3. Millega ja kuidas putukad hingavad? 4. Millised meeleelundid on putukatel arenenud ja kus nad paiknevad, too näiteid. 5. Kuidas putukad sigivad? 6. Millised arenguviisid on erinevatel putukatel, kirjelda, too näiteid. 7. Too näiteid , kus elavad erinevad putukad? 8. Too näiteid, kuidas erinevad putukad liiguvad. 9. Iseloomusta sihktiivalisi, too näiteid. 10. Iseloomusta liblikalisi, too näiteid. 11. Iseloomusta mardikalisi, too näiteid. 12. Iseloomusta kiililisi, too näiteid. 13. Iseloomusta ehmestiivalisi, too näiteid. 14. Iseloomusta kahetiivalisi, too näiteid. 15. Kirjelda kodumesilaste eluviisi (pere koosseis, ülesanded, toit, mee valmistamine, paljunemine, areng, sülemlemine, suhtlemine, orienteerumine, talvitumine). 16. Kirjelda sipelgate elu (pesa, pere koosseis, ülesanded, toit, paljunemine, talvitumine, suhtlemine, kasulikkus ). 17. Kirjelda herilaste elu (pesa, pere koosseis, ülesanded, toit, paljunemine, talvitumine ) 18
Referaat Kiililised Jüri Gümnaasium 8.r Kristin Sõber 2010 Sisukord 1. Sissejuhatus lk 3 2. Kiilid lk 4 3. Kokkuvõte lk 7 4. Kasutatud kirjandus lk 8 Sissejuhatus Kiililisi iseloomustab kõige enam nende sihvakad võrkjad neli tiiba, suurte silmadega pea ja pikk ja saleda tagakehaga. Kiililiste keha on tavaliselt erksalt värvunud , enamasti sinise või rohelise kirju . Keha ja tiibade mõõtmeid arvestades on kiililised suurimad putukad Eestis. Kiililiste liike on üle 4500, Eestis aga 57 liiki .Kiililised on röövtoidulised , nad püüavad saaki õhust ning söövad kõike kellest jõud üle käib .Saaki nad aga püüavad võimsa labidja või
Enamasti lendavad nad putukatest kõrgemal ning ründavad sobivat saaklooma nähes. Kuna kõik need putukad tõusevad soojade õhuvoolude tõttu selgete päikesepaisteliste ilmade korral kõrgele, näeb ka räästapääsukest ja teisi pääsulasi kõrgel lendamas. Vihmade ja äikese eel, kui õhk on veeaurust küllastunud ja niiskunud putukad lendavad maapinna lähedal, kütivad pääsulased veekogude lähedal, veepinna lähedal sööstes ka kiililisi, ühepäevikulisi ja ehmestiivalisi. Paljunemine Leviala põhjaosas jõuab räästapääsuke sigida ja järglased üles kasvatada vaid üks kord suve jooksul, teistes piirkondades tavaliselt kaks korda. Kurnas on tavaliselt 4-6 valget muna. Poegade haudumine kestab olenevalt ilmastikust 12-13 päevast sooja ilma korral 18-22 päevani jaheda ilma korral. Poegi hauduvad ja hiljem toidavad mõlemad vanalinnud. Pesas viibivad pojad umbes kolm nädalat
kattetiivad. Toituvad taimedest osad putukatest. Paljunemine: munevad mulda või taimedele, arenevad vaegmoondega. Näited: rohutirts, ritsikas 11. Iseloomusta mardikalisi, too näiteid. Elupaik maa sees, taimedel, jässakas kuju, nahkjad kattetiivad, kilejad lennutiivad, haukamissuised . Toit: taimetoidulise d, röövtoidulised , jäänustest, toiduainetest. Paljunemine: munevad mulda(taimedel e), areng täismoondega .Näited: maipõrnikas, lepatriinu, 12. Iseloomusta kiililisi, too näiteid. Elupaik veekogu lähistel, 2p kilejaid tiibu, pikk peenike tagakeha, suured silmad, haukamissuised , vastsetel püünismask. Toituvad putukatest. Paljunemine: munevad vette, arenevad vaegmoondega.Näited: vesineitsik, tondihobu 13. Iseloomusta ehmestiivalisi, too näiteid. Elupaik maismaal veekogude läheduses, 2p karvkestaga kaetud tiibu, pikad niitjad tundlad. Toituvad taimemahlast, vastsed veetaimedest, -loomadest. Paljunemine: munevad vette,vastsed
et üleujutused pole pikaajalised ning pärast üleujutust taheneb muld kiiresti. Kasteheina koosluse rohustu on liigirikas ja kõrgekasvuline, paljude nitrofiilsete liikidega. Seal domineerivad taimed nagu suur kastehein, põldtimut ja harilik aruhein, sagedased on ka harilik orashein, kerahein, punane aruhein, aas-seahernes, aasristik, mets-harakputk, maajalg, köömen jt (Kukk 2004). Putukatest esineb lamminiitudel kiililisi, tirdilisi, mardikalisi, ühepäevikulisi, ehmestiivalisi ja kahetiivalisi. Nende elupaigad on tihedalt seotud veega. Kuivematel lamminiidualadel elab palju niitudele ja avamaastikele iseäralikke liike. Jõgede kaldavöönditel on mitmekesine mardikaliste fauna, kus võib kohata mitukümmend liiki jooksiklasi. Eesti punasesse raamatusse on kantud suurliblikad nagu teelehe-mosaiikliblikas ja mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne), kes võivad tõenäoliselt paikneda ka Rannapungerja luhtadel.
Salumetsa loomastik Salumets on kõige viljakama mullaga ning kõige liigirohkem mets. Salumetsades pesitsevad kasevaksikud, pähklikärsakad ja toominga võrgendikoid. Salumetsas on veel palju erinevaid putukaid, kuid need on erilisemad. Veel on liblikalisi, kiililisi ja sihktiivalisi, mille alla kuuluvad rohutirtsu laadsed. Salumetsas esineb palju linde( osad neist on paiknevad linnud teised rändlinnud). Eesti paigalinnud on: laanepüü, sinitihane(tema on ka hulgulind, kuid põhiliselt paigalind), kodukakk, pasknäär( tavaliselt on paigalind, kuid on ka juhuseid kus on ka hulgu- ja rändlind kui ka lihtsalt läbirändaja), musträstas(on rändlind ainult põhjaosas muidu on paigalind), rasvatihane, hallvares ja harakas( vanalinnud on paiksed, aga noored
Looduskaitsealalt on leitud 2 haruldast samblikku (Leptogium saturnium ja Flavoparmelia caperata). Euroopa seente punasesse nimistusse kantud seeneliikidest kasvab Nigulas leht-kobartorik (Grifola fondosa), mugultorik (Polyporus tuberaster) ja taigapässik (Inonotopsis subicolosus). Liblikalistest on uuritud põhjalikult suurliblikaid, esindatud 370 liigiga. Neist 3 on EPRs Aspilates gilvaria, Lycaena dispar, Euphydryas maturna. Viimane on ka EL Loodusdirektiivi II, IV lisa liik. Kiililisi on leitud 19 liiki, sh ka üks EPR liik (Anax imperator). 6. Kas kaitsealal asub administratsioon? Nigula Looduskaitseala Administratsioon (edaspidi Nigula LKA) on Keskkonnaministeeriumi hallatav riigiasutus, mis on asutatud Keskkonnaministeeriumi 14. jaanuari 1991. a määrusega nr 5 «Riiklike looduskaitsealade formeerimise kohta juriidilisteks isikuteks». Nigula LKA on Vabariigi Valitsuse poolt määratud kaitstavate
Vähkide klass on Eesti magevetes esindatud vähemalt 233 liigiga. Lehtjalaliste seltsi 81 liigist kuulub 79 vesikirbuliste alamseltsi. Vesikirbulised etendavad tähtsat osa zooplanktonis ning kalade toidus. Aerjalalisi, kes samuti moodustavad zooplanktoni ühe põhikomponendi ning on tähtis kalatoit, on Eesti magevetest leitud 70 liiki. Ämblikulaadseid on Eesti magevetest teada umbes 210 liiki, kes peaaegu kõik kuuluvad pärislestaliste seltsi vesilestade rühma. Kiililisi on leitud 54 liiki. Tüüpilised järvevormid on suurtes järvedes elav seenliidrik. madalaid taimestikurikkaid järvi asustav pisiliidrik ja kakslaik-kiil. Kalad. Eesti suurim järv, Peipsi, on üks paremaid kalajärvi terves Euroopas. Siin arvatakse esinevat 36 kalaliiki. Põhilised kalad on ahven, haug , latikas, kiisk, särg, luts, peipsi siig, vähem leidub koha, linaskit, vimba, säinast, angerjat, kokre, nurgu, viidikat, tõugjat, rääbist ja peipsi tinti
tõstnud. Toitu püüavad pääsulased lennult. Enamasti lendavad nad putukatest kõrgemal ning ründavad sobivat saaklooma nähes. Kuna kõik need putukad tõusevad soojade õhuvoolude tõttu selge päikesepaistelise ilma korral kõrgele, näeb sel ajal ka pääsulasi kõrgel lendamas. Vihma ja äikese 54 eel, kui õhk on veeaurust küllastunud ja niiskunud putukad lendavad maapinna lähedal, kütivad pääsulased veekogude veepinna lähedal kiililisi, ühepäevikulisi ja ehmestiivalisi ja teisi putukaid, kes ka vihma ajal lendavad. Rahvapärimus Puude istutamise ajal kutsunud Taevataat pääsukesegi appi istutama, kuid see ei tahtnud oma pühapäeva-rõivaid määrida ega läinud. Nuhtluseks määranud Taevataat, et pääsuke ühegi halja puu otsa ei tohi istuda, lubades teda ta pühapäeva-rõivaid ometi kanda. 7.Kägu (Cuculus canorus) Rahvakeeles Kägu, kägi ehk kukulind. Kägu on laia levilaga liik. Ta pesitseb
peamiselt vesikirbulistest ja aerjalalistest vähkidest ning mikroskoopilistest keriloomadest ja ripsloomadest. Nende elusmass on enamasti 1–10 g/m3. Jõgede ja järvede põhjaloomastikus (zoobentoses) leidub kõige rohkem mitmesuguseid enamasti valmikuna õhus elavate putukate vastseid, kelle sagedaim ja vormirohkeim rühm on surusääsklased. Tavalised on ehmestiivalised, ühepäevikulised, vooluvetes ka kihulased ja kevikulised, madalas vees, eriti väikeveekogudes on neile lisaks palju kiililisi, lutikalisi ja mardikalisi. Limustest on peale tigude vormirohked ka herneskarplased, suurimate mõõtmetega on jõekarplased ja rändkarp. Viimaste elusmass võib kohati küündida sadadesse grammidesse ruutmeetri kohta, samal ajal kui muude põhjaloomade elusmass kokku jääb enamasti vahemikku 1–50 g/m2. Tavalised on ka väheharjasussid, kaanid, vesilestad, vähkidest vesikakand ja kirpvähid. Madalas taimestikurikkas vees on põhjaloomastik vormirohke
annaabi.ee 
