtlikult, kas see vahest viga ep ole saanud. 16 Jaanus kogeles tema meelest imeilusat tütarlast silmitsedes midagi nagu «pole viga ühti». «See oli tore,» naeris väike noorsand ja patsutas Tarapita selga, mis nagu uss ta käte all keerles. «Häbi sulle, Oodo!» manitses aulise tõsidusega väike preili. «Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?» «Ilus ja mehine!» kilkas Oodo. «Paras niisugusele pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle laua-hunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!» Nüüd läks Jaanusel kops üle maksa. «See on kõlvatu temp, koeri võõra peale ässitada,» pahvatas ta vihaselt. «Sina oled rumal poiss ja muud midagi.» Nende sõnadega võttis ta jälle istet, pani käed rinnale risti ja vahtis kulmu kortsutades kõrvale. Tema väike kaitsja vaatles teda lahke naeratusega.
annaabi.ee 
