Lisaks õpilaste omavahelistele kiusamistele võib ette tulla ka õpetajate kiusamist õpilaste poolt või vastupidi. Näiteks 2006 aastal oli juhtum, kus õpetaja olevat jätnud koolipoisi käe akna vahele. Ajaleht kirjutab sellest nii : ,,Kolm nädalat tagasi palus Kaali põhikooli inglise keele õpetaja Tiia Koel tagapingis istuval Martinil aken kinni panna. Et poiss seda ei teinud, tuli õpetaja poisi selja taha ja lõi akna ootamatult kinni. Üle klassi kostis kiljatus, sest paraku oli Martin kätt aknalaual hoidnud ja see jäi küünarnuki kohalt akna vahele. Tulist valu tundev poiss haaras viha maandamiseks laualt õpiku ja virutas selle õpetaja poole, see tabas aga hoopis klassiõde. Segadusse sattunud poiss puhkes nutma ja tormas klassist välja." Juhtum äratas väga suurt tähelepanu ja seda uuriti põhjalikult. Kuid ühes teises koolis lõi õpetaja õpilase peaga vastu seina ja siis tiris karvupidi teise klassi
kuna talle tundus, et seal on rohkem ruumi. Ta isa oli ehitaja ning lubas ka Mirteli tulevasse koju ehitada valge glasuurahju, aga seda peab nüüd tegeme keegi teine, kuna ta isa on surnud. Mirtelil on hästi meeles, kui ta märjal sügispäeval käis koos vanaema ja vanaisaga jõhvikal. Kuna nad kartsid, et ta vajub sisse ja ta jalad saavad märjaks, ootas ta tee ääres punase Moskvitsi juures. Aegajalt kostis temani vanaema kiljatus, kuna too oli ussi näinud. Selle järgi teadis Mirtel, et vanaema on lähedal. 2000. aastal lõpetas Mirtel Tartu Karlova Gümnaasiumi. 16aastaselt alustas ta Emajõe Suveteatri stuudios, mis andis talle tõuke teatrikooli minekuks Peale seda suundus ta edasi õppima Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Kõrgemasse lavakunstikooli. Seal oli tema kursuse juhendajaks Ingo Normet, kes tegi talle kohe selgeks, et kui ta endast kõike ei anna pole asjal mõtet. Selle kooli lõpetas Mirtel
Oli jumalaorjus, kus nähti ka Katariinat valgetes riietes vabalt teiste naiste ja tüdrukute killas. Ta ihkas surra ning surmas igatses ta oma hingele ja piinatud ihule rahu. Katariina silmas olid kinni, ta oli enam surnud kui elus, - müür tema ümber tõusis kaelani, - Katariina huuled liikusid, aga sõna ei tulnud ta suust. Nüüd ulatas müür juba peani, ainult väikese augu läbi oli tema kahvatanud nägu veel näha. Ta oli nüüd elusalt maetud. Hirmus kiljatus kõlas äkki kitsast torniaugust ja segas vaimulikkude laulu, - ühe inimese hingekisa surmahädas. August sirutas ta appi hüüdes valged käed välja oh! Müür oli paks ja tugev, ainult sõrmeotsad ulatasid nähtavalae, ning meistrid jätkasid tööd. Lehte oli elavalt hauas, ükski vägi ei võinud teda enam päästa; tema surmani kohkunud sugurahvas ammugi mitte, keda kubjaste piits ja rüütlite oda juba laialigi ajas.
Kiirelt sain oma kohvi kätte ning istusin lauda, avasin oma sülearvuti ning mõtlesin kiirelt e-mailid üle vaadata. Eelnevalt olin silti näinud, et pubis on traadita internet täiesti olemas, kuid ma ei saanud selle ühendamisega hakkama. Pöördusin abi saamiseks teenindaja poole, kes tuli mulle appi. Pärast viieminutilist vaeva nägemist oligi interneti ühendus olemas. Seekord istusin ma letile üsna lähedal ning kuulsin kuidas teenindajad omavahel suhtlesid, järsku kostis kiljatus ning nende poole vaadates selgus, et naissoost teenindaja oli endale kohvi peale valanud kogemata, millele järgnes kohene leti tagant lahkumine. Minu üllatuseks, kui teenindaja tagasi tuli, oli ta pluusi ära vahetanud. Tavaliselt olen märganud, et kui teenindaja end söögi või joogiga kuidagi ära määrib, siis ei tehta sellest väljagi. Väga hea mulje jäi, et teenindaja oma välimuse eest hoolitseb. Ka
Puhkes tiirane tants. Äkki temasse lõikus mingi õrn resonants. Nägin viibet Su randmes. Loore langes kui lund. Ja ma läksin Sind kandes ja me mõlema und. Teispool kivist terrasse keegi muigavat näis. Nagu hiilivaid kasse varje kannul meil käis. Nii me läksime. Kuhu, ei me teadnudki veel. Sõnad lämbusid suhu. Lõhnas vaik ja kaneel. Kuskil kilkasid pantrid. Kuskil lehvis üks tiib. Oli kutse tas kramplik. Järvel tiirles amfiib. Veel üks kiljatus kaikus. Veel üks löök lõikas vett. Siis see haihtus. Jäi vaikus. Jäi puude ballett. Kesk akaatsiasalu tuulde suudlesin Sind. Tõmbles vaiblevas valus Sinu siupäine rind. Viies tippu me pinge, iga sõõm oli lõõm. Nendest jäigi me hinge mingi rahutu rõõm. Jalavõrude vase tummaks aeg teha võis, kuid on ulmadest rase Sinu leek-ihu õis. Jälle kohtume, kohe siis ent hargneb me tee. Laskub kohinal lohe, viib me õndsuse mee. Mina rüüpan, Sa kallad,
:-| Veidi vihane või asjast mitte huvitatud. :-|| Väga vihane. :-@ Äärmiselt vihane! <:-) Rumal küsimus! :-# See on ebatsensuurne sõna. Või mu suu on lukus, ma vaikin! :-v Kiljatus :-x Musi. :-X Suur märg musi. :*) Kasutaja on purjus. :-} Tõesti hea vein! ||*( Kas lööme käed? ||*) OK, lööme käed! Tabel.2
märku. Minu truu seltsimees Risti Priidu on kohe esimese ree peal . . . Tohoo, mis karjatus see oli?» Krõõt põgenes kui kõhutatud hirv. Hädaoht, mis poega ähvardas, oli ema rinnust valusa karja-tuse välja surunud. Tagaajajaid enese kännul arvates jooksis ta ülepeakaela varemete vahelt välja ja jäi alles metsa serval lõõtsutades seisma. Varemete vahel liikusid mõned mustad kujud. Nende hääled olid vaiksel ööl selgesti kuulda: «Minu arust oli see mõne ehmatanud naise kiljatus.» «Tühi jutt. Missugune naine südaööl jalga siia julgeb tõsta?» «Mina kuulsin selgesti öökulli huikamist.» «Noh muidugi öökull ja muud midagi.» 216 «Ega see vist head ei tähenda.» «Öökulli hääl tähendab ikka õnnetust.» «Usud sina vanade naiste lori? Öökull on rumal elajas; tema ei või inimeste asjust midagi teada, veel vähem neid ette kuulutada.» «Andku taevas!» 12 Päeval enne toomapäeva tuli sepp Villu hästi suure viinaankruga Viljandi lossi. Teda lasti
annaabi.ee 
