Teooria: AAS- meetod põhineb vabada aatomite võimel absorbeerida kiirgusenergiat. Mõõdetakse kiirigusallikast lähtuva valguse intensiivsuse vähenemist proovi sisaldava mõõteraku läbimisel. Mõõterakuks on gaasipõleti leek ja grafiitahjus saadav kuumade gaaside pilv. Küttegaasid juhitakse segamiskambrisse ja imetakse läbi kapillaari segistisse ka analüüsitav lahus, kus see pihustub. Leegis kõrgel temperatuuril lahus aurustub ja atomiseerub. Kiirgusallikaks on õõneskatoodlamp, kuhu on monteeritud anood ja määratavast metallist või selle sulamist valmistatud katood. Lamp on täidetud madalal rõhul oleva inertsgaasiga ning selle kütmisel pingeallikast katoodi aine aurustub, atomiseerub ja ergastub, andes antud elemendile iseloomuliku valgusspektri. Lambi poolt väljasaadetud kiirgus läbib leeki, kus määratava elemendi aatomid absorbeerivad antud kiirgust. Absorptsiooni tõttu kiirguse intensiivsus I0, väheneb intensiivsuseni I.
3* vajaliku spektrijoone isoleerimine 4* kiirguse kasvu/kahanemise detekteerimine 5* tulemuse esitamine Leek peab võimaldama atomiseerimist ja ei tohi aatomeid ioniseerida. Leekatomisaator koosneb udustist ja põletuskambrist. Proov juhitakse pihustatuna läbi leegi, toimub ergastus. Küttegaasid juhitakse segamiskambrisse ja imetakse läbi kapillaari segistisse ka analüüsitav lahus, kus see pihustub. Leegis kõrgel temperatuuril lahus aurustub ja atomiseerub. Kiirgusallikaks on õõneskatoodlamp, kuhu on monteeritud anood ja määratavast metallist või selle sulamist valmistatud katood. Lamp on täidetud madalal rõhul oleva inertsgaasiga ning selle kütmisel pingeallikast katoodi aine aurustub, atomiseerub ja ergastub, andes antud elemendile iseloomuliku valgusspektri. Lambi poolt väljasaadetud kiirgus läbib leeki, kus määratava elemendi aatomid absorbeerivad antud kiirgust. Absorptsiooni tõttu kiirguse intensiivsus I0, väheneb intensiivsuseni I
UV/Vis spektromeetrit on võimalik seadistada mõõtmaks peegeldust. Sellisel juhul mõõdab spektromeeter proovist peegeldunud valguse intensiivsust (I) ja võrdleb seda referentsmaterjalilt (nt. valge plaat) peegeldunud valguse intensiivsusega (I0). I / Io suhet nimetatakse peegeldusteguriks ja seda väljendatakse protsentuaalselt (%R). Spektromeetri põhilised osad on valgusallikas, proovikamber, monokromaator, et eraldada erineva lainepikkusega valgus ja detektor. Kiirgusallikaks on tihti volfram hõõgniit (3002500 nm), deuteeriumlamp, mis annab pidevat kiirgust ultravioletses alas (190400 nm), ksenoonlamp, mis on pidev lainepikkustel 1602000 nm. Detektoriks on tavaliselt fotoelektronkordisti, fotodiood või fotodioodide rivi. Fotodioode ja fotoelektronkordistit kasutatakse skanneeriva monokromaatoritega, mis filtreerivad valgust nii, et ainult kindla lainepikkusega valgus jõuab detektorisse samal ajal
3. Kiirguse varjestamine Osa kiirgust, näiteks beeta- ja alfakiirgus, neeldub juba õhukeses paberis või plastmassis. Gammakiirgus ja neutronid on suure läbitungimisvõimega ning tuumareaktor tuleb selle südamikust tuleva kiirguse neelamiseks ümbritseda mitme meetri paksuse betoonseinaga. KAITSE LAHTISTE KIIRGUSALLIKATE EEST Lahtiste kiirgusallikate kasutamine on keeruline, kuna radioaktiivne aine võib kasutaja poolt allaneelamisel või sissehingamisel muutuda sisemiseks kiirgusallikaks. Lahtiste kiirgusallikate puhul tuleb kasutada järgmisi kaitsemeetodeid: Lahtisi kiirgusallikaid tuleb võimaluse korral ümbrises hoida ja kasutada, et ära hoida radioaktiivse aine väljapääs. Kui allikat pole võimalik sulgeda, tuleb sellega töötavaid isikuid kaitsta järgmiste ohtude eest: . radioaktiivse aine sissehingamine . radioaktiivse aine allaneelamine . radioaktiivse aine imendumine läbi naha. Kiirgustöötajad kannavad kaitseülikondi ja hingamismaske, mis kaitsevad
on välja tõrjunud varem laialdaselt kasutatud pöördkondensaatorid. 30. Optron ja tema kasutamine. optroni tingmärk Optronid ehk optopaarid (optrons, optocouplers) on pooljuhtseadised, kus ühisesse kesta on paigutatud üks kiirguselement ja üks kiirgustundlik element. Need elemendid on sidestatud ainult valguskiire abil ja seepärast kasutatakse neid erinevate ahelate elektrilise sidestuse vältimiseks. Vastuvõtu poolel olevaks kiirgusallikaks on reeglina infrapunases piirkonnas töötav valgusdiood. Väljundi poolel on kiirguse vastuvõtjaks fotodiood, fototransistor, türistor või takisti. Vastavalt sellele on olemas dioodoptronid, transistoroptronid, türistoroptronid ja takistioptronid. 31. Valgusdioodid ja nende kasutamine. Valgusdiood on elektroonikas kasutatav pooljuhtdiood, mis kiirgab valgust. Valgusdioodi tähistamiseks kasutatakse ka lühivormi LED (inglise keelest Light-Emitting Diode 'valgust kiirgav diood')
ajutine järvik 50 66 120 100 40 30 roostik 0 0(200) 0(180) 0(130) 0(100) * sulgudes on esitatud kauguse kõikumise piirid, tumehalliga on eristatud merest kaugemale jäävad, helehalliga lähemale jäävad, valgega mere vahetusse lähedusse jäävad maakattetüübid Tabel 3. Katsete andmetele vastavad teoreetilise max väärtused; kui kiirgusallikaks oleks absoluutselt must keha U (V) I (A) T (K) max teoreet. (nm) 5 0,65 2112 1371 6 0,72 2282 1269 7 0,78 2451 1181 8 0,84 2597 1115 9 0,90 2723 1064 10 0,95 2862 1012
Analoogsignaalide puhul kasutatakse nn. lineaarseid optroneid, digitaalsignaalide ülekandmisel pole lineaarsus tingimata vajalik. Optronid nagu releedki võimaldavad väikese elektrisignaaliga juhtida suuri võimsusi, tagades seejuures ahelate vahel hea galvaanilise lahtisidestuse. Kui releedes kasutatakse tüüritavate kontaktide sisse- ja väljalülitamiseks magnetvälja, siis optronites on selleks elektromagnetlaine, täpsemalt optiline kiirgus. Kiirgusallikaks on harilikult infrapunases alas lainepikkusega 900...1200 nm kiirgav valgusdiood. Kiirguri ja fotovastuvõtja vaheline optiline keskkond on valmistatud mõnest taolisest dielektrikust, mille murdumisnäitaja läheneb valgusdioodi korpuse omale, et vähendada peegeldumiskadu. Optron võib kuuluda ka integraallülituse koosseisu. Optronite iseloomulikuks omaduseks on see, et nende väljund on sisendist elektriliselt eraldatud (isolatsioonitakistus sadades gigaoomides ning läbivmahtuvus ca
spektraalanalüüsi (AAS). AAS-I meetod põhineb vabade aatomite võimel absorbeerida kiirgusenergiat. Määratakse kiirgusallikast lähtuva valguse intensiivsuse vähenemine proovi sisaldava mõõteraku läbimisel, mõõterakuks on tavaliselt gaasipõleti leek või grafiitahjust saadav kuumade gaaside pilv. Joonisel 4 on toodud ühekiirelise leegi põhimõttel töötava AA-spektrofotomeetri põhimõtteline skeem. Küttegaasideks on tavaliselt õhk ja atsetüleen (propaan). Kiirgusallikaks (2) on õõneskatoodlamp, mis kujutab endast silindrikujulist kvartsist eesaknaga klaasanumat. AAS on vaba spektraalsetest segajatest, kuna õõneskatoodlambist lähtuvat valgust võivad absorbeerida ainult lambi katoodi materjaliks oleva elemendi aatomid. Meetod ei ole vaba keemilistest segajatest , mis esinevad leegiga AAS meetodil ning mis võivad mõjutada aatomite kontsentratsiooni leegis. /22/23/40/
Täiuslikumad spektrofotomeetrid võimaldavad töötada elektromagnetkiirguse spektri erinevates osades nii nähtava-, ultraviolett- kui ka lähis-infrapunase kiirguse piirkonnas. Nad sisaldavad monokromaatorit (prisma või difraktsioonivõre), mis suunab mõõtesüsteemi vaid kitsa sagedusriba, mille keskväärtus on arvuliselt mõõdetav. Nähtava valguse piirkonnas töötamisel on valgusallikaks hõõglamp ning töötada võib klaasküvettidega. Ultraviolett-piirkonnas töötamisel on kiirgusallikaks deuteeriumlamp ja kasutatakse kvartsküvette, kuna harilik klaas neelab tugevalt kiirgust lainepikkustel alla 330 nm. Läbiva valguse intensiivsuse detekteerimiseks kasutatakse spektrofotomeetrites fotokordistit vi fotolampi. Järgneb signaali elektrooniline vimendamine. Lplik signaal registreeritakse absorptsiooni ühikutes kas mteriista osuti kõrvalekaldena, kaasaegsetes seadmetes aga digitaalsel kujul või väljatrükituna.
võrdne, kuid 1Sv neutron- või röntgenkiirgust on bioloogilisest aspektist võrdsed. Kui kiirgusväli koosneb mitmest eri tüüpi kiirgusest, siis koe või organi ekvivalentdoos on võrdne mõjunud kiirguste ekvivalentdooside summaga. Kui kogu keha saab ühtlaselt kiiritada, siis on stohhastiliste efektide tekke tõenäosus proportsionaalne ekvivalentdoosiga. Tegelikkuses esineb tõeliselt ühtlasi kogu keha kiiritusi harva, eriti, kui kiirgusallikaks on mingis koes või organis asuv radionukliid. Sageli erinevad erinevate organite doosid tunduvalt, samuti on koed erineva kiirgustundlikkusega. On tõesti raske geneetilisi mutatsioone esile kutsuda pead või käsi kiiritades, kuid kilpnääre ja rinnanäärmed on kiirgusest tingitud vähile tunduvalt vastuvõtlikumad. Arvestades erinevate kudede erinevat tundlikkust kiirguse stohhastiliste tagajärgede suhtes on välja töötatud kudede tundlikkust iseloomustavad faktorid, millega
156. Aatomabsorptsioonspektroskoopia (AAS) põhimõte. Millist protsessi nimetatakse atomisatsiooniks? AAS meetodil kasutatavad atomisatsioonimeetodid Analüüdiks on aatomid! Tegemist on neeldumisspektroskoopiaga. Laineala: UV ja Vis (190 800 nm). Igal elemendi aatomitel on iseloomulikud neeldumisjooned ehk komplekt lainepikkusi, mida nad neelavad. AAS põhimõtteskeem: kiirgusallikas > proov > monokromaator > detektor. Kiirgusallikaks on lamp, mille kiirgav element on sama, mida me määrata tahame. Iga elemendi või elementide grupi jaoks on oma lamp. Aatomite neeldumisjooned on väga kitsad, seetõttu esineb harva olukordi, kus elementide jooned kattuvad, kui see siiski juhtub, on peaaegu alati võimalik leida lainepikkus, kus segaja ei sega seega AAS on väga selektiivne meetod. Analüüdiks on aatomid - see on aatomspektroskoopia. Iga elemendi aatomitel on teatav
Tööpinge on 80...200 V. ELEKTROONIKAKOMPONENDID lk.87 14. OPTRONID Optronid ehk optopaarid (Optrons, optocouplers) on pooljuhtseadised, kus ühisesse kesta on paigutatud üks kiirguselement ja üks kiirgustundlik element. Need elemendid on sidestatud ainult valguskiire abil ja seepärast kasutatakse neid erinevate ahelate elektrilise sidestuse vältimiseks. Vastuvõtu poolel olevaks kiirgusallikaks on reeglina infrapunases piirkonnas töötav valgusdiood. Väljundi poolel on kiirguse vastuvõtjaks fotodiood, fototransistor, türistor või takisti. Vastavalt sellele on olemas dioodoptronid, transistoroptronid, türistoroptronid ja takistioptronid. Kiirgur ja vastuvõtja on sidestatud optilise keskkonnaga, mis peab olema piisavalt hea isolaator, et vältida läbilööki kiirguri ja vastuvõtja erinevate potentsiaalide puhul.
annaabi.ee 
