Külatänav Selges talveöö taevas särasid tumedal taustal kuldsed tähed, mis kaunistasid öist taevalaotust. Kuu omas erksas kumas valgustas külatänavat, mis oli õhtutundidel nõnda vaikne ja vaba küla päevasest melust. Kuu sära valgus majade vahel olevatele puudele, muutes need veelgi kaunimateks. Raagus puuoksad kiikusid jaheda tuule käes, raputades okstele tuisanud õrna lumekihi maapinnale. Lühikese ajaga täitus terve tänav okstelt paisanud õhukese lumekihiga. Lumega justkui varjatud tänavakate oli muutunud siledaks kui vesi tuulevaiksel hetkel. Äkitselt see siledus kadus ja lumele tekkisid jäljed, jäljed jalanõudest, mis katsid hiliste rändajate jalgu. Need rändajad uitasid täistuisanud teekatet mööda kuhugi kauguste poole. Need olid mees ja vanem naine
Plahvatuse tagajärjel tekkis laeva pardasse 5-meetrine auk, kust hakkas vett sisse voolama. Ent siiski püsis laev veel mõnda aega veepinnal. Kapten, kes seisis korstnast kõige kaugemal, tuli teadvusele esimesena. Ainsa pilguga haaras ta kogu juhtunu ning lülitas sisse häire. Automaat laskis päästepaadid vette. Koos paari madrusega kanti meeskonnaliikmed paatidesse. Kell 20.52 läks laev põhja. On suur õnn, et pääseda õnnestus koguni kõikidel madrustel. Öö läbi kiikusid päästepaadid vee peal, kuni hommikul valges märkas neid möödasõitev laev ja võttis tormist merehaiged madrused oma pardale. Teadlased on palju pead vaevanud, mida kujutas endast see punane objekt, mis nii palju kahju põhjustas. Praeguseks on nad kindlad, et see oli erakordselt suur keravälk. Nagu teada, võib keravälku kõige sagedamini näha õhtul ja seal, kus maapinna ja taeva vahel on palju elektrilaengut. Keravälk liigub hääletult või tasakesi pragisedes,
Ta vanimad pojad ohverdati tähtedele, noorim neeti igaveseks ekslema, õnnelik prints polnud enam eal nii õnnelik ega pimestatud rikkuse hiilgusest." Bard vaikis, ka lapsed ei lausunud enam midagi. Nad mõistsid, et see oli bard ise, kes igaveseks ekslema pagendati. Kuigi nad olid väga noored, said nad aru, millist valu oli prints tundnud oma kaugest kodumaast rääkides. Vahepeal oli ilm muutunud, niiskuse maik jahutas tuuli. Kirsiõite helepäiseid kroonlehti langetades kiikusid iidsed puud, justkui millegi eest hoiatades. Bard käskis lastel koju rutata, kuid nad ei liikunud paigast. ,,Meil pole, kuhu minna," vastasid nad, kuid kurbus polnud neile koormaks vastupidi, rohetavais silmis nägi bard südikust maailmale vastu astuda ja siiraimat armastust kõige kauni vastu. Ta imetles nende elujõudu ja õnne, mida nad hoidsid soojas ka kurvemateil hetkil, ning arvestades nende kentsakat riietust, mis põhines vanul kartulikottideil, neid jagus.
'miski' oli selle varjutanud. Välistades võimaluse, et see oli mõni suur lind, keerles poisi peas vaid üks mõte, kes see olla võiks. Ja ta ei oodanud teist juhust, vaid hüppas närviliselt püsti ja jooksis klaasseina suurde, avades terrassile juhatava ukse. Tormates vihmasoigusesse halli, puuris ta silmad taevasse ja jäi seisma vastu tuli käsipuu, mille taga paar meetrit maapinnani ja siis mere liivane kallas. Pehme tuul kaigutas õitsevaid kirsipuid, raskeõielised oksad kiikusid meeleldi kaasa. Kirsside kreemjas heleroosa andis prantsuse stiilis aiale muinasjutulise ilme. Vaadet süvendasid ühel pool lumiste tippudega kooparohked mäeahelikud, teisel pool kaljuäärine meri. Päikest polnud näha, taevas oli kaetud hallikoeliste pilvedega. Mõnes kohas tungisid kuldkollased kiired nõrkade jugadena läbi, kuid nad jäid hämarikule tugevalt alla. Poiss märkas ühes pilvekogumis ebatavalist varjuliikumist, mis jättis kui võitluse mulje. Ta ei
jäätunud ja millest kumas läbi tänavalmbivalgus. Ta võttis teki pealt ja sammus akna juurde. Neiu jalad oli külmad ning nende all krigisesid põrandalauad, mis olid vanad ja räsitud. Tüdruk kriipis küüntega jääd, et välja näha. Väljas oli öö, kõik magasid. Linnas andsid valgust tänavalambid, mille kuma teedele varje heitis. Öised tänavad olid sama tühjad nagu tavaliselt. Autod seisid igavalt tee ääres ja lipud, mis olid teiselpool tänavat asuvate majade küljes, kiikusid aeglaselt tuule käes. Ta kõndis voodi juurde tagasi ning ronis teki alla ja uinus. Hommikul ärkas neiu äratuskella helisemise peale. Ta läks vannituppa ja pesi ikka veel valget nägu sooja veega. Seejärel astus ta kööki, kus seisid tool, väike laud, külmik, pliit ja kapp. Külmkapist võttis ta juustu, või ja vorsti. Nagu ikka sõi noor neiu juustu-vorstivõileiba ja jõi vett, mis oli kraanist tulles roostevärvi. Ta käis pesemas ja suundus tööle
jäätunud ja millest kumas läbi tänavalmbivalgus. Ta võttis teki pealt ja sammus akna juurde. Neiu jalad oli külmad ning nende all krigisesid põrandalauad, mis olid vanad ja räsitud. Tüdruk kriipis küüntega jääd, et välja näha. Väljas oli öö, kõik magasid. Linnas andsid valgust tänavalambid, mille kuma teedele varje heitis. Öised tänavad olid sama tühjad nagu tavaliselt. Autod seisid igavalt tee ääres ja lipud, mis olid teiselpool tänavat asuvate majade küljes, kiikusid aeglaselt tuule käes. Ta kõndis voodi juurde tagasi ning ronis teki alla ja uinus. Hommikul ärkas neiu äratuskella helisemise peale. Ta läks vannituppa ja pesi ikka veel valget nägu sooja veega. Seejärel astus ta kööki, kus seisid tool, väike laud, külmik, pliit ja kapp. Külmkapist võttis ta juustu, või ja vorsti. Nagu ikka sõi noor neiu juustu-vorstivõileiba ja jõi vett, mis oli kraanist tulles roostevärvi. Ta käis pesemas ja suundus tööle
Brasiilia, oli Dias üks 13 kaptenist. Ta suri teel Brasiiliast ümber Aafrika Indiasse Hea Lootuse neeme lähedal üle ööpäeva kestnud kohutava tormi ajal, kui tema laev läks ühena neljast (üks karavell ja kolm naud ligi 400 mehega pardal) kogu meeskonnaga 29. mai koidikul lühikese ajaga põhja. Kümnel eelneval ööl oli nähtud pika tulevärvi sabaga komeeti. Kroonik Fernão Lopes de Castanheda kirjutab: "Lained tõusid nii kõrgele, et naud kiikusid kord pilvedes, kord kuristikus, orgude avanedes. Päeval oli vesi tinakarva ja öösel tulevärvi, ja müra, mida tegi puit, oli kohutav ning kõik oli nii jube, et kes pole seda näinud, ei suuda seda uskuda." Madrustel polnud kahtlust, et tegemist on müütilise hiiglase Adamastori kättemaksuga. Bartolomeu Dias
Küll aga rõõmustab turiste Strokkur, mis saadab mürina saatel iga viie minuti tagant veejoa 35 meetri kõrgusele. Minul oli Islandil veidi kõhe, aga kohalikel väidetavalt mitte. Külmavärinaid tekitas nõue kohaliku lubjatehase töötajatele jätta auto näoga sõidusuunas, muidu ei jõua purskava vulkaani eest põgeneda. Mõne aasta eest vaadati pealinna kinosaalis kuulsat vulkaanisõud, kui maa värisema hakkas ja inimesed (turistid) oma tugitoolides kiikusid ja hüplesid. Keegi ei ehmatanud, sest pidasid seda programmi osaks. Vulkaanid on ka liustike all. 1996. aastal pursanud vulkaan tekitas liustiku sulamise tagajärjel veevoo, mis lõhkus ümber saare kulgeva maantee ja viis kaasa silla. Jugade maa Nagu mägises piirkonnas ikka, on ka Islandil palju võimsaid jõgesid. Jõed on puhta veega ja kalarohked. Õhtul jõekaldale telki üles pannes arvasime end kuulvat, et keegi viskab kive vette
annaabi.ee 
