(Ollakse kujutletaval saunalaval. Nägus ja heatahtlik vaeslaps vihtleb ilma ühegi kaebuseta vanureid, kes häälitsevad oma eale kohaselt samal ajal tütarlast ka kiites.) Jutustaja:Laupäev on vanadele eestlastele ikka olnud suur saunapäev. Saunas käijaid oli mitmesuguseid, meie näidendi peategelane, aga heatahtlik tütarlaps, kes aitas kombekalt vanureid ja sai ise lavale minna alles siis, kui kõik saunalised läinud olid. Nii ka seekord. (Kilin ja kolin, Vanapagana tõld tuleb) Vaeslaps omaette:Mis jant see nüüd siis lahti on, kilin ja kolin nagu mitu saksa tõlda oleks läve ees peatunud. Panen õige särgi selga ja vaatan üle ukseprao, mis seal toimub. (Näeb Vanapaganat ja tema seltsilisi teeb risti ukse ette ja jookseb lavale) Vanapagan väljast:Tule nüüd välja, tütreke, lähme ära! Vaeslaps:Ei ole riideid, ei saa minna! Vanapagan:Küll lasen kodust riided tuua, ütle, tütreke, mis sulle tarvis.
Tegelased: Jutustaja, vaeslaps, talutütar, hiir, Vanapagan, vanapagana 3 poega. Vahendid : pink (saunalavale), särk, vöö, seelik, kingad, suur padi, nöör (tõlla jaoks), paberis kuu ja päike. JUTUSTAJA: Laupäev on vanadele eestlastele ikka olnud suur saunapäev. Saunas käijaid oli mitmesuguseid, meie näidendi peategelane on aga heatahtlik tütarlaps, kes aitas vanureid ja sai ise lavale minna alles siis, kui kõik saunalised olid ära läinud. Nii ka seekord... Kilin ja kolin, tuleb Vanapagana tõld tuleb (2 last hobustena ees). VAESLAPS (omaette): Mis nüüd siis lahti on, selline lärm nagu suur tõld oleks ukse ees peatunud. Vaatan üle ukseprao, mis seal toimub (NäebVanapaganat ja teeb risti ukse ette, läheb sauna tagasi). VANAPAGAN (väljast): Tule nüüd välja tütreke, lähme ära! VAESLAPS: Ei ole riideid, ei saa tulla! VANAPAGAN: Küll lasen kodust riided tuua, ütle mis sulle tarvis? HIIR (saunanurgast õpetades): Ühe kaupa, ühe kaupa, õeke
Nii ihnsad inimesed kui ka arulagedad pillajad kutsuvad sellega jumalate viha välja ja täidavad oma hinge tühjusega. Sümpoonioniks nimetasid kreeklased pidusööki. Sellest võtsid osa kuulsad väejuhid, riigimehed, filosoofid ja luuletajad. Ja muidugi ei puudunud ka hetäärid. Kõrgesse saali kogunesid külalised, kostis vaikne muusika, millesse sulas hellase topeltflöötide kurbus ja egiptuse pillide äge kaeblemine, salapärane kutsuv seistronite ehk käristite kilin, kitara, lüüra ja suure harfi keelte helin. Seinte ääres olid reas lebatsid kõrgema peatsiotsaga. Neis istus või lamaskles peoseltskond nii oli mugav peo lõppjärgus armunaudingutele anduda. Orjatarid toovad kerge eine ja pakuvad jääkülma veega lahjendatud veine. Saali keskel on lava, mis kuulub esinejatele. Etteaste ajal käib külaliste vahel tihe omavaheline keskustelu ning nad ei lase ennast esinejatel segada.
Kuuldeliste aistingute edasiandmine on onomatopoeetiliste ehk helijäljenduslike sõnade hooleks. Onomatopoeetiline sõna põhineb helimatkingul või loodushääle jäljendamisel. Nt mää, kluukluu, klirdi, nurruma, mürtsuma, kääksuma, pinisema. Võivad moodustuda terved onomatopoeetilised sõnaread, mis iseloomustavad helide vähimaidki varjundeid: sihiseb sahiseb sohiseb suhiseb sähiseb, sulin vulin pulin mulin kulin lulin, kilin kõlin kulin kolin. Deskriptiiv ja onomatopoeetilistes sõnades paistab paremini kui kusagil mujal välja häälikusümboolika motiveeritud seos sõna häälikulise kuju ja tähenduse vahel. Kas või eelmiste näiteridade põhjal võime näha, kuidas tähendus oleneb sõna moodustavate häälikute iseloomust (nt kõrge i ja madalad a, o). Sõnasisene konsonantühend annab edasi heli järskust, momentaansust või katkelisust,
moonakaperest. J. Tamme varasem looming on rahvalik. Nagu proosas, nii ka lüürikas kaitses ta ilmunud kogudes ,,Ärganud hääled". Lüürika elu vaeslapsi. Esimesena tunnustasid tema luulet uuenemisprotsessis oli J. Tammel oma osa, «Noor-Eesti» rühma kuuluvad kirjanikud. kaalukam aga lüüroeepikuna. Lüürikuna viljeles J. Tamm ajas iseloomulikke teemasid - loodus ,,Kilin- 8. Ärkamis- ja järelärkamisaegne proosa. kõlin", armastus tsükkel ,,Sonetid ", ,,Silmad ja Autoreid: L. Koidula, J. Pärn, L. Suburg, M. süda" , kõdu, lapsepõlv, mälestused tsükkel ,,Ema Põdder, E. Aspe, E. Vilde, Juhan Liiv. 1880. mälestus", ,,Doktor M. Veske mälestuseks" . Keele, aastatel suurenes oluliselt algupärase stiili ja vormi poolest kerkivad paljud tema lüürili- jutukirjanduse osa ilukirjanduse üldpildis,
Ühe sõna eri vormid moodustatakse eri tüvedest, mis on varem kujutanud endast mitut tähenduslikult lähedast sõna. Näiteks minema ja lähen või hea ja parem, üks ja esimene, see ja need, tema ja nemad. 4. Analüütilisus: vormimoodustusviis, kus kasutatakse abisõnu ja mitmesõnalisi vorme, nt on tehtud, oli käinud, ei lähe, peab olema, saab minna, metsa poole, laua all. 5. Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh, ai-ai. 1) isoleerivad keeled – sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised (sõnadega väljendatakse nii leksikaalset kui ka grammatilist tähendust) ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks
9. Onomatopoeetiline sõna Kuuldeliste aistingute edasiandmine on onomatopoeetiliste ehk helijäljenduslike sõnade hooleks. Onomatopoeetiline sõna põhineb helimatkingul või loodushääle jäljendamisel. Nt mää, kluu-kluu, klirdi, nurruma, mürtsuma, kääksuma, pinisema. Võivad moodustuda terved onomatopoeetilised sõnaread, mis iseloomustavad helide vähimaidki varjundeid: sihiseb -- sahiseb -- sohiseb -- suhiseb -- sähiseb, sulin -- vulin -- pulin -- mulin -- kulin -- lulin, kilin -- kõlin -- kulin -- kolin. LOENGUD 10. Keeleteadus e lingvistika; üldkeeleteadus; teoreetiline keeleteadus Keeleteadus e lingvistika: · on teadus keelest, selle olemusest, ehitusest, talitlemisest ja arenemisest; · on keele teaduslik uurimine; · käsitleb kõiki probleeme, mis on seotud maailma keeltega. Teoreetiline - eesmärgiks on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduse loomine
lihttüves). 3) Supletiivsus: tüvede põimumine vormistikus. Ühe sõna eri vormid moodustatakse täiesti eri tüvedest, mis on varem kujutanud endast mitut tähenduslikult lähedast sõna. Näiteks minema ja lähen või hea ja parem, üks ja esimene, see ja need. 4) Analüütilisus: vormimoodustusviis, kus kasutatakse abisõnu ja mitmesõnalisi vorme, nt on tehtud, oli käinud, peab olema, metsa poole, laua all. 5) Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh. Keele morfoloogilised põhitüübid - 1) isoleerivad keeled sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel)
annaabi.ee 
