Muinasaja kombed tänapäeval Muistsel maarahval olid omad kombed, kuidas valitseda maad, mõista kohut, sõlmida lepinguid, jagada ja pärida vara. Neid iidse tavaõiguse jälgi kanname me endaga tänases päevas edasi, eelkõige just oma keeles ja kommetes. Tuues näidet tänapäevast, võib võtta aluseks nt kihlveod. Need on levinud kogu maailmas ning tegelikult olid kihlveod olemas juba muinasajal. "Kihlad" tähendasidki maarahva õiguses eelkõige lepingut. Kihlumise, st muistse lepingu läbi, toimus näiteks abiellumine. Kõige tähtsamad haldusüksused, kihelkonnad, tekkisid külakondade vabatahtliku ühinemise tagajärjel. Nagu me näeme ka toodud kihlveonäites tuli selleks, et olulised lepingud ehk kihlad kehtiksid, need millegagi tagada. Nii, nagu me teeme abiellumisel pulmakingitusi täna, tagati ka muistne kihlumine andidega. Kingitusi tehti üksteisele, aga ei unustatud ühtlasi, et
I Kalev ja Linda Kalev oli Kalevite talu kolmas poeg, kes lendas kotka seljas, sattus Viru randa, rajas riigi ja sai esimeseks valitsejaks. Linda koorus tedremunast, kellel käis palju kosilasi. Lõpuks tuk Kalev, kuues kosilane tuli viiekümnel hobusel, kuuekümnel kutsarilla, Kalev ise oli uhke täku seljas. Nii kui Linda Kalevit märkas, hüüdis ta : "See mul meesi meele pärast, sellel kihlad kinnitame!". Peeti pulmad ja mõne aja pärast sündis neil kolm poega. Poegade nimed olid Olevipoeg, Sulevipoeg ja kolmas poeg, kes oli tõeline vägilane sai nimeks sai Kalevipoeg. Pärast seda käis Lindal palju kosilasi, kuid ta ei võtnud ühtegi vastu. II poegade jahilkäik. Linda röövimine.Ühel päeval läksid kolm poega jahile ja said palju loomi, aga samal ajal kodus varastas soome Tuuslar salamahti Linda ära. Siis tuli taevataat
Kosja sõideti tavaliselt saani või vankriga, mis oli ehitud kellade ja kuljustega, et kosjade saabumine kaugele kuulda oleks. Kosjasõidu hobune pidi olema täkk, halvemal juhul ka ruun, parimaks peeti valget hobust, kuid must ei tohtinud kindlasti olla. Kosilastel pidi kaasas olema viinapudel, ilma selleta ei olnud kosjaskäik üldse mõeldav. Kui kosjaviin vastu võeti ning pudel avati, sobisid ka kosjad. Peale viinapudelite olid kosilasel kaasas ka kingitused: kihlad või pandid, mida hakati jagama peale sööki. Kosjadest pulmadeni Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei olnud üldjuhul tavaga kindlaks määratud, kuid Lääne-Eestis järgnes kosjadele kihlus, mis toimus pereringis laupäeva õhtul mõrsja kodus. Kuigi kosjade ja pulmade vaheline aeg polnud kindlaks määratud, kestis kihlus vähemalt kolm nädalat. Selle tingis kolmekordne mahahõikamine kirikus kolmel järjestikusel pühapäeval. Peale kosjasid lasusid
Kosja sõideti tavaliselt saani või vankriga, mis oli ehitud kellade ja kuljustega, et kosjade saabumine kaugele kuulda oleks. Kosjasõidu hobune pidi olema täkk, halvemal juhul ka ruun, parimaks peeti valget hobust, kuid must ei tohtinud kindlasti olla. Kosilastel pidi kaasas olema viinapudel, ilma selleta ei olnud kosjaskäik üldse mõeldav. 3 Kui kosjaviin vastu võeti ning pudel avati, sobisid ka kosjad. Peale viinapudelite olid kosilasel kaasas ka kingitused: kihlad või pandid, mida hakati jagama peale sööki. Kosjadest pulmadeni Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei olnud üldjuhul tavaga kindlaks määratud, kuid Lääne-Eestis järgnes kosjadele kihlus, mis toimus pereringis laupäeva õhtul mõrsja kodus. Kuigi kosjade ja pulmade vaheline aeg polnud kindlaks määratud, kestis kihlus vähemalt kolm nädalat. Selle tingis kolmekordne mahahõikamine kirikus kolmel järjestikusel pühapäeval. Peale kosjasid lasusid
Kosjad on vormilise abielunõusoleku hankimine mõrsja vanematelt ja mõrsjalt endilt, laialdaselt tuntud komme. Eesti pärimuslikele kosjadele eelnes tavaliselt kuulamine, kuulamas käis vanem naine – sobitaja, kohati peiu ema, viies kaasa pudel viina. Nõusoleku märgiks seoti tühja pudeli külge vöö või kindad. Kuulmisele järgnesid kosjad nn teised viinad, kosja läks peigmees koos isamehega tavaliselt noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel oli kaasas kihlad ja kosjaviin, varasemal ajal õlu. Kosjas olles peigmees ei kõnelenud, seda tegi põhiliselt isamees. Kui kosjad õnnestusid pakuti kosilastele süüa, muuhulgas pidi kindlasti olema keedetud mune. Kosjad kaotasid oma tähtsuse 20. Saj alguses.(EE 5 1990: 76) 3.2 Kihlus Kosjadele järgnes kihlus. Kihlus on maailmas laialdaselt tuntud abielueelleping. Varasemail aegadel on mitmel pool vanemad kihlanud lapsi. Euroopas sai kihlus keskajal kiriku abielutseremoniaali kohustuslikuks osaks
sugulane. Kosja mindi vanasti ratsa täkkhobusega, hiljem sõideti ehitud vankriga. Aeg pidi olema noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel olid kaasas kingitused, varasemal ajal õllelähker, hiljem viinapudel. Kosjaviin pidi olema magus ja punane. Kosjajutt oli ümberütlev ja isamees pidi olema väga sõnaosav. Jutu lõpetuseks pandi viinapudel lauale ja, kui peremees sellest rüüpas, oli see märgiks, et kosjad on vastu võetud. Kosjakingid ehk kihlad oli omaaegsele naise ostmisele viitav igand. Üldtuntud kingid olid pruudile põll, siidrätt ja nuga (hilisemal ajal sõrmus), emale tanu või põll, isale müts või piip, õdedele ja vendadele rätid. Selle juurde käis veel 19. sajandil ka kihlaraha või käsiraha, mille suurus olenes peigmehe jõukusest ja mis pidi olema hõbedas. Juhul kui pulmad pruudi süü tõttu siiski ära jäid, tuli kingitused ja raha tagastada, kui aga peigmehe süü tõttu, jäid need hüvituseks.
Kosjad on vormilise abielunõusoleku hankimine mõrsja vanematelt ja mõrsjalt endilt, laialdaselt tuntud komme. Eesti pärimuslikele kosjadele eelnes tavaliselt kuulamine, kuulamas käis vanem naine sobitaja, kohati peiu ema, viies kaasa pudel viina. Nõusoleku märgiks seoti tühja pudeli külge vöö või kindad. Kuulmisele järgnesid kosjad nn teised viinad, kosja läks peigmees koos isamehega tavaliselt noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel oli kaasas kihlad ja kosjaviin, varasemal ajal õlu. Kosjas olles peigmees ei kõnelenud, seda tegi põhiliselt isamees. Kui kosjad õnnestusid pakuti kosilastele süüa, muuhulgas pidi kindlasti olema keedetud mune. Kosjad kaotasid oma tähtsuse 20. Saj alguses.(EE 5 1990: 76) Kosjadele järgnes kihlus. Kihlus on maailmas laialdaselt tuntud abielueelleping. Varasemail aegadel on mitmel pool vanemad kihlanud lapsi. Euroopas sai kihlus keskajal kiriku abielutseremoniaali kohustuslikuks osaks
kohe ümber keerata ja koju tagasi minna. Meesterahvaga kohtumine tähendas aga õnne. Kosjaskäiku said mõjutada ka loomad. Kuigi kosilastel oli endil viin kaasas, ei tohtinud kunagi kõrtsist peatumata mööda sõita. Alati tuli sisse minna ja viina osta. (Meri 2003: 16) Kui kosjad sobisid toodi välja kosjaviin. Vana tava kohaselt oli kosjaviin põletatud suhkruga punaseks värvitud ja soovitavalt magus. Kui söödud ja joodud, siis vahetati üldjuhul kinke. Neid kingitusi on kutsutud kihlad või pandid. Kui pruutpaar oli kolmel pühapäeval kirikus maha hõigatud,siis võis pulmi pidama hakata. (Karu, 1997: 6) Kosjade ja pulmade vahelisest pikkusest on väga erinevaid kirjapanekuid. Kui kosjas käidud kevadel, siis tavakohaselt peeti pulmi sügisel. Hilisematest aegadest teated räägivad aga sellest, et just jaanipäeval sõlmitud pulm on kõige püsivam. Pulma-eelse perioodi kõige tähtsam ettevõtmine oli veimevaka valmistamine. Pruudi poolt
Siis oli nii, et meestele valge ja naistele punast. Pudelite kaela ümber oli seotud kingitused pruudile kui tema isale. Isamees astus uksest sisse viinapudeli ehk passiga mõrsja isa juurde. Kui peigmees neiu vanematele ei meeldinud, ütles mõrsja isa pudelit tagasi andes: "Pass on vale!". Siis tuli kosilastel lahkuda. Pudeli avamine oli märk kosjade vastuvõtmisest. Pärast kosjade vastuvõtmist pakuti süüa. Lisaks viinapudelitele olid kosilasel kaasas ka kingitused, mida kutsuti ka kihlad või pandid- neid hakati jagama peale sööki. Kõige sagedasem kingitus pruudile on olnud rätik, aga ka põll või nuga, hilisemal ajal sõrmus. Pruudi emale kingiti tanu või põll, isale piip või müts, õdedele-vendadele rätikuid. Koos kinkide jagamisega maksti pruudi isale ka käsiraha, selle käigus määrati ka kindlaks, mida mõrsjale kaasavaraks antakse. Kingitusi tehti ka kosilastele. Tavaliselt sai peigmees kindad; see tähendas sümboolselt, et neiu on peiule oma käe andnud
annaabi.ee 
